Tapio Puolimatka raamatu võtmeisik on laps. Autor tõestab veenvalt, toetudes faktidele, statistikale, uuringutele ja tervele mõistusele, et sooneutraalse abieluseadusega rikutakse laste inimõigusi, mis on toodud ohvriks täiskasvanute erootilistele eelistustele, kirjutab literaat Ivan Makarov arvustades Soome kasvatusteadlase ja professori raamatut "Ühiskondlik eksperiment lastega". 

Kui Nikolai Gogol luges Aleksandr Puškinile ette oma "Surnud hingede" esimesed peatükid, muutus oma sõbra teoste mõjul alati rõõmsalt naernud poeet järjest süngemaks ja lõpuks hüüatas: "Jumal, kui kurb on meie Venemaa!".

Gogol, peegeldades oma ajastu olusid, kirjeldas värvikalt ja huumoriga absurdseid olukordi ja karaktereid, poeedi vaba hing tajus selles teravalt ajastu julma süsteemi, mis võimaldas kaubelda "surnud hingedega" ehk kirjade järgi elusate, tegelikult aga lahkunud sunnismaisete talupoegadega, mis polnud pooltki nii ebainimlik, kui normaalseks peetud elusolevate inimeste ost ja müük. Surnud hinged olid tegelikult neid ebainimlikke seadusi toetanud ja enda hüvanguks kasutanud ametnikud ja orjapidajatest mõisnikud.

Lugedes Tapio Puolimatka raamatut "Ühiskondlik eksperiment lastega", tajusin mingil hetkel sama, mida ka Gogoli geniaalse teose esimene kuulaja: kui kurb on tegelikult meie Euroopa (ja mitte ainult), kui pealtnäha absurdsete nõudmiste surve all väriseb ja praguneb inimkonna poolt loetamatute ohvrite hinnaga ehitatud õigluse ja lootuse vundament; kuidas annab järkjärgult alla Kultuur, kuidas pööratakse pea peale terve mõistus.

Puolimatka raamat pole ilukirjandus, see on praeguseks hetkeks tekkinud olukorra ja sellest johtuvate väljavaadete põhjalik ning erapooletult karm analüüs, kus perekonnaga, aga selle kaudu ka kogu ühiskonnaga teostatavat eksperimenti on vaadeldud toetudes seda ala põhjalikult uurinud teadlaste ja mõtlejate töödele. Raamatus räägitakse globaalsest (pigem globaalseks tehtavast) probleemist Soome näitel, kuid samas olukorras on praegu juba mitmed EL-i riigid ja sinna on tüürimas ka Eesti.

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid on väljendanud kahtlust selles, et nõukogude ajastust pärit inimestel sai olla õnnelik lapsepõlv. Sai küll, sest tolle julma riigikorra oludes olid lapsed oma emade, isade, vanaemade ja vanaisade kaitsva müüri taga. Perekond tegi ainsa inimesele antud lapsepõlve õnnelikuks, oma passiivse, kuid tõhusa vastupanuga elimineerides süsteemi püüdlusi teha lapsest õnnelik tapamasin või põleva pilguga kommunismiehitaja, kellu käes.

Vanemad päästsid oma lapsed poliitilisest idiotismist, eestlaste peredes hoiti eesti keelt ja eesti lippe, totalitaarne masin kaotas lõpuks võitluse kõigepealt "ühiskonna rakukese" ehk perekonnaga, kus kuulati Ameerika Häält ja biitleid, peeti kitsas pereringis jõule ja loeti "Kevadet".

Üleüldise võrdsuse ja vendluse sildi all küüditati, rõhuti ja hävitati, 1917. aastal alanud ja aastakümneid kestnud genotsiidi sihiks oli täieliku ideoloogilise perverssuse kehtestamine kogu maailmas. Ajalugu kordub, uued on vaid teatud vahendid ja mõned "plussid" on asendatud "miinustega", ning vastupidi. Kui siis karistati näiteks seksuaalvähemusi, siis nüüd karistatakse neid, kes on võtnud sõna seksuaalvähemuste privileegide vastu. Kuid nagu siis, nii ka praegu on löögi all rahvuslus ja punasele veresaunale eelnenud pere- ja rahvatraditsioonidest kinni pidamine.

Kõigest sellest, kuigi liigsete emotsioonideta ja ühiskonnateadlase keeles, räägitakse ka Tapio Puolimatka raamatus. ÜRO naistefoorumi pressikonverentsil ütles president Kaljulaid: "Vabandage, ma olen vanaema. Ma ei ole tšikk, ma olen vanaema." Aga kujutage nüüd ette olukorda, kui seda vastust peetakse kohatuks ja ülimalt sallimatuks!

