Demokraatliku Eesti meedia demoniseerib Eesti konservatiive, nagu Kremli meedia ukrainlasi. Mõlemal korral on tegemist vihaõhutamisega, ainult et Eesti puhul on see laimamise ja tühistamise staadiumis. Kuid ajalooline kogemus näitab, et nendele järgnevad alati arreteerimised ja repressioonid, ja ükskord tuleb ka veri, kirjutab Ivan Makarov.
Berliini Gauleiter ja NSDAP riigipropaganda juht Paul Joseph Goebbels ütles: „andke mulle massiteabevahendid, ja ma igast rahvast teen seakarja." Hiljuti lahkunud kauaaegne Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kelle ajal muutus Tallinna raad tõeliseks seakarjaks, tõestas Goebbelsi väite elulisust oma meediakuningriigi eduka tulemusliku tööga ja ostis massiteabevahendite võimsusi ka Eesti riigi vaenlastelt, kui oli vaja oma võimu põlistada.
Tulemuseks oli see, et oluline osa Eesti kõige jõukamast ja edukamast elanikkonnast, milleks on pealinna elanikkond, andis keskerakonnale ainuvõimu terveteks aastakümneteks. Väga hästi teades ohjeldamatust ja jultunud korruptsioonist, kremlimeelsusest ja muudest savisaarlaste sigadustest hääletasid pealinlased edgarlaste poolt, sest hakkasid pidama keskerakondlaste omavoli ja seadusetust uusnormaalsuseks, nagu üsna paljud juba peavad normaalseks ebahügieenilist meestevahelist „seksi". Sest see „normaalsus" taoti inimestele lihtsa nõukogude kuvaldaga pähe: kogu asja juhtisid vanad kommunistid, kes omakorda õppisid seda kunsti Goebbelsilt.
Marju Lauristin ütles hiljuti, et Edgar Savisaar vääriks ratsamonumenti. Kahtlemata arvab Lauristin, et monumente väärib ka kogu tema kangelaslik riigipöörajate suguvõsa. Meie ajakirjanduse ja poliitika punane leedi siiski eksis: kui tõesti läheb asi monumendiks, siis tuleks Savisaart kujutada uiskudel tantsimas, vasakul Jelena Glebova ja paremal tolle reklaamiklipi paroodiana kasutatud metskult libedal jääl. Ning taga pikk rida tema poolt pidevalt palgatud seksikaid noori naisi, vihmavarjud käes.
Sellist hala, mis kaasnes Eesti peavoolumeedias ja poliitilistes ringkondades seoses inimese tõesti kahetsusväärse lahkumisega, ei nähtud isegi Brežnevi surma järel. See oli rohkem nagu Stalini ärasaatmise stseenide moodi, kui Beria poolt tänaval valitud ja musta autosse tiritud näljast kõhnunud noor naine, kelle isa oli stalinistide poolt maha lastud, ema küüditatud ja vennad sõtta surema saadetud, ulgus nagu segane: oi, kuidas me nüüd elame, meie kallis kaitsja ja toitja lahkus!
Jõle oli see poolearulise mulje jätnud naise kirstu ees roomamine ja ulgumine, täiesti Savisaare elu ajal korraldatud pidevate austusavalduste vaimus.
Keegi kindlasti ütleb, et keskerakondlaste valijad Tallinnas on ju Venemaa kodanikud, seepärast ei olegi võim pealinnas eestikeelne ega eestimeelne. Osaliselt on see tõesti nii. Kuid kui ei oleks samuti Savisaare meediaimpeeriumi poolt lolliks tehtud ja ka lihtsalt ükskõikseid ja laisku eestlasi, ei kõrguks eestlaste pealinna kohal praegu mingi kaganaat. Need eestlased hääletasid keskerakonna poolt või ei ilmunud valimistele, andes ohjad võõrriigi esindajate kätte.
