„Päikene paistab ja loodus lokkab - sööge, sõbrad, koori!“ Joonistus: klops.ru

Head oma rahvast ja tema poriseid mugulaid põlgavad saksad, võtke teadmiseks: selleks, et keegi hakkaks sööma teie jätkuva heaolu nimel kartulikoori, on vaja need kartulid kõigepealt valmis kasvatada ja põldudelt koristada. Ärge siis sallimatuid ja rumalaid Eesti kartulikasvatajaid päris välja suretage, sest koorte eemaldamise järel jääv kartuli osa on ju alati teie päralt, kirjutab Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.

Eesti elus kohtab iga päevaga aina rohkem absurdielemente. Ma küll ei tahaks võrrelda Meelis Laod ja Ivo Linnat, kuid Lao esinemine kooliõpilaste ees ja Linna äsjane osalemine maksuameti telereklaamis on siiski sarnased nähtused. Lao kohe kindlasti ei ole inimene, kes peaks jagama võõrastele lastele oma kogemusi ja elufilosoofiat ning Linna ei peaks kutsuma eestlasi üles maksma kohusetruult makse.

Kui laulja mainib, et me olime valmis sööma vabaduse nimel kartulikoori, siis on see koomiline, kuna mehel, kes on muusikaline ja maailmavaateline kõikesööja ja laulis kikilipsust, eestlaseks jäämisest ning tühjade südamete toetuseks perfektse ajastatusega, sellist vajadust ei tekkinudki. Kui Linna kutsub nüüd kõiki üles maksma korralikult makse ja samas kurdab EEle, et tema enda pension on 412 eurot, siis on see Kuldse Trio „Kes ei tööta, see ei söö“ tasemel pila: temast oluliselt vaesematelgi „lihtsatel inimestel“, kes eluaeg maksid korralikult makse, on pension suurem.

Ausam oleks reklaamida asja nii, et näete, sõbrad, ma maksin makse nii, nagu ma neid maksin, ja siin ma nüüd olen… Ja igal juhul tasuks jätta reklaamist välja see kartulikoorte söömise jutt. Seniajani on meeles, kuidas Krista Lensin sõi Kanal 2 uhkel sünnipäevapeol suure kulbiga kalamarja, nii et meie meelelahutusstaarid on jätnud kartulikoored ikka teistele, kes võõrast söömapidu telekast vaadates seal teiste poolt allakugistatud kaaviari kinni maksavad.  

Mõni päev tagasi esitleti AK kultuuriuudistes lasteraamatut „Leo ja ninakoll“, mille kirjalikus tutvustuses on öeldud: „hea lasteraamat on ühtaegu kaunilt kujundatud, arendab kujutlusvõimet, inspireerib, äratab uudishimu, näitab maailma mitmekülgsust, tekitab lugemishuvi ja innustab ühtaegu nii noort kui ka vana.“ Meil on lisaks ninakollile juba lasteraamatud pepudetektiivist, peerust ja kakast, mis kõik „kaunilt kujundatud, arendavad kujutlusvõimet, äratavad uudishimu, näitavad maailma mitmekülgsust“ jne jne. Järjekorras on ilmselt muudki lõbusad väljaheited, nutikad mädapaised, heasüdamlik röga…

Paraku (tegelikult õnneks) ei ole vene lugejad samamoodi allasurutud ja nendel tekkib (kahjuks) teatud ettekujutus sellest, kuidas kunagi kõige rohkem raamatuid lugenud eesti rahvas kohtleb omaenda lapsi. Sealt sai ju toetust ka šovinistlik irooniline suhtumine Eesti kultuuri üldse („ну как же, знаем-знаем, весна и какашка…“). Seda kasutatakse nüüd tihtipeale põhjendamaks, miks vene lastel ei tasu eesti keelt õppida ja „kakakultuuri“ omaks võtta. 

