Eesti peavoolumeedia kasutab konservatiivide ja eestimeelsete poliitikute vastu samasuguseid võtteid, nagu Putinile allutatud Vene meedia sealse opositsiooni suhtes, süüdistades neid päevast päeva reetmises, sallimatuses ja veel sajas surmapatus., kirjutab Ivan Makarov.
„Ma anun teid, ärge lugege tühja kõhu peale nõukogude lehti!" – „Aga teisi ju pole!" – professor Preobraženski ja doktor Bormenthali dialoog „Koera südamest"
Hakkasin lugema ajalehti 1970-ndatel, kui mind nakatas füüsist ja vaimu tervendav rockmuusika pisik. Vahel avaldati nõukogude ajakirjanduses ka lugusid sellest uuest muusikast, valdavalt taunivaid, aga nendest sai mingisugustki informatsiooni – nimesid ja isegi fotosid, mis avaldasid taotletuga võrreldes vastupidist mõju. No et kui näidati, kui loomastunud oli AC/DC solist Bon Scott laval („настоящий скот"), siis nii mõnigi komnoor just tahakski samasugune „tõbras" olla.
Tol ajal tõstis pead ka nõukogude põrandaalune rock, ja kui ülevalt poolt tuli ülesanne kedagi noortest muusikamässajatest „tümaks teha", siis hakkasid kõik kirjutama igasugust parteilist filipikat näiteks Mašina Vremeni kohta: et Andrei Makarevitš on kirjaoskamatu ja tema tekstid primitiivsed, et laulude kangelased on hoopis antikangelased, et meestel pole häältki – kord falsett, kord korin…
Komsomolskaja Pravda avaldas siis ajalukku läinud loo „Raguu sinisest linnust", milles sisaldus kõik ülalpool öeldu ja palju veel mida. See materdav lugu muutus terveks tsükliks, Mašinat materdati lugematute „seeriate" vältel ja iga järjekordne sajatus lõppes paatosliku küsimusega: „kuhu vaatavad meie kultuuri- ja siseministeerium?"
See kestis kaua, aga muusikud pidasid vastu ja poliitilise olukorra leevenemisel said nendest ülipopulaarsed, legendaarsed, autoriteetsed jne staarid. Kuid kuna asjad arenevad ikka spiraali pidi ja selle uuel tasemel kõik kordub, ainult et veelgi võimendatud kujul, hakati Putini ajal kõiki teisitimõtlejaid veelgi jõhkramalt koomale tõmbama: muusikuid keelati, ähvardati ja pagendati. Isegi Alla Pugatšova pidi riigist põgenema koos oma perekonnaga, kuigi tema looming ei ole üldsegi poliitiline. Aga ta on aus inimene ja astus sõja vastu.
Nii et nõukogude režiimil ja Putini fašistlikul võimul on ajujahtide ja repressioonide korraldamise asjus väga palju ühist, kuigi Putini ajal hakati rohkem tapma otse tänavatel, nagu tehti Politkovskaja, Nemtsovi ja paljude teistega. Kuid poleks kunagi arvanud, et nende totalitaarriikide võtteid hakatakse kasutama taasiseseisvunud demokraatlikus Eestis.
See, mida teostab praegune Eesti võim koostöös temast ära rippuva meediaga, on nagu kaks tilka vett sarnane Venemaa viimase sajandi traditsioonidega. Kriitiliste muusikute ja teiste teisitimõtlejate laimamine, materdamine ja tühistamine on meilgi nüüd igapäevane asi. Mustade nimekirjade koostamine – kellest ei tohi üldse rääkida õukonnameedias ja keda tuleb kogu aeg maha teha.
Kõigi suhtes, kes osutavad poliitikute ja võimule lähedaste isikute eestivaenulikule tegevusele, saamatusele, korruptsioonile ja varastamisele, rakendatakse mingit perversset ostrakismi mudelit, määritakse nende head nime absurdsete väljamõeldiste abil, mida korratakse nii palju kordi, et see jõuab inimeste alateadvusse. Eesti peavoolumeedia kasutab konservatiivide ja eestimeelsete poliitikute vastu samasuguseid võtteid, nagu Putinile allutatud Vene meedia sealse opositsiooni suhtes, süüdistades neid päevast päeva reetmises, sallimatuses ja veel sajas surmapatus.
