Pildil avalik-õiguslik telekastrul. Foto: Gerli Tali.

Avalik-õigusliku telekanali ETV+ poolt eetrisse lastud vestlussaates „Svoja pravda“ kõlanud ukrainlannade sarjamine meenutas mõnda Kremli propagandasaadet. Ämbri asemel astuti seekord lausa kastrulisse, kirjutab Ivan Makarov.

„Selgus, et tüdrukul polnud milleski süüa teha, talle ei antud kastrulit. Tüdrukud leidsid kusagilt kastruli, kuid siis tulid korjajad Ukrainast, sõimasid lapsed läbi ja võtsid neilt kastruli ära. Sama asi ka pesemisega: esimestena läksid duši alla ukrainlased ja alles siis kohalikud noored. Ja nendele sooja vett ei jätkunud. Ukrainlased tundsid ennast seal täievoliliste peremeestena. Aga meie noored tüdrukud… no kuidas nad saaksid vastu seista Ukraina kaabakatädidele (прожженным теткам из Украины)?! No lähevad nad põllule, aga esimestena saadetakse ukrainlased. No ja mis pärast neid veel järgi jääb, mida seal meie omad korjaksid?! Nad ju samuti tulid teenima, kuidas siis nii?! Mul oli tunne, et nad söödi sealt lihtsalt välja. Ja neljandal päeval pidin ma nendele järgi tulema: lapsed visati elamust välja, kuna kohale saabus kolm bussi ukrainlastega.“

Kui keegi mõtles praegu, et tegemist on mingist Kremli propagandasaatest võetud tekstiga, kus õhutatakse ukrainlaste vastu vaenu selleks, et õigustada nende riigi vastu teostatud agressiooni, territooriumi okupeerimist ja inimeste tapmist, siis arvas valesti. Tegemist on kõigest avalik-õigusliku telekanali ETV+ vestlussaate „Svoja pravda“ rus.err-is avaldatud saatetutvustusega ning see koosnes ühe Ida-Virumaa maasikakorjajast 17-aastase tüdruku ärritatud ema Irina Ivanova sõnadest, mida otsustati saate eelreklaamina ära trükkida. Vene riigikanalite saadetes tipnevad taolised episoodid stuudiosse kutsutud ukrainlastest ja poolakatest külaliste solvamise, ruumist välja viskamise ja kogunisti peksmisega. 

Üks tuntud Eestis elav ukrainlane saatis mulle ülaltoodud saatetutvustuse lingiga kirja, milles väljendas oma masendust: „Vaata, see on ETV+ saate anonss. Olen šokis. Milline karistamatuse tunne ja jultumus! Ma ei saagi enam aru, mis riigis elan.“ Midagi lohutavat ei saanud ma talle vastata, sest tõsi on see, et maksumaksjate raha eest avaldati saatereklaam, mille lühikeses tekstis on ukrainlasi vihaga mainitud lausa kuuel korral. Ja seda uudises, mis oli adresseeritud venelastele, kelle ajalooline kodumaa sõdib juba aastaid Ukrainaga nii meediaruumis kui rindel. Nagu seda vaenu vähe oleks – kui vaadata meie kohalikke venekeelseid foorumeid, siis seal lööb viha ukrainlaste vastu üle võlli. Ja ka kõigi vastu, kes tunnevad ukrainlastele kaasa. 

Siis, kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu, päästeti valla ennenägematu propagandistlik kampaania, mille käigus tuldi kõrvuti lihtlabaste solvangutega välja ka teoreetilise baasiga, mille kohaselt pole Ukraina iseseisvat riiki kunagi olnudki ning tegemist on Venemaa põliste valdustega; et ukrainlased pole mitte rahvas, vaid arengus mahajäänud venelaste haru; et ukraina keel on rikutud vene keel; et ukrainlastel pole iseseisvat kultuuri; et golodomor ning repressioonid-küüditamised on väljamõeldis jne.

Midagi taolist oleme me korduvalt kuulnud ka teiste rahvaste, k.a. eestlaste kohta. Pole sugugi juhuslik, et mõned avaliku elu tegelased nii Ukrainas kui ka Venemaal avaldasid arvamust, et Ukraina, võideldes oma olemasolu eest, kaitseb endaga ka teisi endisi nõukogude vabariike ja sotsriike, et järgmine on Valgevene… Edasi nimetati ka Balti riike, kuid enamasti ebalevalt, sest tegemist ei ole slaavi elanikkonna ja keelega maadega, ka NATO on siiski üsna reaalne sõjaline jõud. Kõigepealt tuleks saada jagu Ukrainast, mis õnneks osutus ootamatult kõvaks pähkliks. Kuid Kreml ei varja, et „roheliste mehikeste“ üksused Valgevenesse saatmiseks on juba komplekteeritud. 