Kuvatõmmis: bravedefender.ru

Tore, aga miks peame me nõnda arendama ainult lapsi ja rikastama nende kujutlusvõimet? Võiks ju samas võtmes luua „kaunilt kujundatud ja maailma mitmekülgsust näitavaid“ raamatuid poliitikast. Kas siis ei kõlaks hästi „Hemorroidid hoolivad, kes siis veel“, „Justiitsminister Vagla ja vihased tihased“, „Triibuline täimuna ja tema koksimised“, „President Läkaköha ja roosiaednik Ljoha“ ja „Uuriv ajakirjanik Kärme Kondoom“? Uskumatu, et pean siin selliseid asju kirjutama, aga patokirjanikud ja nilbekirjastused ei taha kohe mitte kuidagi meie lastest lahti lasta, joonistavad nende jaoks isuga junne ja kannikaid ning täiesti tuimaks tehtud ühiskond seda millegipärast tolereerib.

Meie praeguses praktikas visatakse inimestele musta pori näkku, et nad ennast võõra lägaga ära määriksid, ja süüdistatakse neid seejärel veel ka blackface’i kasutamises.

Meenutades lapsepõlves loetud raamatuid ei tule küll meelde, et Teele oleks kiirustanud nurga taha asjale või siis d’Artagnan nihutaks portupeed, et mõõka mitte täis lasta. Jules Verne romaanis „20 000 ljööd vee all“ ei mainitagi, kus raamatukangelased käisid, et omaette olla. Aleksandr Puškin kirjutas oma „Jevgeni Oneginit“ 7 (!) aastat ja tema teosesse selline füsioloogia küll ei mahtunud, meil aga võetakse sülearvuti, vorbitakse kiiruga midagi kolme neegriga kolme lapse tegemisest ja Eestist n…ui tõmbamisest ning satutaksegi kohe roosiaeda taasiseseisvumispäeval kõnet pidama, kulkagi toetab meelsasti selliseid asju rahaga, mis jäi Viioli poolt kasiinos kulutamata. Iseseisvuspäeval näidatakse aga riigitelevisioonis sukkpükstes meeste hargivahet ja lõhkevaid nätsumulle ning see on kahesaja tuhande euro vaade. 

Kui keegi tahaks põhjendada näiteks Eesti (laste)kirjanduses toimuvat kirjandusliku naturalismi renessanssiga, siis tasuks siiski meeles pidada, et naturalismi põhierinevus klassikalisest realismist seisneb selles, et naturalistlike teoste kangelased ei kanna vastutust oma elu eest, nendel lihtsalt pole valikut. Paljud naturalistliku kirjanduse tegelaskujud on ümbritseva keskkonna ja halva pärilikkuse „abitud produktid, keda ajendavad elus loomalikud instinktid, mille rahuldamist takistab ületamatu sotsiaalmajanduslik reaalsus.“

Meie praeguses praktikas visatakse inimestele musta pori näkku, et nad ennast võõra lägaga ära määriksid, ja süüdistatakse neid seejärel veel ka blackface’i kasutamises. Sest rahvas peab olema süüdi, paheline ja lõhestatud, kuna teisiti valitseda meie eurobürokraadid ei oskagi: ainult võideldes „vaenlastega“ ja kuulutades inimesi nende „rikutuse“ tõttu osaliselt teovõimetuteks: nad ei tohi teada saada, kes pani pihta VEB fondi miljonid, missugune on tegelik olukord pandeemiaga Eestis, nad ei tohi valida omale presidenti, nad ei tohi hääletada referendumil ja varsti ei tohi nad enam ka sosistades arvustada võimude tööd ja korruptsiooni, sest varastatud kohvimasina ümber kogunenud troika võib liigitada igasuguse kriitika mõne vihakõneseaduse paragrahvi alla.

NKVD troika vihakõnelejatest rahvavaenlaste otsinguil, 1937. aasta. Foto: Venemaa riiklik arhiiv

Kui valijad tahavad, et nende riik püsiks ja nende heaolu oleks tagatud, siis peavad nad valima võimu sisse ikka adekvaatseid ja intelligentseid inimesi. Ebaadekvaatseid poliitikuid on nähtud nii siin- kui ka sealpool piiri, neid oli olemas varem, on praegu ja tuleb ka tulevikus, aga on olemas mingi kriitiline patogeeni mass, nagu ka koroonaviiruse puhul, mille ületamisel muutub olukord kordades hullemaks. Vladimir Žirinovski võib küll ropendada nagu Jürgen Ligi, aga keegi ei tee ju temast ministrit, sest see on võimalik ainult Eestimaal. 

