Paljud peavad läbi vasakliberaalse meedia lõputut vihakõnet eestlaste vastu. Nüüd on selle kooriga ühendanud oma hääle ka kohalik Punane Rist, mille kommunikatsioonijuht süüdistas eestlasi võõravihas, südametuses ja islamofoobias, kirjutab Ivan Makarov.
„Miks see rist punane on? Sest tal on häbi" – Ivan Makarov, rahvatasuja
Inimesed, kes ravivad meid ja meie lähedasi, kes päästavad elusid pandeemia ajal, riskeerides oma tervise ja eluga, on imelised. Kohates oma elus ainult armsaid ja hoolitsevaid arste, ei usu ma, et mul on lihtsalt vedanud: nad ongi sellised.
Ja nii on paljude alade puhul. Eestis elab väga andekas ja heasüdamlik rahvas, ka meie Elroni klienditeenindajatel on rohkem intelligentsi ja väärikust, kui suurel osal ülbetest riigikogulastest. Mitte kellelgi neist ei tuleks mõttessegi näidata reisijatele seda, mida rahvaasemikud näitavad vahel tervele rahvale. Nad ei kasuta sõnu „nakatunud raibe" või muud sarnast, ei näita inimestele keskmist näppu.
Võib ju öelda, et erandeid leiab alati, et igal elualal leidub ka ebasõbralikke ja ebaprofessionaalseid tegelasi. Kuid teenindaja saab selle eest kinga, aga parlamendis ja ministeeriumides saab palju hullema eksimuse eest preemiat. Kusjuures ei ole näha isegi kollegiaalset hukkamõistu – ainult kinnimätsimist ja nahahoidmist. Mõelge vaid: sarivaras määrab presidenti ja saab endistviisi riigikogulase palka. Missugust lugupidamist võib pälvida selliste kätega upitatud riigipea, kes veel turtsub ja toriseb pealtpiilumise saates, et ausaid presidendivalimisi nõudev rahvas on agressiivne ja kuri?
Kas poole miljoni vaktsiinidoosi riknemine 6 miljoni euro eest pandeemia ajal tõstab inimeste usaldust nende vastu, kes juba mitu kuud veeretavad vastutuse teineteise kaela ja üritasid süüdi lavastada lõpuks ka ehitajaid selleks, et Tanel Kiik saaks ka edaspidi anda kümme intervjuud päevas ja saada selle eest ministripalka? Kui inimene, kes peaks tegelema tervishoiuga, tegeleb hoopis oma nahahoidmisega? Kui tema erakonna üüratut ametnikerivi ei saa sibulaõunagagi visata ilma, et ei tabaks mingit uurimisalust korruptsionääri või tsoonist naasenud isikut?
Missugust usaldust tervishoiusüsteemi vastu tervikuna saab äratada Eesti Arstide Liidu eestseisuse liige ning Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Karmen Joller, kes olles arst, ähvardas talle vastukarva maailmavaatega inimesi vanglaga? See on juba kuidagi Mengele hõnguline. Äkki teeks seal vanglas konservatiividega eksperimente, nagu koonduslaagrites juutidega? Kuidas võib Joller pärast seda edasi praktiseerida? On meil siin juba mingi Põhja-Korea?
Mõned meie kõige humaansema elukutse esindajad koos äraandjatest poliitikute, ministeeriumipuukide ja edevate erotomaanidega peavad läbi vasakliberaalse meedia lõputut vihakõnet eestlaste vastu. Nüüd on selle kooriga ühendanud oma hääle ka kohalik Punane Rist, mille kommunikatsioonijuht Liis Ehrminger kirjutas annetuste kogumisest, süüdistades eestlasi võõravihas, südametuses ja islamofoobias: „Ei ole ju uudis, et võõraviha sütitab nii mõndagi meie kaasmaalast. Sütitab niivõrd, et abiorganisatsiooni tegevus teeb meele mustaks. Sütitab niivõrd, et tänaval ei suuda ilma mürgise märkuseta: "Go home!" (kasi koju!) mööda kõndida neist „teistsugustest." (tsitaadi lõpp).
