Kas tuleks Joosep Tootsi kuulsa hüüatuse pärast teha ots peale mitte ainult „Kevadele“ vaid ka Jugoslaavia näitleja Gojko Mitići osalusega filmidele ning need jultunud redface'i tõttu ära keelata? Foto: ekraanitõmmis

Iga normaalne inimene on alati piisavalt konservatiivne: ta ei hülga naljalt oma perekonda, ei ole täna kristlane, homme moslem ja ülehomme budist, ei loobu vanadest sõpradest juhuslike tutvuste kasuks, ei muuda moe pärast oma nime ega sugu, ei sülita oma sugupuule ega jookse palja sotsiaaldemokraatliku tilliga Euroopa Komisjoni akende all, kirjutab Ivan Makarov.

„Ta on Inimene suure algustähega"

Maksim Gorki essee „Vladimir Lenin", 1924

Maailmas oma raudset kanda kinnitav uus absurdne olukord paneb ka meid teistmoodi mõtlema: paljud vanad sõnad, mõisted, nimed ja olukorrad tunduvad nüüd olevat kahemõttelised või isegi pahupidi ühemõttelised.

Võtame kasvõi praegu nii sageli näidatavat vahvat teetööliste ohutuse kampaania reklaami: kõlab Paide ansambli Paradoks kaasahaarav nõukogudeaegne hitt „Ära möödu must lähedalt", mille taustal tantsib lõbus teetööline – ja siis trükitakse see laulufraas ka ekraanile.

Uue normaalsuse nõudmiste vaatevinklist on tsitaat trükitud veaga ja teeb sama välja, nagu hoiaks töömees käes plakatit „Only the white". Ärge palun nüüd jumalapärast naerma hakake: täna on meil veel lõbus, homme aga surutakse võib-olla klipis esinev tegelane põlvili USA saatkonna ette ja fonoteekidest roogitakse välja kõik Paradoksi lood.

Aga analüüsigem liiklusohutuse kampaanias kasutatud laulufraasi uute grammatikareeglite valguses. The New York Times nimelt teatas, et hakkab nüüdsest kirjutama sõna „must" suure algustähega, kui jutt käib aafrika päritoluga inimestest või nende kultuurist nii USAs kui ka teistes maades.

Lehe avalduses rõhutatakse, et sõna „valge" trükitakse seal aga endiselt väikse algustähega, nagu ka sõna „pruun", mis hõlmab latiinoameeriklasi, Lähis-Ida inimesi, asiaate ja põlis- ehk väikerahvaid. Põhjendustega soovitan tutvuda originaalis, sest need on imelised.

Aga tagasi laulu ja klipi juurde. Mõni eriti tundlik sallivuslane võib ju nüüd arvata, et Aita Kivi luuletuse rassistliku tsitaadi õige kirjapilt on „Ära möödu Must lähedalt" ja tuleb kohe hakata andeks paluma, eriti noortel, kes on sündinud juba pärast seda, kui lugu oli loodud ja ilmus 1989. aastal plaadifirma Melodija kogumikul „Eesti pop X".

Sealjuures oleks võib-olla ennast puudutatuna tundnud meie tunnustatud helilooja Ivar Must, kelle loomingut on Eurovisiooni ajalukku laulnud Dave Benton, tõesti suure algustähega Laulja. Aga Ivar võtku rahulikult: kuna ta ei ole aafrika sugemetega, siis tema praegust perekonnanime tuleks nüüd kirjutada mitte suure, vaid väikse algustähega: Ivar must. Ja olgu veel õnnelik, kuna neiupõlvenimega Tsõganov tuleks veel suuremgi jama, sest mingil hetkel võivad solvuda ka keevalised India juurtega mustlased.

Kuna sõna „valge" peab nüüd algama alati väikse algustähega, tuleb mitme meie parlamendikomisjoni tuntud liikme nimi kirjutada nagu Jaak valge. Ja Ozzy Osbourni legendaarse bändi nimi oleks nüüd õigekirjas black Sabbath. Kui sedagi tohib.

