Tallinna juhid külastavad eestlaste reservaati Isakõnnu järvel (Charles Marion Russell - „Lewis and Clark Meeting the Mandan Indians“). Foto: Wikimedia Commons

Kui kõrvuti elavad ühelt poolt venelased, keda veendakse selles, et nad päästsid maailma, et nad on parimad, nende keel on tähtsaim kõikjal, nende ajalookäsitlus ainuõige – ja eestlased, kellele päevast päeva räägitakse, et nad on piiratud, sallimatud ja süüdi kõigi ees ja kõiges, isegi Aafrika koloniseerimises, on küsimus sellest, kes jääb Eestis lõpuks kestma, pigem retooriline, kirjutab Ivan Makarov.  

Kunagi, kui Artemi Troitski tuli Eestisse elama, pöördus minu poole mu peatoimetaja Mary Velmet ja rääkis oma murest: ta oli endast täiesti väljas, kuna ühendkanalite juhtkond rääkis üle tema pea Artemiga läbi saatetegemise asjus. Küsimus oli praktiliselt otsustatud ja Mary ei pidanud sellist teguviisi õigeks, kui tema käest ei küsitudki, kuigi tegemist oli tema voliala ja vastutusega. Mary Velmet tahtis, et ma hakkaksin toimetama Artemi Troitski saadet ja et see läheks eetrisse ainult ettelindistatud kujul. „Ma ei taha, et ta hakkaks siin Eesti poliitikat ja riiki maha tegema," ütles peatoimetaja, kes oli ikka ülimalt ärritunud.

Ma muidugi loobusin, sest esiteks ei olnud mul selleks lihtsalt aega, teiseks ei saanud ma põhimõtteliselt olla teatud tähenduses kellegi tsensor. Ja põhiline, millest ma rääkisingi Maryle: muusika ja ajakirjandusega seotud inimesena ei saaks ma iialgi olla Artemi Troitski toimetaja, sest selleks peaksin ma olema vähemalt sama meediasuurus, aga ma ei ole seda. Ütlesingi, et üksnes lugupidamisest suure ajakirjaniku vastu ei saa ma hakata tema loomingut kohe mitte kuidagimoodi haldama, sest sama hästi oleksin sobinud Freddie Mercury lauluõpetajaks – mis sest, et Troitskil endal on selle laulja suhtes teatud eelarvamus.

Kahjuks ei saanudki Artemi seda saadet teha, aga loomulikult mitte sellepärast, et ma ei tahtnud täita mulle esimest ja õnneks ka viimast korda elus pakutud järelvaataja rolli. Aga Mary Velmet osutus antud küsimuses prohvetiks ja tema hoiak tuli mulle hiljem korduvalt meelde, kuna Artemi hakkaski arvustama siinset poliitikat, ja seda keelt selgeks saamata. Ta oli näiteks raevukalt EKRE tuleku vastu suurde poliitikasse ja ennustas Eesti meedias, et see konservatiivne erakond ei ületa valimiskünnistki ning ei pääse riigikokku. Loomulikult ta eksis, aga Artemi Troitski on ikka suur inimene ja tunnistas avalikult seda, et tema prognoos osutus pehmelt öeldes valeks. Meil Eestis ei tunnista ju oma poliitilist praaki mitte ükski ajakirjanikust ja sotsioloogist röövelööbik. 

Artemi Troitski vaated on tema enda õigus, mis ei tähenda, et tema poolt avalikult välja öeldud arvamusi ei võiks märgata ja kommenteerida. Kuna ta on väljendanud rõõmu näiteks konservatiivi Donald Trumpi eluaegse keelamise puhul Twitteri poolt, mis ei lähe ju tegelikult hästi kokku Artemi kui igasuguste vabaduste ja väljendusvabaduste eest seisja mainega, siis võib juba märgata teatud mustrit: see tuntud vene ajakirjanik on mitte lihtsalt liberaal, vaid tuline konservatiivide vastane, kes võib unustada hetkeks oma liberaalsed põhimõtted, kui on vaja vaigistada oponenti. Troitski oli hästi vastu võetud president Toomas-Hendrik Ilvese poolt ja külastab praegugi tähtpäevadel roosiaeda, nimetades EKREt „Moskva projektiks" ja „Euroopa ultraparempoolsete erakondade paroodiaks". 

