Alphonse Allais’ 1893. aastal valminud musta ristküliku versioon „Combat de negres dans une cave, pendant la nuit“ ehk „Neegrite lahing koopas pimedal ööl“. Foto: Wikimedia Commons

Kamp ühiskonnaohtlikke idioote, kloune ja tolvaneid pääses kuidagimoodi maailma tüüri juurde. Nende kõige efektiivsemaks instrumendiks on groteskne seadusetus, kui rahvastele surutakse loodusseaduste vastaseid kohustuslikke projekte, mille hulka kuuluvad agressiivsete kultuuride kandjate massiline paiskamine Euroopasse, homode terror ning traditsioonide ja perede hävitamine, kirjutab Ivan Makarov.

„Kui sul silme ees on must, ilmselt ongi must seal just" – Ivanhoe

Must on üks meie rahvuslipu kolmest värvist, isamaa mulla ja rahvuskuue värv. Selles tõlgenduses on must hästi südamelähedane, kodune ja helde. Mullast ammutavad jõudu ja sirguvad kuldse päikese poole viljapead ja rukkililled. Must leib on üks maailma imelisemaid asju ja mustikas üks maitsvaimaid marju.

Kui aga küsida, mida ebameeldivat seostub sõnaga „must", siis esimesed mulle hetkel pähe tulnud mõisted on must masendus, must südametunnistus, mustad rõuged, must hallitus, must manner ja BLM. Mitte et need oleksid võrdväärsed asjad, aga ühes reas võivad nad olla küll.

Kui isegi sellises iidses mängus nagu male hakati arendama värvide võrdõiguslikkust ja võitlema esimese käigu õigust omavate valgete figuuride „rassismiga", tekkis selline tunne, et mingisugune kamp täielikke, ühiskonnaohtlikke idioote, kloune ja tolvaneid pääses kuidagimoodi maailma tüüri juurde ja hakkas seda keerama saatanliku hirnumise saatel. Mis polegi tõest kaugel, välja arvatud see asjaolu, et keegi kuhugi pääses. Tegelikult eksisteerivad igasugused loožid ja lobid (tagatreplus) aastasadu, lihtsalt nende huvid ja nende huvide tagamise viisid muutuvad ajas. 

Nende elutegevuse juurde on alati kuulunud massipetmine, nende jaoks ebamugavate inimeste tapmised ja massimõrvad, globaalsed sotsiaalsed ja sõjalised katastroofid, kusjuures kõige banaalsemaks mõjutushoovaks on nendele sobivate seaduste vastuvõtmine ja nende abil võimul püsimine. Nende kõige efektiivsemaks instrumendiks on aga karjuv, lausa groteskne seadusetus, kui rahvastele surutakse riikide ja ka looduse seaduste vastaseid kohustuslikke projekte – agressiivsete kultuuride kandjate massiline paiskamine Euroopasse, homode terror, traditsioonide ja perede hävitamine. Poliitikuid, majandusmehi, kunstiinimesi, kes protesteerivad sellise barbaarse seadusetuse vastu, halvustatakse, kompromiteeritakse, tühistatakse. Selleks on olemas seaduselaadse seadusetuse valvekoerad kohtumõistmise, süvariikliku justiitssüsteemi ja peavoolumeedia näol. 

Meil on päris palju vabamüürlastest ühiskonnategelasi, nende nimed on vabalt saadavad, kuigi need nimekirjad ei pruugi olla ei täpsed ega täielikud. Kui mõni selline tegelane sattub näiteks skandaali kümnete miljonite kadumisega, salastatakse toimikute andmed kasvõi seitsmekümneks aastaks, et rahvalt varastatud vara ja võimu saaksid muretult ja elu lõpuni kasutada mitte ainult kaagid ise, vaid ka nende järglased. Kõik vähegi ohtlikud vastased või siis himustatavate ametikohtade täitjad elimineeritakse (tühistatakse) – õigel ajal ilmub EE-s lugu tundlike andmetega (ka väljamõeldistega), järgneb pikk jalgadega peksmine peavoolikutega ühendatud meediaanumates ja inimene ongi tühistatud. 

Loomulikult ka nendes ringkondades käib oma võimuvõitlus, ja me olemegi praegu päris koomilise olukorra tunnistajateks, kui prokuratuur veab vägikaigast Eesti Ekspressiga kahe ajakirjaniku loo pärast. Mõelda vaid: ajakirjandusmaja, kus ilmselt korralikult hirnuti isegi Kersti Kaljulaidi üle, kui too ilmus parlamenti loosungiga „Sõna on vaba" pusal, nüüd äkki hakkas kaitsma inimeste õigust erinevatele arvamustele ja informatsioonile. Eesti Ekspress ja arvamusvabadus on ju sama absurdne kombinatsioon nagu karu ja 3D printer.

Kui aga rääkida värskeimatest mõistusevastastest otsustest, mida võetakse seadusi väänates vastu mingi nähtamatu kamba survel, siis on see Eestit Venemaa meedias eriti rasvaselt tõrvanud (judenfrei) ja meie riigiga aastaid kohut käinud Julia Augi töölevõtmine Narva Vaba lava loomejuhiks. Nagu sealkandis oleks umbkeelseid vähe. Ja umbkeelne hakkavat umbkeelsetele vahendama eesti kultuuri! Pime talutab pimedat. Mõni aeg tagasi toetas Augi Siim Kallase fond, nii et just need kõrvad sealt kusagilt paistavadki…

Siin muidugi tuleb meelde veel üks selline halvaendeline sõnaühend nagu „mustad jõud", aga mõelge nüüd ise: kui Eestis elab mitusada tuhat venekeelset inimest, siis kas nende hulgast ei võinud leida Narva vabalavale loomejuhti ja see tuli importida Venemaalt? Kas ETV+ etteotsa ei leitud kohalikku loomeinimest, et sellele ametikohale määrati Venemaa kodanik, mille järel ükskord selgus, et Venemaalt osteti vene militaristlikke seriaale? Aga kinga sai Putini alamast juhi asemel mingi varustajast patuoinas. 