Me võime selle üle täna veel naerda, homme hakkame aga ise hukka mõistma neid, kel ikka veel kuritegelik muie näol. „Mis nalja tohib teha rekonstrueerimisperioodil? Kas te olete hulluks läinud? Naermine on patt! Jah, naerda ei tohi! Ka naeratada ei tohi! Kui ma vaatan seda uut elu, neid edusamme, siis ma ei taha naerda, vaid palvetada!"

Ei, see ei olnud väljavõte EPLi toimetuseartiklist või presidendi esinemisest väikse algustähega valgerannas toimunud kirjandusfestivalil „KaKa ja kevad", vaid „range kodaniku" manitsus Ilfile ja Petrovile nende „Kuldvasika" eessõnas.

Meie meedia ülesanne on nüüd võidelda homeerilise naeruga, mis tekkib paratamatult siis, kui Ameerikas muudetakse Redskins'i jalgpallivõistkonna nime. Naermine on ju patt! „Surm punanahkadele!" on eestlaste rassismi võtmefiguuri Joosep Tootsi sõjakisa, ta on nüüd Pearustki hullem.

Oskar Lutsu raamat ja selle ainetel vändatud film tuleb kõrvaldada raamatukogudest nende dekoloniseerimise käigus ning keelata Andrus Kivirähal nende ainetel fantaseerimine. Ja tuleb teha ots peale mitte ainult „Kevade" filmile: näiteks kõik Jugoslaavia näitleja Gojko Mitići osalusega filmid nagu "Suure Karu pojad", "Chingachgook", "Black Hillsi kuld", "Valged hundid", "Shave Head", "Tecumseh", "Apatšid", "Winnetou Apatšide pealik", "Kotka jälg" jpt on vaja redface'i tõttu ära keelata. See jultunud serblane võõpab ka raugana ennast indiaanlaseks ja ronib filmikaamerate ette. 

Paljud loodavad, et meie praegune konservatiivsem riigivõim suudab vastu seista „uuele ebanormaalsusele". Pangem tähele, et isegi inimese hea tervis on oma olemuselt ülimalt konservatiivne nähtus: kui kehatemperatuur tõuseb traditsioonilisest 36,6-st kõrgemale, on inimene ju haige. Kui tema Avicenna ajast püsinud terve naha traditsiooniline ilme muutub, nahk koorub või kattub punaste või mustade (väikse algustähega) laikudega, on see kõrvalekalle mingi tõve sümptom. Kui inimene ei tunnista enam selliseid konservatiivseid asju nagu faktid ega traditsioonilised loogika- ja füüsikaseadused, tuleks tõenäoliselt pöörduda psühhiaatri poole (mis on samuti põline amet). Kui inimene laulab lasteaia lastele laulukest „kus on sinu noku", mis on ju samuti ebatavaline, siis võib tegemist olla probleemiga, mis kohtuarstide väidete kohaselt ei allugi ravile. Mis selle tõve nimi nüüd oligi… Sest kui keegi käib nagu part, näeb välja nagu part ja prääksub nagu part, siis ta tõenäoliselt ongi part. 

Iga normaalne hea inimene on alati piisavalt konservatiivne: ta ei hülga naljalt oma perekonda, ei vaheta üle päeva tööandjat, ei muutu üle nädala taimetoitlaseks ja siis tagasi lihasööjaks, ei ole täna kristlane, homme moslem ja ülehomme budist, ei loobu vanadest sõpradest juhuslike tutvuste kasuks, ei muuda moe pärast oma nime ega sugu, ei sülita oma sugupuule, ei jookse palja sotsiaaldemokraatliku tilliga Euroopa Komisjoni akende all, ei lintši oma rahva kangelasi, ei mõnita oma rahva kultuuri, ei viska lemmiklooma tänavale, ei sülita Nõiakaevu.

