Kirsten Andersen kirjutab oma artiklis Interneti teel tellitavatest abordikomplektidest, mis võimaldavad naistel nüüd koduses privaatsuses oma sündimata last või lapsi tappa, seades seejuures ka iseenda tervise ning elu suurde ohtu.

Vastaval veebilehel ei saa naised mitte ainult keemiliseks abordikokteiliks vajalikku “ravimisegu” tellida, mille abil oma last surmata ja tema elutut keha üsast väljutada, vaid lisaks sellele on neil võimalik ka oma abordikogemust foorumis teiste naistega jagada.

Selles foorumis, mille avalehel ilutsevad naeratavad naised, kes justkui ei olekski aborti teinud vaid hoopis loteriis peavõidu saanud, kutsutakse naisi üles uhkelt oma nime ja näoga oma personaalset abordilugu pajatama ning ka teiste naiste aborte annetuste abil subsideerima.

Samuti tuuakse artiklis välja abordiaktivistide püüdlus vähendada naistes selle kohutava teoga kaasnevat süütunnet – selleks soovitakse aborditablettidele luua positiivsem kuvand (näiteks turustada neid menstruaaltsüklit reguleerivate “ravimitena”) ning samuti soovitatakse neid manustada juba enne rasedustesti tegemist, sest sellisel juhul ei saagi naine kindlalt teada, kas ta surmas oma sündimata lapse või mitte. Pigem elada kahtlusega kui kindla teadmise ja sellega kaasneva süütundega, leiavad nad.

Naistele, kes soovivad oma last aborteerida, kuid ei saa seda oma elukohariigi seaduste tõttu teha, ulatab verise abikäe Internet: abordilaeva “Women on Waves” (“Naised lainetel”) eestvedajad on välja tulnud järgmise algatusega, millel nimeks Women on Web (“Naised Internetis”). Tegemist on veebilehega, mis tegeleb ülemaailmselt aborditablettide müügi ja tarnimisega, aga seejuures väikese mööndusega – nad tarnivad ainult riikidesse, kus abort on keelatud.

Rebecca Gomperts, kes on alates 2001. aastast rahvusvaheliselt tuntud oma abordilaeva poolest, käivitas kaheksa aastat tagasi veebilehe “Women on Web”, et aidata naistel salaja abordiregulatsioonidest kõrvale hiilida. 90 euro eest saadab tema organisatsioon pakendi, mis sisaldab ühte mifepristooni ja kuut misoprostooli tabletti, et kutsuda esile keemiline abort.

Mifepristoon, mida tuntakse ka nime all RU-486, on abordi-“ravim”, mis tapab lapse. Misoprostool, tuntud ka nimega Cytotev, kutsub esile tuhud, et seejärel tapetud lapse jäänused üsast väljutada.

Gomperts tunnistab, et keemilise abordiga kaasneb rohkem riske, kui kirurgilise abordi puhul ning oma veebilehel soovitatakse naistel neid tablette mitte üksinda manustada ning teha seda viibides haigla läheduses, juhul kui peaks tekkima verejooks või esinema muid eluohtlikke komplikatsioone.

Kuid ta väidab, et tema “teenus” on vajalik, sest kui ta ei varustaks naisi tablettidega (mida ta hangib ühelt India ravimifirmalt), siis ostaksid naised reguleerimata tablette mustalt turult või võtaksid oma sündimata laste tapmiseks kasutusele improviseeritud vahendid, näiteks sisestades oma üsasse teravaid esemeid (tuntud ka “riidepuu” meetodina) või juues valgendit või muid mürke.

Monique Chireau, sünnitusabi ja günekoloogia professor Duke’i ülikooli meditsiinikoolis ja huvirühma Americans United for Life juhatuse liige, rääkis väljaandele New York Times, et keemilistest abortidest tingitud komplikatsioonid jäävad suuresti raporteerimata, kuna paljud naised, kes lähevad haiglasse tugeva verejooksu või muude komplikatsioonide tõttu, ei tunnista aborditablettide võtmist, vaid väidavad, et nurisünnitus tekkis loomulikul viisil.

“Kuigi meile võidakse rääkida, et abort on ohutu protseduur, siis tegelikult ei vasta see tõele,” ütles Chireau. “Ja on oluline meeles pidada, et see on valikuline. See ei ole elupäästev operatsioon või operatsioon vähkkasvaja eemaldamiseks.”

Hiljuti mõisteti üks Pennsylvania naine süüdi keemilise abordi teostamises oma 16 aastasele tütrele, kasutades selleks interneti teel ostetud tablette ning talle määrati 18 kuu pikkune vanglakaristus, kuna tüdruk sattus raskete komplikatsioonide tõttu haiglasse.

Kuid hoolimata riskidest, reklaamivad abordiaktivistid üha enam iseteostatavaid keemilisi aborte hea alternatiivina abordikliinikutele. Nende arvates pakuvad postimüügi teel tellitavad abordikomplektid naistele mugavat lahendust, ilma et nad peaksid abordi tegemiseks pikki vahemaid läbima, et leida abordikliinik, mis on kohalike seadustega kooskõlas.

Viidates populaarsele “SOS”-aborditabletile nimega “Plan B” — mis on saadaval käsimüügist ja kuulub “hädaabipillide” hulka — tegid abordiaktivistid Francine Coeytaux ja Victoria Nichols ettepaneku, et ka misoprostool muudetaks käsimüügis kättesaadavaks nime all “Plan C”. (Kasutades üksinda, kutsub misoprostool abordi esile 75% juhtudest. Koostoimel mifepristooniga tõuseb tõenäosus 98%-ni, kuid sellisel kujul on see ravimiameti poolt märgistatud erihoiatusega ning selle lubamine käsimüüki on vähetõenäoline.)

Coeytaux ja Nichols nimetasid iseteostatavate abortide puhul puuduvat meditsiinilist järelvalvet “atraktiivseks eeliseks.”

Nad kirjutasid, et “naine saab plaan C tabletti kasutada iseseisvalt oma koduses privaatsuses, ilma, et ta peaks pöörduma kliinikusse või otsima professionaalset arstiabi. See ei paku talle mitte ainult autonoomiat, vaid ka tõelist konfidentsiaalsust — ta saab ise otsustada, kas soovib seda informatsiooni kellegagi jagada või mitte.”

Autorid aga ei maini, et selline konfidentsiaalsus — nagu ka konfidentsiaalsus, mida pakub Plan B — muudaks samuti lasteahistajate jaoks oma seksuaalkuritegude varjamise lihtsamaks.

Aktivistid lisasid veel, et aborditablettide käsimüüki lubamine võimaldaks neid kaubamärgistada viisil, mis ei viitaks abordile, tekitades naistel niimoodi vähem süütunnet oma otsuse pärast.

“Aborditeema kutsub esile poliitilisi arutelusid, mille keskmes paljud naised ei soovi olla,” kirjutasid nad. “Meditsiinitehnoloogia on andnud naistele rohkem võimalusi võtta kasutusele ennetavaid meetmeid, seda isegi enne kui nad teavad, kas nad on tegelikult rasedad või mitte."

"Kui naine kasutaks misoprostooli plaanina C, oleks tal võimalus võtta see “ravim” juba enne rasedustesti tegemist. Ta rakendaks sellisel juhul kõigest ettevaatusabinõusid ning võiks võtta tableti menstruaaltsükli reguleerimise eesmärgil. Teadmatus oma rasedusest vabastaks ta süütundest või enese häbimärgistamisest, mida ta võiks vastasel juhul kogeda.

Allikas: lifesitenews.com