Teoreetiliselt on see täiesti võimalik: analüüsides sooneutraalse abieluseaduse kaugeleulatuvat mõju, tsiteerib raamatu autor Kelly Bartleti sõnu:

"Oletame, et meespaar adopteerib poisi ning see poiss kohtab täiskasvanuna samasuguse orientatsiooniga meest, kelle kaks isa on saanud ta asendusemaka abiga. Oletagem, et need kaks noort meest abielluvad. Sellega tekiks perekond, kus mitte üksnes ei puudu ema, vaid ka mõlemapoolsed vanemad. Kui see jätkub läbi põlvkondade, tekivad perekonna- ja sugulussidemed, kus emad ja vanaemad puuduvad sootuks. Aastakümneid hiljem võrdleb taolises suguvõsas kasvanud Eero oma sugulasi sõbra Pauli omadega. Viimasel on isa ja ema, kaks vanaema ja kaks vanaisa, neli vaarema ja neli vaarisa. Eero perekonda aga kuulub 14 meest ning mitte ühtegi naist. Kogu suguvõsa aluseks on sooline eristumine ning selles puuduvad täielikult naised, emad, vanaemad ning nende feminiinne armastus."

Tapio Puolimatka raamatu võtmeisik on laps. Autor tõestab veenvalt, toetudes faktidele, statistikale, uuringutele ja tervele mõistusele, et sooneutraalse abieluseadusega rikutakse laste inimõigusi, mis on toodud ohvriks täiskasvanute erootilistele eelistustele. Selle seadusega on loodud teoreetiline võimalus rühmaabieludeks, mitmikabieludeks ja ka lähisugulaste abieludeks.

Üheks kõige muljetavaldavamaks raamatus tehtud tähelepanekuks võib aga pidada seda, et poliitikud, kes peaksid sellises olukorras võtma vastu seadusi, lähtudes oma valijate tahtest, alluvad hoopis peavoolumeediale.

Soome parlament, võttes 2014. aastal vastu sooneutraalse abieluseaduse, oli mõjutatud meedia poolt.

"Vastuseis "võrdõiguslikule" abieluseadusele oleks toonud rahvaesindajatele negatiivset kuulsust, sest seda toetas peaaegu kogu peavoolumeedia. Poliitilise tuleviku seisukohalt oli seaduse toetamine rahvaesindajale turvaline, andes talle peavoolumeedias positiivset tähelepanu. Kõik riskid ja negatiivsed tagajärjed jäid laste kanda."

Ka meil Eestis paistab peavoolumeedia rahvaasemike politrukina, meie demokraatia mudelis on kõrgeima võimu kandja mitte niivõrd rahvas, kuivõrd vasakliberaalsed meediamogulid ja nende poolt toetatud ametnikkond. Nii Soomes kui ka Eestis mitte demokraatiakoer ei liputa saba, vaid saba liputab demokraatiakoera.

Puolimatka toob (tõenäoliselt isegi "tolerantsuse ketikoerte" seisukohalt poliitkorrektseid mõisteid ja loogikavõtteid kasutades) esiplaanile lapse ja tema õigusi, vaagib lapse turvalisuse, vaimse ja füüsilise tervise ning arengu aspekte Soomes kehtiva sooneutraalse abieluseadusega tekitatud olukorras. Laps kui kaup, viljatutele abikaasadele lapsi sünnitav "surrogaatema", keda kasutatakse lehma või loomafarmi pähe, omasooliste ideoloogia ristiretk koolidesse ja pere- ning põlvkondadevaheliste sidemete läbilõikamine. Ei jäägi ruumi Gogoli kavalale naeratusele, jääb ainult Puškini moodi ahastada. Tee vähemuse illusoorse õnne poole kulgeb üle enamuse kodu rusude.

Raamatu mõjul tekkis mul paratamatult mitu küsimust: kui seaduse alusel ruineeritava peresüsteemiga ühiskonda tuleb massiliselt sisse äärmiselt konservatiivse peremudeli ja kohalikest seadustest üleste rangete ususeadustega uusasunikke, kes jääb peale sellel küüliku ja boa kohtumisel?

Ja mis saab uues kujunenud naabruskonnas "sooneutraalsetest" peredest, kelle jaoks lõhutakse praegu traditsioonilisi pereväärtusi ja muud immuunsüsteemi?

Kuivõrd on laste õiguste rikkumine sooneutraalse abieluseaduse poolt põhjustanud soomlaste pehmelt öeldes flegmaatilist suhtumist nende enda laste massilisse seksuaalsesse kasutamisse sissesõitnute poolt?

Ja kuna sooneutraalse mõtlemise kohaselt tuleks kõikidele paarissuhtes elavatele omasoolistele täiskasvanutele tagada võimalus laste saamiseks, mis on võimalik vaid nende bioloogilistelt emadelt ja isadelt lahutamise teel – kas siis lapsi hakatakse ootama nagu doonori organeid?

Raamat vastab nendele küsimustele ammendavalt.