Kui ma jälgisin neljapäeval 11. märtsil meie ebaterviseministri Tanel Kiige esinemist riigikogus, siis mul tekkis tunne, et mingid piirid on meil kohe kindlasti ületatud, enamgi veel – meil on kehtestatud järjekordne uus normaalsus. Positiivne noor inimene väitis vastuseks poliitikute küsimustele selle kohta, mis siis nüüd saab, kui Eestis on saavutatud 2000 nakatanu päevane „norm“, et kõik on tegelikult hästi ja „näitajad“ hoopis paranevad. Seepeale jäid ka kuulsaimad riigikogulastest torisejad silmnähtavalt tummaks ja isegi tehnika tõrkus töötamast. Sest kui 2000 haigestunut koroonaviirusesse peetakse näitajate paranemise tunnuseks, siis on tegemist ikka totaalse intellektihäirega.

Reformierakonna jaoks on andmete salastamine muutumas juba mingiks eluviisiks.

Järgmisel päeval teatasid RTR Planeta hommikused uudised, et kogu Venemaal oli päevaga haigestunud 9000 inimest. Jah, Venemaal ei pruugi ametlik statistika olla kaugeltki täpne, seal tehakse ülivõimsat Sputniku propagandat ja nüüd poogiti Sputnik ka esimese naiskosmonaudi Valentina Tereškova külge, aga kui meie peaminister teatab, et koroonaalane informatsioon on salastatud viieks aastaks, siis tekkib küsimus, kes on ikkagi usaldusväärsem – kas koroonainformatsiooni propagandaeesmärkidel kasutav Kreml või olulist koroonainformatsiooni salgav Eesti võimukoalitsioon. Samas oli Kiigel „näitajate paranemise osas“ musta huumori seisukohalt õigus, kuna täitus ju Andrus Ansipi ammune lubadus – viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi sekka, sest nüüd oleme lausa viie maailma haigema (viiruserikkama) riigi eesotsas. 

Reformierakonna jaoks on andmete salastamine muutumas juba mingiks eluviisiks. 2014. aastal keeldus kaitsepolitsei avalikustamast salastatud dokumente, mis võivad sisaldada VEB Fondist kasu saanud isikute nimesid. Pärast riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni lõppraporti esitamist arvati, et kaitsepolitsei salastas 70 aastaks andmed 1998. aastal Peterburi pangast pettusega üle 20 miljoni dollari kätte saanud isikute kohta. Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga juhtide abil kanti VEB Fondi külmutatud kontodelt Venemaal registreeritud ettevõttele TSL International üle 32 miljoni dollari. Me ei saa tänasenigi olla kindlad selles, et raha ei võtnud välja tuntud reformierakondlased, kes on tänagi võimul. Nüüd aga salastatakse Eestit räsiva pandeemia kohta käivaid andmeid inimeste privaatsuse ja muude huvide kaitsmise ettekäändel, aga miks mitte ka tegelike andmete rahva eest varjamise ja nendega ning valijatega manipuleerimise eesmärgil ning oma ebakompetentsuse kinnimätsimiseks. 

See muidugi ei oleks enam korrumpeerunud poliitikute ebaadekvaatne käitumine, vaid ennast Eesti oludes korduvalt õigustanud olelusvõitluse võte. N. Liidu võimud varjasid pikemat aega informatsiooni Tšernobõli katastroofi kohta, mis läks maksma tuhandeid inimelusid. Palju läheb maksma Eesti rahvastikule reformarite-keskerakondlaste salatsemine võrreldavas olukorras?