Ehrmingeri selline ärritus siinsete inimeste vastu on puht psühholoogiliselt arusaadav: kui võidelda inimeste heaolu eest tervel planeedil, näivad „omad" vahel mingite tüütute kurjade putukatena. Bolševikud muretsesid samuti kõigi maade proletaarlaste pärast, neegrite õiguste eest Ameerikas ja valmistusid maailmarevolutsiooniks, kodus aga lõid mättasse miljonid – hävitasid intelligentsi, vaimulikke, töökaid talupoegi (kulakuid). Nii suures interhinges nagu on „eesti" punaristi propagandistil, kuhu mahub terve maailm, ei jätku kohta sellisele tüütule pisiasjale, nagu siinne inimmiljon. See on ju tühine võrreldes Afganistani 18 miljoniga… Loomulikult haarasid sellest Ehrmingeri vihakirjast esimestena Venemaa eriteenistuste poolt rahastatavad väljaanded, aga kus me teame, et see ei olnud taotlus.
Muidugi oli Ehrmingeri lugu enamjaolt pahatahtlik vassimine, sest kommenteerijate arvamus – et kogutud raha jõuaks praeguses olukorras kohe kindlasti taliibide kätte – on ikka täiesti õige. Miks peaksime me toetama niigi hambuni relvastatud terroriorganisatsiooni, mis puutub siia võõraviha? Ja kui inimesed kirjutavad, et kõigepealt tuleks toetada siin Eestis vaesuses ja hädas elavaid lapsi, ja see ärritab Ehrmingeri, siis äkki mitte kommenteerijad ei ole islamofoobid, vaid hoopis Ehrminger ise on estofoob, russofoob ja antisemiit?
See ei tõsta usaldust Punase Risti vastu, sest tegemist on küll ülla sümboliga, mille võib aga täita ikka igasuguse sisuga ja ongi ajaloo kestel kasutatud ka poliitiliste sihtide ja ärieesmärkide saavutamiseks. Kuid kõigepealt tahaks tuletada meelde, et annetused on vabatahtlik asi, ja kui annetuste tegemisest keeldujaid hakatakse sõimama ksenofoobideks, on tegemist avaliku väljapressimisega. See meenutab veel nõukogude ajast tuttavat mustlannadest kerjajaid ja tänavaennustajaid, kes on alati sõimanud ja sajatanud oma rahast loovutamisest keeldunud möödujaid. Kui eesti Punane Rist ei taha olla selles rollis, siis saatku oma kommunikatsioonijuht mõnele heade maneeride kursusele. Laim suhu tagasi: Eestis elavad vägagi heasüdamlikud inimesed. Äsjane Estonia esisolisti Anatoli Arhangelski lugu, kes pole ju samuti „klassikaline eestlane", on selle tõestuseks. Nädalaga korjati 152254 eurot. Hea küsimus: aga palju panustasid Punase Risti enda palgalised töötajad?
E-krediidiinfo andmetel oli Eesti Punases Ristis seisuga 30.06.2021 kokku 106 töötajat, kokku maksti teises kvartalis 65943 eurot riiklikke makse ja 67410 eurot tööjõumakse. Pole paha! Nii et tegemist on tööga, kus saadakse palka selle eest, et korjatakse ja jaotatakse teiste inimeste toodetud väärtusi. See tegevus on seaduslik ja eesmärgid võivad olla õilsad, aga see ei anna veel põhjust solvata keeldujaid.
Selle kohta on kirjandusklassikas üks hea näide Mihhail Bulgakovi „Koera südames" (võtame aluseks filmi): kui professor Preobraženski juurde tuleb grupp nahktagides seltsimehi, siis too, kelle kohta kuulus arst küsis „kas teie olete mees või naine?", pöördub klassivaenlase poole ettepanekuga, et ta ostaks mõned ajakirjad „Saksamaa laste toetuseks", 50 kopikat tükk. Kirurg vastab: „Ei, ei võta". „Miks te keeldute?" küsib nördinult meesnaine. „Ei taha," vastab Preobraženski. „Te ei tunne kaasa Saksamaa lastele?" imestab Punase Risti kehastus. „Tunnen kaasa," vastab arst. „Aa, 50 kopikast on kahju," taipab irooniaga sissetungija. „Ei," vastab arst. „Miks siis?" ei jäta külaline. „Ei taha," vastab Preobraženski vaikselt.