Tekkib muidugi küsimus, et miks Eesti võõrustab ja annab varjupaika just liberaalsetele Vene teisitimõtlejatest ajakirjanikele, samas kui konservatiivsemate vaadetega venelased põgenevad ükskõik kuhu – Leetu, Slovakiasse jne, ainult mitte siia, ja ka kunagi Eestiga tihedalt seotud tuntud suurkirjanikust konservatiiv Mihhail Veller ei taha siin enam suurt olla. Kas Eesti süvariigi ametnikud ei võta Vene konservatiive vastu või siis on Eestil juba nii tugev vasakliberaalse riigi maine, et siia ei tahetagi tulla?

Näiteks põgenes kirjanik ja teleajakirjanik Aleksandr Sotnik päästes tapmisähvarduse eest tervet oma perekonda justnimelt Leetu, mis on konservatiivsem kasvõi seetõttu, et seal on palju suurem katoliku kiriku mõju, ja jätkas seal oma sõltumatu Sotnik TV tööd (üle poole miljoni jälgija). Sealt läks materiaalsetel kaalutlustel mõne aja pärast edasi Slovakkiasse (ausalt tunnistades ka seda, et leedu keel osutus tema jaoks liiga keeruliseks), kusjuures keeldus järjekindlalt arutamast oma saadetes nii Leedu kui ka Slovakkia võimude poliitikat. Aleksandr, olles tänulik talle varjupaiga võimaldanud riikidele, on küll tutvustanud neid maid, nende kultuuri ja ajalugu, teinud reportaaže seal toimunud huvitavatest sündmustest, ka Venemaa opositsiooni eksiilkonverentsidest, kuid ei puudutanud ei Leedu valimiste ega muude poliitiliste sündmuste teemat, loobudes nende asjade kommenteerimisest. Vastates teiste ajakirjanike ja vaatajate sellesisulistele järelpärimistele põhjendas ta oma kindlat hoiakut sellega, et talle on suuremeelselt võimaldatud varjupaik ja ta on selle eest tänulik Leedu võimudele ning antud riigi poliitika on selle kodanike suveräänne asi. Kusjuures Aleksandr Sotnik on niivõrd kartmatu ja järjepidev Kremli poliitika kriitik, et temaga võrreldes on Aleksandr Troitski ikka „pehme ja karvane", rääkimata sellest, et Sotnikul on ikka väga põhjalikult tehtud ühiskondlik-poliitiline telekanal, kus esinevad ka tema reporterid ja paljud väga nimekad eksperdid ja poliitikud.   

Ka tuntud vene dissident ja ajakirjanik Andrei Kuzitškin on asunud Eestis liberaalsesse leeri ja saanud peavoolumeedia kolumnistiks, kusjuures tema Venemaa poliitikat arvustavad lood on sisukad ja köitvad. Tegemist on targa ja sõbraliku inimesega, kes on näiteks loovutanud mulle Postimehe arvamusliidrite lõunal oma prae, seda enam et Andrei pidas tollal kiriklikku paastu ortodoksse kalendri järgi. Kuid ka temal on konservatiividega kana kitkuda, kusjuures nüüd juba lausa kohtu kaudu, kuna ta kavatseb tirida konservatiivse meedia kohtukulli ette.

1. märtsil avaldas fööniksina tuhast tõusnud sputnik-meedia.ee hiigelsuure kirjutise, mille teksti Andrei saatis Sputnikule „koos rohkete erinevatel aegadel saadud tänu- ja aukirjade koopiatega". Antud juhul pakub huvi see, et „käesoleval ajal valmistab Kuzitškini advokaat kohtuhagi Nõmme Raadio ja ajakirjanik Andres Raidi vastu oma au, väärikuse ja ärimaine kaitseks seoses tema ja ta isikliku elu kohta käiva valeinfo levitamisega." Kindlasti on Andrei Kuzitškinil õigus pöörduda kohtusse enda maine kaitsmiseks ja on tõesti kahju, kui see kannatada sai, kuid pangem tähele, et veel ühel Eesti poolt võõrustatud tuntud vene dissidendil on pretensioone just konservatiividele, kuigi Kuzitškinit on ju piisavalt materdatud just eesti liberaalse meedia venekeelsetes harudes.