Sellise valitsusega ajavad siiakanti tuumaelektrijaama ehitamise plaanid judinad peale, sest Mihhail Gorbatšovi glasnost praeguseid kesk- ja reformikommareid ilmselgelt ei puudutanud. Kui aga tulla tagasi terviseministri optimistlike avalduste juurde, mille kohaselt on poolteist tuhat nakatunut päevas näitajate paranemine võrreldes tuhande nakatunuga ja 2000 haigestunut veelgi suurem edusamm võrreldes 1500-ga, siis see on ikka täielik BLMi arihtmeetika.

Tanel Kiigel oligi algusest peale probleeme loogilise mõtlemise ja matemaatikaga – 13. veebruaril 2019. aastal avaldas Postimees minu loo „Mis piipu Ratase büroos suitsetatakse?“, kus oli kirjas:

„Postimehe korraldatud Keskerakonna ja Isamaa väitluses kodakondsuse andmise teemal pani peaministri büroo juhataja Tanel Kiik ette vabastada Eestis elavad kodakondsuseta isikud seadusega ettenähtud kohustustest sooritada eesti keele ning põhiseaduse ja Eesti ajaloo tundmise eksam. See aitaks Kiige arvates „siduda meie inimesi tihedamalt Eesti vabariigiga, tõstes nende võimalusi ühiskonnaelus kaasa rääkida ja avalikus teenistuses töötada“. Ehk peaministri parem käsi arvab tõsimeeli, et Eesti Vabariigi põhiseaduse mittetundmine ja eesti keele mitteoskamine aitaksid siduda Eestiga ja tõstaksid võimalusi KAASA RÄÄKIDA ning avalikus sfääris töötada. Lugupeetud Jüri Ratas, esitage palun see oma büroo Aristoteles Nobeli loogikapreemiale ja võtke tema asemele mõni umbkeelne, et ta saaks „kaasa rääkida“, kasvõi riigikogu infotunnis, sest te sobiksite sisukuse vaatevinklist imehästi“. („Venelane Eestimaal“, Postimees Kirjastus, 2019).

Ärge siis nüüd öelge, et täpselt kolm aastat tagasi teid ei hoiatatud, et Tanel Kiik hakkab veel esinema riigikogu infotunnis! 

Ma ei pruugi olla nii täpne, nagu tänapäevased Daniel Makumba-Lobatševskid, aga kui Venemaal haigestus 9000 ja Eestis samal päeval 2000 inimest ning Eestis elab kusagil 115 korda vähem inimesi, kui Venemaal, aga haigestunute arv on kõigest 4,5 korda väiksem, siis haigestumine Eestis on Venemaaga võrreldes peaaegu 80 korda kõrgem! Ja kui meil oleks meie idanaabrite nakatumise tase, siis haigestuks Eestis päevas natuke üle kümne inimese. See on muidugi täiesti ulmeline pilt ja tõenäoliselt Venemaa täiesti pöörase Sputnik V propaganda koostisosa, millega liitusid üllataval kombel ka mõned Eesti juhtpoliitikud, aga just seda keelt räägivad ametlikult välja öeldud arvud.

Vahe meie „lääne laagrisse“ kuuluvate naaberriikidega ei ole nii drastiline, aga sellegipoolest mitmekordne. Ja kas peaministri ja terviseministri muidu loogilised väited selle kohta, et mitte lätlased ei nakata meid, vaid pigem meie lätlasi, peaks kedagi lohutama? Kas me peaksime selle üle õnnelikud olema?

Meie halva tervise minister on noor inimene ja teda ilmselgelt ei saa vaevata samad probleemid, nagu USA presidenti Joe Bidenit. Hea on vähemalt see, et Biden ilmselgelt ei kavatse alustada lähiajal mingit suuremat sorti sõda ja on üks maailma rahumeelsemaid riigijuhte, sest ta ei mäleta isegi oma kaitseministri nime. Esinedes kõnega, mis oli pühendatud armee ridades teenivatele ameeriklannadele, mis oli soolise võrdsuse poliitika seisukohalt niigi imelik, ütles Biden: „Ma tahan tänada endist kindralit. Ma jätkuvalt nimetan teda kindraliks, kuid minu… minu… see poiss seal, kes juhatab seal seda üksust…“ Joe Biden ütles seda temast kõigest paari sammu kaugusel seisnud Pentagoni juhi ehk kaitseministri Lloyd Austini kohta, keda enne seda nimetas „sekretäriks“ selmet secretary of defense. Lisaks unustas Biden, kuidas nimetatakse kaitseministeeriumi peastaapi ja ütles Pentagoni kohta „need poisid“…