Praegune eesti peavoolumeedia erinevalt ebaseaduslikult keskerakonna suuvoodriks muudetud Tallinna linnameediast upitab põhiliselt reformierakonda, aga põhimõte on sama: maksumaksjate raha kasutamine soovitud poliitilise tulemuse saavutamiseks. Pealinna peremehed kasutavad Tallinna maksumaksjate raha, Kaja Kallase valitsus aga Eesti Vabariigi maksumaksjatelt kogutud vahendeid. Riigimeedia sõltub riigirahast otseselt ja nõuab aina juurde, kuid juba mitu korda on valitsus eraldanud raha ka erameedia venekeelsetele filiaalidele, kuhu lähevad ikka päris prisked miljonid. Aga sellest on ka eestikeelsetel „baasväljaannetel" kasu, kui venelaste peale kulub vähem omaenda ehk eraraha. Tänulikud ajakirjandusmajad lasevad venekeelsetel lugejatel tasuta lugeda samu asju, mille eest eestlased aga maksavad. Nii võetakse lolliks tehtud eestlaselt kaks nahka ühe asemel. Ka tehakse venekeelsetes väljaannetes niivõrd räpast tellimustööd, mida isegi EPL ette ei võtaks: näiteks mõni päev tagasi ilmus „vene" Delfis anonüümne solk Ruuben Kaalepi aadressil, kus viidati allikana EE-le ja ei viidatud millegipärast FSB-le. Aga kuna seal töötavad Venemaalt siia kolinud propagandistid, siis on see isegi loogiline.
Kuid miks sellist eestivastast urgast, mis avaldab Venemaa terroriorganisatsiooni rünnakrühmade värbamisüleskutseid, peab rahastama valitsus, ja miks ei ole reageerinud meie riigi julgeoleku eest vastutavad asutused?
Kui aga rääkida eestlastest, siis ka alanud aastal hirmutab peavoolumeedia inimesi EKREga, nagu Kadõrov tšetšeene ukrainlastest „šaitanitega". See oleks nagu mingi lõputu õudus: kujundlikult öeldes isegi kui kirjutatakse raskest talvest või ikaldusest, ikka mainitakse kuidagimoodi konservatiive. Inimene võib anda väljaandele kolossaalse intervjuu ja vaid ühes episoodis, enamasti küsija pealekäimisel, mainida EKREt, kuid võite kindlad olla: erakonna nimi rändab pealkirja sisse koos mingi häda või õudusega.
Nagu ütles toosama Goebbels, „me taotleme mitte tõde, vaid efekti". Demokraatliku Eesti meedia demoniseerib Eesti konservatiive, nagu Kremli meedia ukrainlasi. Mõlemal korral on tegemist vihaõhutamisega, ainult et Eesti puhul on see laimamise ja tühistamise staadiumis. Kuid ajalooline kogemus näitab, et nendele järgnevad alati arreteerimised ja repressioonid, ja ükskord tuleb ka veri. Oleme juba näinud eriüksuslasi ja politseikoeri EV kodanike rahumeelsetel meeleavaldustel.
Paar päeva tagasi veendusin suhteliselt süütu näite puhul, et eesti inimeste ajud on juba töödeldud liberaaläärmuslastele vajaliku konditsioonini: see rohepöörde häma on mõned juba täiesti uimaseks ajanud. Mõtlen ERRi laupäevast lugu „Tartu jalgratturid pole linna linnapuhastusega rahul".
Sealt selgub, et Tartu Ülikooli tudeng Kerttu Kukku liigub kevadest sügiseni vaid jalgrattaga. „Kukku sõnas, et lumised teeolud on ta jalgrattateedest eemale tõuganud," teatab ERR oma raadioreportaažis.
„Väga ei taha nagu praegu sõitmas käia. Võib-olla tõesti siin kesklinnas mõni koht on, et kus enam-vähem saab niimoodi turvaliselt ja mõnusalt, aga valdavalt on ikka lume sees, ja kus ma niimoodi edasi sõidan, et kõnniteed on ka lumised… Milline üllatus, ma tahan turvaliselt sõita, on ju, linnas ringi, et aga praegu ei ole mul see võimalik," pahandab Tartu Ülikooli (!) üliõpilane.
See, et kõnniteed „on ka lumised", on rahumeelsete jalakäijate jaoks talvine hingetõmbepaus, kui sulle kuklasse ei lasta ootamatult kella, ei kihutata sinust ohtlikult mööda, ei sõimata jalgratturite ja tõukerataste eluperemeeste poolt. Jah, lumi küll, aga tudeng, keda ärritab lumi nii, et linnavalitsuski peab ennast õigustama, peaks ju ometi teadma, et talvel sajabki lund ja et tuleks valida ka vastav liiklusvahend, antud juhul suusad. Suuskadega sõitmiseks, mis on talvel ikka palju mõistlikum, lumi on just hädavajalik, ja miks mingi jalgrattur arvab, et tal on võrreldes suusatajatega eesõigus? Miks keegi tahab sõita sõudepaadiga mööda külmunud järve ja veel pahandab, et võimud ei suunanud sinna jäälõhkujat ja ei puhastanud veekogu jääst?