Ka tundub rohketest võimalikest vastulause esitamise moodustest just kohtutee valimine mõnevõrra ülepingutatud radikaalsena. Ka vähem nimekad Venemaalt pagejad materdavad Eesti parempoolseid kui vähegi sõna antakse, aga antud juhul pangem tähele, et sellise kohtuprotsessi käigus saadud maineline kahju saab olema väikse auditooriumiga raadiojaama poolt tekitatust mitmekordselt suurem: järjekordne siin kaitset saanud venemaalane hakkab Eestis ennast sisse seades vedama eestlastega vägikaigast. 

Andrei Kuzitškin (vasakul) on inimesena malbe ja sõbralik. Andrei Kuzitškini foto 

Aga nõustugem, et seda informatsiooni poleks võimalik saada Sputniku portaali kiikamata. Sest kuigi Eesti peavoolumeedial ei ole vähematki selle vastu, et üks viimastest Eesti vaba sõna oaasidest Nõmme Raadio näol saaks kaela veel mõne tonni kõrbeliiva, siis meil on ju nii, et vasakliberaalsele üritusele on tulusam Nõmme Raadio olemasolu mahavaikimine kui isegi selle ründamine. 

Kohalikul Vene meedial on õnnestunud nii Troitski kui Kuzitškin ajakirjanikena peaaegu täielikult neutraliseerida just mahavaikimise kaudu, nii et on tekkinud paradoksaalne olukord: nad eksisteerivad põhiliselt Eesti meediaruumis, kuigi oleksid hädavajalikud just siinses vene inforuumis, mille töö efektiivsusest räägib fakt, et Lukašenka ja Putini poolt hääletanute protsent oli Eestis kõigist endistest N. Liidu maadest kõrgeim. Aga selleks, et eksisteerida eestikeelses peavoolumeedias, on vaja alluda selle liberaalse liivakasti reeglitele, mis lõppeb paratamatult poole valimisega.

Kahjuks tekitab Eesti „rahvuslaste" materdamine kohalikku keelt mitteoskavate poliitilist varjupaika saanute poolt eestlastes pehmelt öeldes segaseid ja ajaloost juba tuttavaid tundeid. Enamgi veel: eestlastes tekkib teatud umbusk ka Venemaa liberaalide ja dissidentide suhtes üldse, mis on ka olulisel määral õiglane.

Aastaid tagasi suhtlesin ma viimast korda elus Eesti ukrainlaste kogukonna ühe liidriga, kellega olin heades suhetes ja toetasin pidevalt eetris kohaliku Ukraina kogukonna tegemisi ning Ukraina vastuseisu agressioonile, saades ka tänu Aleksandr Sotniku lahkusele unikaalseid päevakommentaare. Aga see tasane ukraina naine oli mingil hetkel niivõrd pettunud Venemaa liberaalide Krimmi ja Donbassi teemaliste võimupugejalike avaldustega, et ütles mulle otse: kõik te venelased olete hinges ühesugused šovinistid ja kahe näoga Janused. Ja vaatas mind täiesti võõrastavalt.

Üritasin vaielda, tuues näitena Ukraina kaitsmise eest Venemaal jõhkralt tagakiusatud Andrei Makarevitšit, aga ukrainlanna pareeris: jah, üks tõesti on. Mina ise aga kohe mõtlesin, et seegi üks on ju tegelikult juut ja mida siis ukrainlased peaksidki tundma, kui neid rünnatakse, okupeeritakse ja tapetakse, aga Euroopa ei saa ja vist ei tahagi aidata tõsisemalt, kui naeruväärsete majandussanktsioonikeste kehtestamine ja samal ajal teise käega suurinvesteeringute tegemine Venemaa majandusse ja järjekordse Nord Streami ehitamine.