Limpsides head Eskimo jäätist tahaks ta alandada ainult selle maiuse hinda. Ta ei soovi oma lastele pedofiile meenutavaid kasvatajaid. Ta ei sülita peeglisse, nähes seal oma valget nahka, ja ei karda öelda otse, et albiinode küttimine ja nendest nõiajookide keetmine Tansaanias on metslus. Ta ei pea Andres Mustoneni perekonnanime kohatuks ja ostab rahuliku südamega COOPi kaupluses musta rõigast, riivib seda ja sööb hapukoorega. 

Seepärast valitigi meie hea rahva poolt võimu sisse piisavalt palju konservatiive, et klassikute värvikalt kirjeldatud päris hullumajade ja marksistlike režiimide vaimuelu ning kombed ei saaks siinmail „uueks normaalsuseks". Et teatri lavalt ei urineeritaks publiku peale ja meedias ei urineeritaks kogu rahvale. Et ei tekkiks inimõigusi eiravaid agressiivsete muidusööjate anklaave.

Eriti viimaste sündmuste valguses saavad eestlased rohkem loota ka siinsetele venekeelsetele inimestele, sest venelasedki ei taha, et nende naisi surutaks põlvili, et nende tütreid rünnataks seksuaalselt nende valge naha pärast, et neid endid pussitataks ja sõidetaks veoautodega surnuks kui eos süüdiolevaid kahvanägudest kristlasi. Ja kui te tõlgiksite vene keelde eesti lasteaedadele mõeldud laulu „kus on sinu noku" ja laulaksite vene lapsukesele „где же твоя писька", mida ma tungivalt ei soovitaks teha, siis ka kõige rahumeelsem vene lapsevanem või sokki kuduv vanaema paneks teile jalaga.

Kui moslemid ei taha näidata võõrastele ka oma täiskasvanud naiste nägusid, kas nad siis lubaksid oma lastega nõnda rõvetseda? Ja ärgem siis imestagem, et vene lapsi ei taheta tuua eesti lasteaedadesse, kus on „nokulaulud" ja sellised õppematerjalid, nagu „mängite sõbraga koos tema kodus. Olete tema toas. Ta näitab sulle oma nokut. Mängige iga olukord mõne lapsega läbi." Mailis Reps ei näe selles midagi imelikku, aga vene foorumites väljendatakse veendumust, et haridusminister oma lastelt nokunäitamise harjutust siiski ei nõua. 

Kompromissid on teadagi vältimatud. Veel Lenin uuris seda küsimust ja kirjutas „saksa imperialismi bandiitidega sõlmitud kompromissist". Ka meil siin ja praegu ei toonud sotsiaalministri poolt teatud seksimisviisi toetuseks ebaseaduslikult jagatud miljon ajal, kui koroonakriisi tõttu inimesed kaotavad töö ja majandus langeb, kaasa valitsuse lagunemist ja Isamaa ning EKRE poolt võimu loovutamist nendele, kes hakkaksid eraldama samade füsioloogiliste eesmärkide saavutamiseks veel kordades rohkem traditsioonilise orientatsiooniga mittepedofiilsete maksumaksjate raha, mida võiks ja tulekski kasutada laste, vanurite, töötute ja haigete abistamiseks.

Riigis on mitukümmend tuhat tervisekindlustuseta elanikku, kes saavad arstiabi vaid siis, kui kukuvad tänaval kokku, meid on haruldaste haigustega ja ka vähihaigeid lapsi, haigekassa ei maksa kinni nendele elulootust andvaid ülikalleid ravimeid, aga meie sotsiaalministeerium rahastab seksuaalse omapära tunnustel moodustatud huviringe ja ei tunnista sealjuures seadusi, esitades nende vastu ultimaatumeid, peaaegu nagu Seattle'is.