Just Putinilt õppisid „oravad" ja nende sülemeedia teisitimõtlejate tembeldamist reeturiteks: Venemaal kuulutatakse opositsionääre „välisagentideks", Eestis aga „Kremli jutupunktide levitajateks".
Meie globalistliku propaganda üks iseärasus seisneb selles, et sellesse kaasatakse ka meediategelasi, kes on puhtal kujul meelelahutajad. Ma pole näinud tervenisti mitte ühtegi ETV saadet „Hommik Anuga", sest sinna kutsutavad enamjaolt ühed ja samad äraleierdatud persoonid lihtsalt ei köida. Anu Välba ise, niipalju kui ma olen temaga minevikus suhelnud, on muidugi sümpaatne ja heatahtlik inimene, ka saatejuhina on ta professionaal.
Olen näinud tema pühapäevasaatest vaid fragmente – reklaamiklippides või siis juhul, kui keegi kodus seda vaatas. Ja eile sattusin just lõigule, kui stuudiosse tulid Anne Veski, Henry Kõrvits ja „Vanamehe" filmi loojad ning nägin ka paar katkendit sellest multifilmist.
No mida öelda? „Vanamehe" esimene film oli päris hea, nii et ma seda isegi vaatasin. Aga nüüd on ühepoolne poliitiline propaganda jõudnud ka sinna ja filmis klaaritakse arveid meie valitsevate vasakäärmuslastest liberaalide, Eesti afrikaniseerijate ja venestajate, pedestajate ja lagastajate vastastega.
Heal Anu Välbal oli nagu ikka suu naeru täis, ta viskas nalja ka selle üle, et kas tegijatel on varutud raha kohtuprotsessideks jne. Siin pani ta kogemata naelapea pihta, sest raha on nendele kahtlemata antud, ja kes maksab, see tellib ka tegelaskujusid, aga tahaks hoopis Anu käest küsida: kas ta naeraks samamoodi, kui teda ennast tema veendumuste eest näidataks multifilmis palja punase tagumikuga pärdikuna, kelle ümber tiirleksid ahvikarja alfaisased ja pärdik, suu kõrvuni, sööks samal ajal banaani? Anu oleks ju samuti äratuntav, aga kas ta siis rõõmustaks ja naljatleks, nähes seda jälkust riigitelevisiooni ekraanil?
Mis aga puutub „Vanamehesse", siis selle politiseerimine ja ka sinna äraleierdatud poptegelaste lülitamine lagastas hea idee ikka päris ära. Anne Veskile endale ilmselgelt ei meeldinud tema tuntud laulu kohutav esitus ühe multikategelase poolt. No ei olnud ei vaimukas ega naljakas, oli hoopis tüütu ja tülgastav. Üks meie telekanal näitab ju kogu aeg saadet, kus mingid isikud laulavad tuntud laule nii mustalt, et hakka või seda kuuldes käsi pesema.
Kunagi oli Eestis populaarne ETV ja Kanal 2 sari „Pehmed ja karvased", kus parodeeriti andekalt paljusid tuntud poliitikuid. Aga kuna see riivas võimulolijaid, suretati see Hardi Volmeri andekas töö samamoodi välja, nagu Putin lõpetas Viktor Šenderovitši analoogse telesarja „Nukud" NTV-s.
Ja Eestis tuli võimu poliittellimusi täitvate võidunud lõustadega teleklounide aeg.
Kahjuks ei ole Eestis pärast taasiseseisvumist teostatud lustratsiooni ja meil on seniajani võimul ja meedias endisi partorge ning represseerijaid. Kui märtsis eesti rahvas otsustab alles jääda, tuleb uuel eestimeelsel võimul tuulutada tube.
Et värske tuul viiks sealt üldkasulikule tööle nii nõukogude- kui ka reformierakonna aegsed üraskid.