Kirjanik Irja Tähismaa leiab, et kuigi naised armastavad küll rääkida naiste õigustest on abordi ohvriteks just paljud sündimata naised. Eriti ohustatud on aga puudega lapsed. "Ma ei kujuta ette, kuidas saab naine, kes on rasedusest teada saades rõõmustanud, oma lapse haigusest teada saades teda korraga armastamast lakata ning otsustada, et laseb ta hoopis ära tappa," kirjutab ta, leides et see on "kurb ning vale".
Kirjanik Irja Tähismaa kirjutab sotsiaalmeedias USA ülemkohtu hiljutist murrangulist otsust (millega eitati põhiseaduslikku õigust abordile) kommenteerides, et inimestel, keda surm läbi abordi ähvardab või tabab, ei olnud ju siiamaani mitte mingeid õigusi.
"Naised armastavad rääkida naiste õigustest. Hüva! Aga mõelge, kui palju naisi on naised ise läbi abordi ära tapnud või tappa lasknud aastasadade vältel. Minus tekitab pelk mõte sellest õõvastust," kirjutab Tähismaa.
Tema sõnul tapetakse aga abordiga ka väga paljud puuetega lapsi, mis on tema arvates kurb ning vale: "Ma ei kujuta ette, kuidas saab naine, kes on rasedusest teada saades rõõmustanud, oma lapse haigusest teada saades teda korraga armastamast lakata ning otsustada, et laseb ta hoopis ära tappa."
"Kui ma suudan mõista neid, kes lasevad abordi teha vägistamise pärast, siis tappa oma laps, keda sa oled armastanud, tema haiguse või puude pärast? Normaalne reaktsioon oleks seda last veel enam armastada, sest ta vajab sinu hellust ja hoolt rohkem kui tavaline laps," lisab ta.
"Olen kuulnud lugusid, kus arstid hakkavad selle asemel, et puudega last ootavat naist julgustada, talle aborti välja pakkuma," nendib Tähismaa. Tema sõnul temal aga vedas, sest ta mäletab nii hästi, et tema tütre Juuli kohta öeldi, et ta on täiesti terve laps.
"Nii et minu rasedus oli rahulik ning õnnelik. Ka sündides nägi ta välja nagu täiesti terve laps. Ja kui me ta puudest teada saime, siis valdas mind tohutu kergendustunne. Kuna ma sain lõpuks teada, mis temaga on. Miks ta õigel ajal istuma ning käima ei hakanud. Aga muidu ei muutunud mu tunded tema vastu karvavõrdki. Ikka oli ta mu oma armas Juulike ja on siiamaani," kirjutab ta. Tema kogemuse põhjal tunneb laps end alati hästi kui on ümbritsetud armastusest: "Ma näen seda Juuli pealt, kelle silmad kogu aeg säravad."
Tähismaa jaoks taandub kõik ühele küsimusele, nimelt tuleb endalt küsida, kas see, keda sa ootad, on sinu laps: "Kui see on sinu laps, siis on ta osa sinust, ei ole sinu keha ja lapse keha, vaid teie kehad on omavahel ühendatud ning kui need lahutatakse, siis on see alati vägivald. Kui sa endale näppu lõikad, siis sa saad haiget. Samamoodi saad sa haiget, kui keegi sinu seest midagi välja lõikab. Abordile võib leida tuhandeid õigustusi, kuid selle protseduuriga tehakse haiget kahele inimesele – üks sureb ning teine elab kuni surmani teadmisega, et lasi oma lapse tappa."
"Ja kui sõjas vaenlase tapnud mehel on veel oma südametunnistuse ees õigustus, et ta tappis enesekaitseks, sest muidu oleks tapetud teda, siis mis õigustus on oma lapse tapnud naisel? Minu keha, minu valik?" mõtiskleb Tähismaa.
"Aga kas mehed on alati iseenda peremehed, saavad alati otsustada ise oma keha üle? Ei saa ju. Mehed peavad läbima kohustusliku ajateenistuse ning olema valmis sõjas isamaa eest elu andma. Inimeseks olemine seda tähendabki, et sa ei mõtle üksnes oma ego, iseenda peale, vaid suudad näha ka teist enda kõrval. Või sees. Kuitahes tillukest," kirjutab ta kokkuvõtteks.
Tähismaa leiab ühtlasi, et vägistatud on kõikidest abordi tegijatest mikroskoopiline osa ning enamik on täiskasvanud naised, kes kas oma rumalusest või hoolimatusest kasutavad aborti rasestumisvastase vahendina. "Aga rumalus või hoolimatus ei saa olla inimõigus," on ta veendunud.
"Abort on ettekavatsetud mõrv. Kui loode tekib vägistamise tagajärjel, siis on see ülimalt traagiline, aga tema hävitamine on ikka ettekavatsetud mõrv. Loode pole ju milleski süüdi, selle vastu ei vaidle keegi ometi. Vägistamine on kuritegu ning selle asemel, et tappa süütu, peaksime karistama karmimalt kuritegu," leiab Tähismaa.
Toimetas Martin Vaher