Pole midagi imelikku selles, et ukrainlased ei ole vene(maa)lastele tänulikud oma keele, lipu ja riigi mõnitamise ning tuhandete ukrainlaste tapmise ja suurte Ukraina alade okupeerimise eest. Samas ei laienda ukraina rahvas oma pahameelt nende kõrval elavatele lojaalsetele venelastele, kes ei kiida heaks putinlikku agressiooni ja on sõltumatu Ukraina poolt, aidates tõsta selle majandust ja kaitstes oma kodu ka rindel.

Endine raadiojaama Ehho Moskvõ ajakirjanik Matvei Ganapolski, kes nagu paljud teisedki Kremli režiimi kriitiliselt suhtuvad arvamusliidrid oli sunnitud Venemaalt lahkuma, kommenteeris kõigi Ukraina koolide üleviimist ukraina õppekeelele 1. septembrist nii: „Venemaa on vaenlane. Ta võttis ära Krimmi ja Donbassi. Miks me peaksime toetama vaenlase keelt? Ukraina ei keela vene keelt – sellele on tagatud kõik õigused nagu vähemuse keelele, nagu ka venekeelne haridus erakoolides ja kõrgkoolides. Kuid riik ei hakka toetama agressori keelt, kuidas ka ei kiljuks „viies kolonn“ ja Skabejeva“. (Olga Skabejeva on üks sõjakamaid Kremli telekanalite propagandiste, kelle kohta legendaarne ajakirjanik ja ajaloolane Aleksandr Nevzorov ütles: „see metsikult õel (свирепая) tütarlaps televiisorist, mis ta nimi nüüd oligi“  – I.M.).

Nüüd Ukrainas töötava ajakirjaniku kommentaar keeleküsimusest on üllatavalt hästi projitseeritav ka meie Eesti olustikule. Kas tuleb tuttav ette? Matvei Ganapolski: „Venemaa reageering on ettearvatav – kõik see on banderovlik vabaduste rõhumine, „totaalne ukrainiseerimine“, nagu nimetavad seda venemeelsed saidid Ukrainas endas. Ja nendel on rohkem kui õigus. Ukrainas toimub täpselt see, mis toimus Iisraelis… Ivriit võitis. Lihtsalt see on ainus riik maailmas, kus juudid saavad rääkida oma ajaloolist rahvuskeelt, kus nad saavad seda arendada, kultiveerida ja uurida. Just selles keeles antakse käske sõduritele, just selles keeles kirjutatakse selle rahva ajalugu ja raamatuid. Täpselt samamoodi käitub iga riik, mille rahvus on kas juba välja kujunenud või seda alles ehitatakse. On maid, kus see protsess kulgeb vaevaliselt – näiteks Läti või Eesti, kus osa elanikkonnast ei soovi õppida kohalikku keelt, põlgab seda – see osa moodustab oma geto, oma eesti Brightoni ja vihkab kohalikke. Kuid sirgub noor põlvkond, kes juba oskab keelt, võtab kultuuri omaks ja saab aru, et teha karjääri, vihates riiki, kus sa elad, ei õnnestu… Venemaa televisiooni peetakse multikateks, sest see on lärmakas, kiljuv ja ukrainlase jaoks solvav, sel pole mitte midagi ühist Ukraina reaalsusega, seepärast ei köida… Ukrainale see röökiv propaganda ei lähe korda – ukraina keel jätkab progressiivset arenemist, sest peale Ukrainat pole teist riiki, kus see saaks olla riigikeel… Just keel ehitab rahvust, juutidel on õigus!“

Ukrainlased on andekas, eneseväärikas ja töökas rahvas. Nad tahavad lõplikult lahti öelda nõukogude pärandist ja asusid kaitsma oma kodu sissetungijate eest. Selles sõjas on tapetud tõenäoliselt juba ligi 20 tuhat inimest, täpset arvu ei tea keegi. Ja ajal, kui nendelt võetakse maid ja elusid, reklaamib meie kohalik avalik-õiguslik kanal ennast väitega, et kurjad ukrainlased võtsid lastelt kastruli. 

Ämbri asemel astuti seekord lausa kastrulisse.