Mööda kõnniteid kihutavad rattad ja tõuksid ohustavad inimesi ka suvel, mida rääkida veel talvest, kui kohati on libe, kui võib kiivriteta inimestele oma raudkolakaga otsa sõita ja tõsiselt vigastada? Rattatudeng, kes ei tee suve ja talve vahet, on ikka eriline egoistlik tohman, aga selliseks tegi teda peavoolumeedia ja ökopöörased aktivistid. Antud juhul ei ole ERRil vist targemat teha, kui vahendada tööga hõivatud rahulikele elanikele südatalvel üksikute ratturide ülbeid ja põhjendamatuid pretensioone.
Nagu ütles toosama Goebbels, „propaganda peab mõjutama rohkem tundeid, kui mõistust."
Eriti kui seda viimast enam ei ole.
Loomulikult käituvad tänased eesti peavoolumeedia, riigimeedia ja Tallinna keskerakonnameedia propagandistid lähtudes kõikidest ülalmainitud Berliini Gauleiteri sõnastatud põhimõtetest, ja tuhat korda korratud vale saabki lõpuks tõeks. Sealjuures on äärmiselt tähtis, et lugeja või vaataja intellektuaalne tase oleks võimalikult madal. Sealt ka kohutav tulv päevast päeva korduvat mõttetut kõmu Brigitte Susanne Hundi, Mihkel Raua, Anu Saagimi, Grete Griffini, Kristel Aaslaidi, Luisa Rõivase jpt tegelaste isiklikust elust.
Nii tehaksegi massiteabevahendite abil inimestest seakari, keda huvitavad vaid kunstlikult kuulsaks upitatud isikute himud, kassipulmad ja ihupesu. Nagu ütles toosama Hitleri propagandaminister, „igasuguse propaganda kõige hullem vaenlane on intellektualism". Kui inimesele näidatakse pidevalt bikiinides Pärtelpoega, võib ta lolliks minna küll. Kui igast ekraanist, triikrauast, lehest ja avausest irvitab mulle vastu Niinemets, muutub meel sama nüriks, kui tema vembud ja naljad.
Aga seni, kuni meil võideldakse omaenda rahva intellektuaalse taseme tühistamise ja kultuuri ning keele labastumise poolt, käib kusagil edgarismi kividžunglites usin töö.
Olev Remsu ütles intervjuus Stolitsale 29. detsembril: „Ma arvan, et meil võiks lubada tegutseda absoluutselt venemaameelsel ehk putinimeelsel erakonnal, ja las tal olla isegi oma parteiväljaanne… ma ei pea mõistlikuks, et meil pandi kinni kõik Venemaa telekanalid. Las nad teevad oma totalitaarset impeerialikku propagandat kogu oma haleduses".
Rus.delfi avaldas 3. jaanuaril loo „Stalnuhhin läheb valimistele ja tahab luua oma parteid", kus eestlasi fašistideks tituleerinud endine keskerakondlane lubab: „Minu eesmärgid – protest Eesti ametliku poliitika vastu hariduse valdkonnas, ja peale valimisi, kui asjaolud lubavad, on sihiks Eesti rahvusvähemuste õigusi kaitsva partei loomine. Igaüks võib tutvuda minu vaadetega Facebookis ja mu blogis".
Estofoobne portaal dokole.eu avaldas 6. jaanuaril loo, kus räägitakse Stolitsa putinistist peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgini siirdumisest poliitikasse ehk Tallinna linnavolikogu keskerakonna fraktsiooni. Jutt käib ka uue partei loomise võimalikkusest, mille potentsiaalseteks liikmeteks nimetatakse koos Tšaplõginiga veel Stalnuhhinit, Oudekki Loonet, juristi Mstislav Russakovi (Yana Toom nr. 2 – I.M.), ja kogunisti „Sergei Seredenkot ennast".
Jah, „protsess käivitus", ja mõistuse uinumine sünnitabki koletisi.
Paljude eestlaste mõistus on eestlaste omaenda meedia, valitsuse, aktivistide, punaprofessorite ja uusnormaalse prügikultuuri poolt uinutatud – jõhkralt, nagu vanades nõukogude filmides kloroformiga immutatud lapiga suud kinni toppides.