Kui uurida Punase Risti (ka EPR) liikumise kirja pandud põhimõtteid, siis analüüsigem Ehrmingeri avaldust mõnede nendes sisalduvate väidete seisukohalt.
Inimlikkus. „Liikumise eesmärk on kaitsta elu ja tervist ning tagada lugupidamine kõikide inimeste vastu." Ehrminger tagas oma esinemisega hoopis lugupidamatuse Eesti elanike vastu, laiendades anonüümsete kommenteerijate arvamust (kelle hulgas vabalt võis olla ka mõni Punase Risti enda töötaja) kogu ühiskonnale ja rahvale.
Võrdsus. „Liikumine ei erista inimesi rahvuse, rassi, usuliste tõekspidamiste, klassikuuluvuse või poliitiliste veendumuste alusel…". Aga just seda tehtigi, just rahvuse, usu, klassi ja poliitika pinnal.
Erapooletus. „Liikumine ei lasku poliitilistesse, usulistesse, rassilistesse või ideoloogilistesse vaidlustesse…". Just laskus.
Sõltumatus. „Liikumine on sõltumatu…". Jah, ja sport on poliitikavaba ning lehmad lendavad. Aga sellest hiljem.
Vabatahtlikkus. „Liikumine on vabatahtlik ega lähtu kasu saamise soovist." Kui vabatahtlik, siis ei tohi ka annetusi psühholoogilise surve abil välja pressida. Ja kasu saavad liikumisega seotud äristruktuurid, millest on palju ajaloolisi näiteid.
Ülemaailmsus. Kahtlemata, kusjuures teatud olukordades on liikumise reeglid ülemuslikud asukohamaa seaduste suhtes. Ehk teatud mõttes globalistlik organisatsioon ning riik riigis.
Mitte keegi ei kavatse eitada Punase Risti palgaliste poolt organiseeritud ja suunatud omakasupüüdmatute entusiastide osutatud abi hättasattunuile, kuid aktivistid peaksidki tegelema inimeste abistamise, mitte aga nende kasvatamise ja poliitilise teaduslikkuse tõstmisega. Proovigu minna Afganistani veepudeleid jaotama ja paralleelselt lugema epistlit naiste õigustest, kristlusefoobiast jne. Eestlasi noomida ja kasvatada on teadagi ohutum.
Rahvusvaheline Punase Risti Komitee oli asutatud Šveitsis, seal asub ka selle peakorter. Mõned aastat tagasi oli selle riigi valitsuse ülesandel avaldatud ajaloolis-analüütiline ettekanne, kus uuritakse organisatsiooni tausta ja on avastatud tohutult palju tõsist kriitikat väärivaid fakte.
Šveitsi ajaloolane Beatrice Veyrassat, selle laineid löönud ettekande kaasautor, täheldab, et oma asutamise hetkest asus see organisatsioon humanitaarsete, majanduslike ja poliitiliste huvide ristumise keskel. Nii ka praegu, kusjuures Šveitsi ekspordile orienteeritud tööstus saab tänu koostööle Punase Ristiga otsest ja väga suurt tulu. Näiteks töötas endine Šveitsi välisministeeriumi state-sekretär ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee president Peter Maurer veel ka Davosi rahvusvahelise majandusfoorumi direktorite nõukogus. 2016. aasta novembris trükitud brošüüris, mis oli mõeldud suurtele rahvusvahelistele ja Šveitsi kontsernidele, mis teoreetiliselt võisid teatud tingimustel kanda komitee eelarvesse suuri annetusi, apelleerib Peter Maurer täiesti ühemõtteliselt „konstruktiivsetele suhetele, mis on üle 150 aasta RPRK asutamise hetkest valitsenud komitee ja majanduse erasektori vahel." Ta ütleb otse: „Erakompaniide koostöö Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega lubab neil esimestena tulla oma toodangu ja teenustega perspektiivsetele turgudele." Ja partnerite hulgas on mainitud ka sellised sõjatööstuse raskekaallased nagu Euroopa „Airbus Defence and Space", briti „BAE Systems" ja ameerika „Lockheed Martin".