Ja ukrainlaste vastu õhutatakse Eesti meedias pidevalt vaenu: ETV+ piinlikust juhtumist oleme me juba kirjutanud („Avalik-õiguslik kastrul", Objektiiv, 14. september 2020. aasta), vene Delfi kommentaatorite rohked rahvuspõhised solvangud ukrainlaste aadressil on ülimalt jõhkrad ja räpased, mis on ikka päris imelik ennast liberaalse ja sallivana positsioneeriva väljaande kohta. 

Kui keegi küsiks, et kui Eesti venekeelne meedia oleks mõnevõrra eestimeelsem ja julgeks natukenegi kahelda Suure Juhi Vladimir Putini poliitikas, seda eriti lähinaabrite suhtes, kas siis meie venekeelne elanikkond oleks ka eestimeelsem, siis mitte midagi lohutavat mul vastata ei oleks. See on nagu lumelaviini pildumine lumepallidega: iga siinmail venelaste poolt vaadatava Venemaa telekanali uudistesaade ja vestlussaade on lausa gigapropaganda, sellist poliitilist kihutustööd ei mäleta ma ka nõukogude ajast – võib-olla sellepärast, et tollal ei kostnud „lääne sõna" siiakanti peaaegu üldse ja asja võiski võtta mõnevõrra rahulikumalt ning mitte tähistada Suurt Võitu mitu korda päevas 365 päeva aastas.

Ma ei vaata vene kanaleid eriti palju, kuid viimaste päevade jooksul olen näinud lausa mitukümmend korda seda, kuidas Joe Biden kukub lennukitrapil: originaalkiiruses, aegluubis ja ka kiirendatult ning iga nurga alt, mul endalgi need kohad juba valutavad. Poliitikasaated algavad nende kaadritega, kulgevad nende lõputute repriisidega ja lõppevad ikka ja jälle sellega, pluss kõik need saatejuhtide ja saatekülaliste sarkastilised kommentaarid ja magedad naljad. Kusjuures Vene teleuudised on tehtud siiski ülimalt köitvalt ja korralikult illustreeritud.

Kusjuures kõikides Venemaa telesaadete ja uudiste episoodides kõlav võõrkeelne jutt on alati summutatud artikuleeritult ja emotsionaalselt pealeloetud riigikeelse sünkroontõlkega, mida meil ei viitsita teha ja tõlgitakse eestikeelsete subtiitrite abil, tänu millele seatakse Eesti vaataja kakskeelsuse kui juba sündinud fakti ette: rohked kohalikud umbkeelsed intervjueeritavad – õpetajad, direktorid, kunstnikud, firmajuhid – on nagu väljakutse „keelelisele inkvisitsioonile" ja ninanips riigikeelt omandanud ning sellegipoolest varju jäänud venelastele: eesti keelt mitteoskavad juhid ja pedagoogid töötavad oma ametikohtadel seadust rikkudes ja jääb õigust ülegi, ajakirjanikud aga ei üritagi otsida eesti keelt oskavaid vestluskaaslasi või kogunisti väldivad neid. Ja näitavad kõigile, et EV seadusi ei peagi täitma.

Venemaal on selline asi muidugi mõeldamatu, et riigikeelt mitteoskavad tegelased täidaksid olulise osa riigikeelsest meediaruumist. Aga siinsed venelased vaatavad neid täiesti pööraseid Venemaa televisiooni propagandasaateid ning nõuavad Sputnik V-d, paljud ei õpigi keelt, põlgavad täiega ameeriklasi, grusiine, ukrainlasi ja nimetavad okupeeritud Eestis toimunud repressioone väljamõeldiseks ja Tallinna pommitamist õigeks. 