Eestis selles valdkonnas toimuv meenutab Hašeki kuulsa raamatu ühe tegelase sõnu, kes ütles, et Austria-Ungari keisririik on kõige idiootsem monarhia maailmas. Seda enam et Kaja Kallas pole ju enam demokraatliku riigi peaminister: ta on kahtlaste pangalugudega seotud Siim Kallase tütar, kes juhib riiki pooliku monoparteilise ministrite kabineti eesotsas. Ja selle võimu koridoris on pime.

Kusjuures kerkib taas küsimus, milleks meile, eriti praegusel vaesel ajal, on üldse vajalik umbes 6 miljonit aastas neelav presidendiinstitutsioon, kui presidendiks riigikogu poolt määratud isik on seni ajani täitnud ujeda kaasosalise rolli selles seadusetuses, mis toimub praegu võimu sees. Alar Karis on muutunud mingiks Kaja Kallase suvaotsuste viseerijaks, mingiks kompostermulgustajaks, mis jõustab tema sisse pistetud libavalitsuse sõidutalonge.

Riigimehel peaks ikka olema oma nägu ja kohusetunne rahva ees, kes pole teda küll valinud, aga mis siis – presidendile ja kogu tema väele maksab palka ikka eesti rahvas, kes siis veel. Praegu aga meenutab presidendi piinlik olukord endise aadlikejuhi Ippolit Vorobjaninovi olukorda Ostap Benderi mõjuväljas: „Benderi karmi järelevalve all oli Ippolit Matvejevitš kaotanud omaenda palge ja kiiresti lahustunud Türgi alama poja (meie juhul Siim Kallase tütre – IM) võimsas intellektis… Ippolit Matvejevitš muutus tasapisi pugejaks. Kui ta Ostapile otsa vaatas, omandasid tema silmad helesinise, sandarmimundri värvuse".

Jõuamegi ringiga värvide juurde. See, mida tegi meie peavoolumeedia ja Red Bullist ennast ogaraks joonud vormeli seltskond meie noore võidusõitja Jüri Vipsiga, on tülgastav. See on neonormaalsuseks tehtud lintšimine. Võrreldavat ajujahti oleme me viimasel ajal näinud näiteks Varro Vooglaidi muttatampimisel ja Mart Helme tagakiusamisel riigikogus täiesti mõistlikult väljendatud murega seoses.

Muide, tol viimati mainitud korral „toppis sinna oma viis kopikat" (venelaste väljend) ehk viskas Jan Husi suurde lõkkesse oma oksakese ka president Alar Karis. Oleks võinud siis vähemalt noore eesti poisi kaitseks, kes pole ei EKRE inimene ega konservatiiv, sõnakesegi kosta, sest seal Kadriorus ei näi keegi tööga ülekoormatud olevat. Aga võta näpust: Karis ei kaitsnudki meie rahvusvahelist lootust ärapööranud aktivistide eest, vaid läks selle asemel paadiga sõudma ja poseerima – rõõmus ja päevitunud, nagu neeger. 

Aga meie väikses enesehävingut hõisetega tervitavas Eestis, mis lömitab iga tumedama jumega sissekolinu ja iga sõjaka homo ees ning kütib fanaatilise raevuga peavoolikus meie andekaid poisse, nimetades ümber Viiralti „Neegri pead" ja minnes kallale Õigekeelsussõnaraamatule, ümardatakse pimedust ja kardetakse valgust.

Aga ma räägin teile musta pimeduse kohta ühe õpetliku loo. Seda ajalugu üritatakse muidugi tühistada, aga seda enam jätke see lugu meelde.

Aastal 1882, ehk 33 aastat enne Malevitši „Musta ruudu" loomist, esitas poeet Paul Bilhaud Pariisi näitusel „Exposition des Arts Incoherents" oma maali „Combat de negres dans un tunnel", mis tõlkes tähendab „Neegrite lahing tunnelis" ja kujutab endast ette musta ristkülikut. Prantsuse ajakirjanikule ja kirjanikule Alphonse Allais'ile see idee niivõrd meeldis, et ta esitles 1893. aastal musta ristküliku oma versiooni „Combat de negres dans une cave, pendant la nuit" ehk „Neegrite lahing koopas pimedal ööl".

Ja alles 1915. aastal tuli Kazimir Malevitši „Must ruut", mis on ju siis sisuliselt rassistlik plagiaat.

Meie tühimudijatest ja muidukargajatest aktivistide armee võiks algatada Malevitši tühistamist ja minna sellega kultuurilukku. Herostratose kuulsuse tasemele te muidugi ei jõua, aga Hermaphrodituse tasemele ehk küündite.

Kui märtsis eestlased otsustavad alistuda ja jätta võimu sisse meie rahvusriiki ja eesti rahvast vaenavad jõud, siis tolle pimeda koopa sissekäigu ette, kus me juba poolenisti viibime, veeretatakse suur rahn.

Veel pole hilja ärgata ja hoida Valge Laev valgena.