Toodetakse relvi, millega tapetakse inimesi, kes vajavad seejärel humanitaarabi – selline sümbioos. Ettekandes, mis oli avaldatud 2017. aasta juulis ja oli tellitud konkreetselt Šveitsi välisministeeriumi poolt, tullakse jahmatavale järeldusele: Šveitsi riigi ja poliitiliste organite ning struktuuride tihedad kontaktid Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega ei luba läbi viia avatuid ja ausaid diskussioone selles organisatsioonis valitsevast reaalsest olukorrast ning, mis on ikka päris hull, Šveitsi välisministeeriumit peetakse ülejäänud maailmas sageli „PRRK administratiivressursiks". Kusjuures Šveitsi riigieelarvest kantakse komiteele igal aastal 80 miljonit franki, õigustatult oodates sellest poliitilist kasu.
Kui me hakkame nüüd vaatama sügavamale ajalukku, siis kuulsaimaks tihedate korporatiivsuhete esindajaks Punase Risti ja Šveitsi poliitika ning äri vahel oli Max Huber, diplomaat, Haagi rahvusvahelise kohtu liige, kes oli 1928-1944. aastatel RPRK president. Ta soosis suhteid Hitleri Saksamaaga, olles ka „Oerlikoni" ja „Aluminium Industrie SA" direktorite nõukogu esimees. Just need kompaniid said korraliku tulu tänu Saksamaa tellimustele, sest Saksamaa viis 1930. aastate algusest läbi intensiivse tehnilise ja sõjalise moderniseerimise. See lõppes Teise maailmasõja ja miljonite inimeste surmaga, Punasel Ristil tööd kui palju…
Meie ajale lähemale: Nigeeria kodusõja (1967-1970) ajal süüdistati Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed Šveitsi kontserni „Bührle" huvide teenimises, kes tarnis Nigeeriasse relvi kõigi rahvusvaheliste keeldude kiuste. Tollal juhtis RPRK missiooni Nigeerias Bernist lähetatud August R. Lindt. See asjaolu pani väga suure küsimärgi alla Punase Risti neutraalsuse ja sõltumatuse.
Nii et teatud kahtlused Afganistanile annetuste tegemisel Punase Risti kaudu on täiesti arusaadavad ja asi ei ole Eesti elanike väidetavas ahnuses või ksenofoobias, vaid Punase Risti rikutud reputatsioonis. Ega ei hakkaks neid asju meelde tuletama, kui EPR ei hakkaks nõnda jultunult eestimaalasi süüdistama.
Pole mingi saladus, et pärast natside võimuletulekut Saksamaal muutus Punase Risti sealne osakond sisuliselt fašistliku propagandaministeeriumi filiaaliks. Asi jõudis selleni, et Punase Risti president Karl Jakob Burkhardt ei häbenenud vastu võtta Hitleri isiklikke küllakutseid ja suruda füüreri kätt.
Juutide hävitaja Adolf Eichmann, kelle Mossad 1960. aastal röövis ja kes pärast kohut Iisraelis hukati, põgenes 1950. aastal Argentiinasse, taskus Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt väljastatud põgenikupass. „Doktor Surm" Josef Mengele põgenes samamoodi Punase Risti poolt väljastatud võltspassiga. Šveitsi nädalaleht Facts teatas omal ajal, et Punane Rist aitas põgeneda Eichmannil, Mengelel, „Lyoni Lihunikul" Klaus Barbiel ja veel kümmekonnal mainekal natsikurjategijal. Punase Risti Rahvusvahelise Komitee Genfi peakorter tunnistas avaldatud faktide tõesust.
Sellise ajaloolise CV-ga ei tasu nii ülbeks ka minna. Mina sellise organisatsiooni vahendusel küll ei annetaks.