Kiigates uudisteportaalile baltnews.ru võib märgata suurt kirja: „382 Eesti elanikku peavad oma emakeeleks vene keelt". Eestlaste leinapäeval ilmus seal siis emakeelne lugu sellest, et genotsiid Eestis on müüt, väljamõeldis. „See oli kulakute, bandiitide, natsionalistide ja nende perekondade väljatõstmise operatsioon, mitte aga konkreetselt eestlaste väljatõstmine," kirjutab Eesti domeeni all tegutsev Kremli propagandarakuke meie küüditatutest naistest, vanuritest ja lastest. Kui Venemaal hakkaks mõni välisriigi võimude käepikendusest uudisteportaal väitma 9. mail, et Venemaale tunginud õiglased sakslased represseerisid ja tapsid vaid Vene bandiite ja nende perekondi, oleks see toimetus silmapilkselt segi pekstud ja töötajad saadetud aastateks vangi – muidugi pärast seda, kui nad paraneksid arreteerimise käigus saadud rasketest kehavigastustest ja „kohtumõistmise" protsessis tekkinud psüühikahäiretest.

Eestis aga võivad endist koloniaalriiki esindavad ajakirjanduslikud karistussalklased vabalt solvata ja rüvetada okupantide poolt küüditatud ja tapetud süütute inimeste mälestust, ja eriti leinapäeval. Just sellised tüübid tagusid jalgadega Vabaduse väljakul ohvrite mälestuseks süüdatud küünlaid. Mõnes Euroopa riigis saab holokausti eitamise eest aastaid, isegi Venemaal on repressioonid Vene rahva vastu hukka mõistetud, aga mis siis eestlastel viga, et nende suhtes oli genotsiid „õigustatud"?  

Küüditamisohvrite mälestuspäeval kirjutas samuti ee-domeeni kuritarvitav sputnik-meedia: „Seda poolenisti elutut maad, selle nullini degradeerunud majandusega, pole kellelegi vaja. Seda pole tegelikult vaja isegi eestlastele endile, kuid nad ei saa sellest lõpuni aru." Ka Narva linnapea Katri Raik ei taha, et punamonumentidest kihavast Eesti linnas oleks ka üks mälestusmärk kommunismiohvritele ja tema ettekujutus mõrvatud eestlaste mälestuse jäädvustamise lubatust viisist nende enda maal on mingi memoriaaltahvel inimtühjal kalmistul. See oleks nagu meie mälestusele eraldatud reservatsioon.  

Kohalikud venelased on jäetud Kremli hüperagressiivse propaganda meelevalda ja integreeritakse hoopis eestlasi, keda suunati kogunisti mitmel õhtul vaatama Stockholmis toimunud iluuisatamise MMi Putini alama juhitud ETV+ kanalist, tõenäoliselt et tõsta nullilähedase vaadatavusega Venemaa kodaniku juhitud riigikanali reitingut ja õigustada tuulde loobitud miljonid maksumaksja raha. Kusjuures spordihuvilisi eestlasi sunniti vene kanalit vaatama ajal, kui samuti suhteliselt mõttetu kordussaateid näitav kanal ETV2 väntas ülekannete ajal mingeid filme ja seriaale.

Selle taustal tundub loogilisena ka eratelevisiooni käitumine: kui üks põhilistest eestikeelsetest kanalitest TV3 teeb Suurbritannia kuningaperekonna alandamiseks tekitatud skandaali kajastamise nimel lausa kahel päeval erakorralisi muudatusi programmis, hõigates seda välja juubeldava häälega, nagu diktor Levitan teatas Berliini vallutamisest punaarmeelaste poolt, näitab see prioriteete: et eestlaste jaoks „tähtsaimad" sündmused peavad olema seotud näpust imetud rassismiga ning need peavad olema kollased, ebameeldivad, eestikauged ja tühised. 

Kui kõrvuti elavad ühelt poolt venelased, keda päevast päeva veendakse selles, et nad päästsid maailma, et nad on parimad, nende keel on tähtsaim kõikjal, nende ajalookäsitlus ainuõige ja nende ebaõiglaselt tagakiusatud sportlased kõige vägevamad – ja eestlased, kellele päevast päeva räägitakse, et nad on piiratud, sallimatud ja süüdi kõigi ees ja kõiges, isegi Aafrika koloniseerimises, ning juubeldatakse iga jumala kord, kui meie sportlaste suhtes tekkib väiksemgi kahtlus, siis küsimus sellest, kes jääb Eestis lõpuks kestma, on pigem retooriline.