Veel kompromissidest: EKRE kongressil lubas Martin Helme, et ei nimeta ümber ühtegi tänavat, lase maha lõhkuda ühtegi mälestusmärki, pressida endalt välja ühtegi vabandust. Ja ERRi küsimusele – mida teha Eesti Töörahva Kommuuni kahe tegelase järgi nimetatud Daumani ja Tiimanni tänavatega Narvas – vastas ta: „Oleme hiljaks jäänud nende nimede muutmisega, seda pidanuks tegema, kui okupatsiooniaeg lõppes. Mul ei ole kindlasti mingit sümpaatiat punaterroristide nimeliste tänavate vastu, aga just seetõttu, et olen konservatiiv, ei tormaks ma neid ka maha kiskuma või ümber nimetama. Arvan, et meil on vaja õpetada inimestele, kes Dauman ja Tiimann olid ja miks nad olid halvad. Võib-olla siis inimesed kohapeal võtavad ette ja otsustavad ise need nimed muuta." 

EKREt on viimastel aastatel opositsiooni, presidendi ja meedia poolt seina äärde pandud ja täristatud lakkamatult kuulipildujatest, seepärast ei kostagi selle erakonna aadressil konstruktiivset kriitikat, kuna meil siin-seal ikka veel hingitsevad erapooletud kriitikud ei taha võtta sellest brutaalsest mahalaskmisest osa.

Kuid siinkohal tahaks siiski rahandusministrit natuke tukast sugeda juba kasvõi selleks, et varjata teda valangute eest oma laia seljaga. „Võib-olla" on hea eesti sõna, aga venelastel on üks veelgi nüansirikkam: "авось". Sellest moodustati isegi legendaarse kandevõrgu nimi – „авоська". Et pistan avoska igaks juhuks taskusse, авось (ehkäkkikuidagimoodivõibollasiiskiminesateakobinapealeveab) saab poest midagi, et endale avoskasse panna.

See meenutab nii Edgar Savisaare talongiaegu kui ka tema demagoogilist veenmisstiili, kui eksistentsiaalsetel kaalutlustel oli vaja saada rohkem vene valijate hääli ja Kremli lahket naeratust. Aga kuidas siis EV taasiseseisvumise juba kolmekümnendale aastapäevale lähenedes „õpetada inimestele kohapeal", et ei ole üldse tore elada timukate nimelisel tänaval, kui nad vaatavad põlvkonniti põhiliselt Stalinit ülistavaid ja tema käsilaste tegusid heroiseerivaid telekanaleid? Äkki ETV+ abil, mida juhib Venemaa kodanik ja kuhu on palgatud Eesti siseasju ja poliitikat arutama Kremli kanalite kasvandikust saatejuht? Võimalik ainult Eestimaal.

Olgem nüüd realistid: näiteks Riias on üle kümne aasta sogatud vett Džohar Dudajevi tänavanime ümber – selle lätlaste poolt nende enda riigis nende enda tänavale pandud nime kaotamist nõudsid tuhanded „kohapeal õpetatud inimesed" linnapea Nils Ušakovsiga eesotsas; Yana Toomi sõsar europarlamendist Tatjana Ždanoka pajatas, kui solvav on elada Dudajevi tänaval; ametkonnad on saanud kümneid petitsioone ja pöördumisi, koguti putinistide allkirju ja üksnes 2009. aasta septembris oli Riia volikogu linnaarengu amet saanud kolm avaldust nõudmisega omistada Dudajevi tänavale Ramzan Kadõrovi isa Ahmad Kadõrovi nimi. 

Konservatismiga ei peaks õigustama armsaks saanud vana paha haiguse ravimisest loobumist või Tšikatilo nimelisel tänaval elamist. Konservatismiga ei saa põhjendada repressioone juhtinud kurjategijate nimede konserveerimist kohanimedena. Kas võib hetkekski ette kujutada, et mõnes Armeenia linnas võiksid eksisteerida näiteks genotsiidi kangelaste Mehmed Talat Paşa ja Enver Paşa nimelised tänavad? 

Jälle võimalik ainult Eestis?