Meile ei jäeta viimaks ei pastlaid ega kannelt, meile ei jäeta üldse mingit kultuuri, ütleb Illimar Toomet. Kõik, mis võiks olla lootustandev, ülesehitav ja õilistav, peab saama viljastatud lavaaugust kerkiva tegelase poolt ning muutuma samanäoliseks selle satanistliku orgia kõigi eelnevate ja järgnevate vaatustega.
ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann väidab Postimehes, et Varro Vooglaid on kutsunud ummistama protestidega ERRi siselisti. Mitmed poliitoponendid väidavad, et Vooglaid on algatanud spämmikampaania. Ei ole. Varro Vooglaid on kutsunud üles avaldama viisakalt protesti ebaviisaka telesaate vastu.
ERRi juhatuse liige Mart Luik nimetas nädalataguses teleintervjuus taolist üleskutset lausa „ründamiseks". Kui siinsete lugejate hulgas on keegi, kes tunneb kedagi, kes tunneb Mart Luike, siis palun öelge talle edasi, et ERRi ametliku Hea Tava kohaselt: „ERR on avatud konstruktiivsele kriitikale ja argumenteeritud ning mitteanonüümsetele arvamusavaldustele. ERR peab oluliseks võimet ise oma loomingut kriitiliselt analüüsida."
Julgen arvata, et ERR on saanud sadu „argumenteeritud", „mitteanonüümseid" ja „konstruktiivselt kriitilisi" kirju. Need annavad hea aluse vaadata peeglisse ning „oma loomingut kriitiliselt analüüsida".
Kui peeglist nähtu ei meeldi, siis vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et põhjus pole peeglis. Seda vist Mart Luik ei tea. Aga võiks. ERRi Hea Tava kohaselt „ERR suhtub tähelepanuga auditooriumi ja teiste ühiskonnaliikmete arvamusavaldustesse ja ei halvusta arvamuse avaldaja isikut." Selle teadmine peaks kuuluma juhatuse liikme palga sisse. Kui ei tea, siis lubage küsida, mille eest ta palka saab?
Ma ei tea, kas ja kui palju on ERRi saabunud lahmivaid ja roppustega vürtsitatud proteste. Ilus see kindlasti pole, aga tunnistagem, et neis pöördutakse ERRi poole samas keeles, millega ta ise vana-aastaõhtul vaatajate poole pöördus. Või nagu ütleb rahvatarkus: Kesse tegi? Kesse tegi? Ise tegi!
Mart Luik tunnistas, et ehkki häälekaid protesteerijaid on vaid pisike hulk, on nende taga tegelikult väga suur hulk vaatajaid. Võibolla imestavad ERRi juhatus ja nõukogu esimees, et üksik telesaade niivõrd ulatuslikku vastukaja leiab. Selle asemel, et n-ö eluga edasi minna, peab nüüd „vana asja meelde tuletama". Juba vanad eestlased ütlesid, et sellistel „silm peast välja".
Aga eriti televisioonis on iga silma hädasti vaja, neid ei saa tegijatel välja torgata. Teisalt hoiatatakse juba Mäejutluses, et kui „parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse." Nii oleks ikkagi parem, et teletegija teeb selle otsuse iseenda kohta ega lükka seda kümnete tuhandete eesti perede peale, kes aastavahetuse õhtul teleri ees on.
Tegelikult on teletegijal silmast midagi veel enamat kaotada, sest tema vastutus on suurem kui vaatajal. „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad. Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule."
Ja mis siis? küsitakse. Telekal on pult ja kui ekraanilt nähtav pole meeltmööda, saab seda sihipäraselt kasutada. Millegipärast on ära unustatud, et teletegijal on ka pult, vist isegi mitu. Kui juba sajad inimesed ERRile nördinult kirjutavad, siis võib järeldada, et teletegijad pole oma pulti sihipäraselt kasutanud.
Tegelikult oleks toimunu juba unustatud, kui ERRi töötajad oleksid võtnud juba 20. detsembril kuulda ERRi nõukogusse kuuluva Vooglaiu tähelepanu juhtimist, et etendus „Identiteedikabaree" ei ole kooskõlas ERRi väärtustega ning nõudmist, et saadet ei lastaks eetrisse. Nõudmisest hoolimata seda siiski tehti. Tagantjärgi ütles Mart Luik, et Vooglaid „sekkus sisusse, nõudes et me seda saadet ei teeks. Me seda muidugi ei kuula ega kavatsegi kuulda selliseid üleskutseid. See on sisusse sekkumine ning selles me oleme täiesti sõltumatud ja vabad."
Veelkord, kui siinsete lugejate hulgas on keegi, kes tunneb kedagi, kes tunneb Mart Luike, siis palun öelge talle edasi, et ERRi Hea Tava kohaselt: „Vaidlusaluste küsimuste puhul, eriti olukordades, kus on võimalik vastuolu Hea Tava põhimõtetega, kaasatakse otsustusprotsessi toimetuse juhid ja vajaduse korral ka järgmiste tasandite juhid…"
Juhtumisi on Vooglaid ERRi kõrgeima juhtorgani liige. Ta ei ole inimene väljastpoolt organisatsiooni, vaid täidab nõukogu liikmena talle seadusega pandud kohustusi. Kes siis veel peaks organisatsioonile tema põhiväärtusi ning eesmärke meelde tuletama?
Üheksa aastat tagasi kirjutas Kristina Kallas: „Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja „Tõde ja õigus", kuid ka Andrei Ivanov on Eesti kultuur ja Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel."
Omal moel võib nende sõnadega iseloomustada tervet „Identiteedikabaree" etendust. Pastlaid ja kannelt nende puhtaimal kujul etendas Erling Edingi etteaste „Marta Kaheksas" algusosa, kus laulu „Maa tuleb täita lastega" saatel keerles laval rahvariides „lapseootel neiu". Siis aga avas ta lava põrandal oleva luugi, millest sirutas oma pea välja … noh, ma pigem ei nimetaks seda. Aga selle viljastav mõju tõi kaasa Marta Kaheksanda täieliku muutumise. Pühast ja puhtast sai ühtäkki rüve ja rõve, keerlevast tantsust orgastiline vappumine, lapseootusest laste tapmine. Etteastes edaspidi toimuvast säästis meid vaid teletoimetaja pieteeditunne.
Nähtu meenutab mulle kadunud ema sõnu, kui olime pealtvaatajana 1985. a laulupeo rahvatantsuetendusel toonasel Komsomoli (praegusel Kalevi kesk-) staadionil. Tantsumurule oli asetatud pikkadesse rividesse eesti rahvarõivastes tantsijad. Muusika saatel kõndisid rivide vahelt läbi – vastavalt Nõukogude Liidu liikmesvabariikide arvule – viieteistkümne erineva rahva rõivas tõrvikukandjad, kelle möödumise järel tõstsid tantsijad üles väljasirutatud käte vahele pingutatud punased rätikud. Erinevate kihelkondade kirevuse asemel värvus tantsumuru ühevärvilise punase rüüga.
„Punane puhastustuli," ütles mu ema.
Ei, meile ei jäeta pastlaid ega kannelt, meile ei jäeta „Tõde ja õigust", meile ei jäeta ka siin elavate venelaste kirjandust ja laule, meile ei jäeta üldse mingit kultuuri. Kõik, mis võiks olla lootustandev, ülesehitav ja õilistav, peab saama viljastatud lavaaugust kerkiva tegelase poolt ning muutuma samanäoliseks selle satanistliku orgia kõigi eelnevate ja järgnevate vaatustega.
Säh sulle pastlaid ja kannelt, säh sulle Eesti kultuuri!