Ühelt poolt on muidugi veidi kõhe mõttest, et tuumasõda alustada suutev mees suurt midagi ei mäleta, nii et võib vajutada kogemata koduabilise kutsumise nupu asemel tuumanuppu, kuid võib ju alati näha asjas ka positiivset külge: kui näiteks sellise mehe võtavad vangi terroristid või venelased ja hakkavad piinama, siis ei anna ta mitte kedagi NATO kaasvõitlejatest välja kasvõi sel lihtsal põhjusel, et ta tõesti ei mäleta nende nimesid, ameteid ega töökohti.

Sellise mehega läheks julgelt luurele. Ja asi on lollikindel, sest kui Biden ei mäleta niivõrd lihtsat perekonnanime nagu Austin, siis kõik vähegi pikemad nimed ei tule talle meelde ka piinapingil pikutades. Kõige huvitavam oleks muidugi jälgida USA praeguse presidendi täiesti võimalikku kohtumist Tai kuninga Maha Vajiralongkorniga, kelle tiitel on veel keerulisem, kui kaitseministril Austinil: Somdech Phra Boroma Orasadhiraj Chao Fah Maha Vajiralongkorn Sayam Makutrajakuman. Muide, eelmise aasta märtsis oli siis veel 67-aastane kuningas koroonaisolatsioonis Saksamaa luksushotellis Grand Hotel Sonnenbichl koos oma haaremi 20 naise ja muu teenijaskonnaga, aga see ei puutu praegu otseselt asjasse.

Loodetavasti ei lähe meie kaitseministri Kalle Laaneti lihtne eesti nimi meelest meie presidendi mandaadi hoidjal, kellel esineb samuti mälulünke, kuna talle kuulub (nüüd üsna bidenlik) fraas „mis ta nimi nüüd oligi“ – ei lähe meelest kasvõi sellepärast, et härra Laanet on ju pärit Orissaarest. Aga meie peaministri Kaja Kallase suhtes ei saa pead anda, kuna ta ei mäletanud, et tema poolt riigikogus kasutatud sõna „polundra“ tähendab madruste slängis ka suguhaiget sadamaprostituuti; sest ta unustab vahepeal infotunnis sisse lülitada kompuutri häälenupu ja juba minuti pärast ei mäleta, mida temalt küsiti, mille eest pärast ka vabandab – ja kui mäletabki, siis vastab nii, nagu ei mäletaks; kuna koroonainformatsiooni salastamine viieks aastaks aitab seda dementsust meenutavat seisundit varjata, sest kui ei mäleta, siis võib alati vastata, et informatsioon on ju salastatud.

Kaja Kallas süüdistab endist valitsust Tartu maratoni lubamises, unustades ära, et iga-aastase maratoni traditsioon oli loodud veel 1960. aastal ja sama hästi võiks ta ju süüdistada tollast Tartu linna spordikomiteed, sest ka tänavune oli planeeritud ammu enne pandeemia teist lainet.

Ja kuidas võis KK küll unustada, et kõne all olevas Tartu „koroonamaratonis“ osales täiesti vastutustundetult ka tema väsimatu upitaja Kersti Kaljulaid, kes poseeris seal kaamerate ees jälle ilma maskita ja üleüldse muudkui reisib mööda ilma, puutudes kokku kõikvõimalike nii vanade kui ka uute viirusetüvedega ning muutudes nende potentsiaalseks maaletoojaks. Sealjuures kutsub peaminister kõiki kandma maski ja istuma kodus, unustades jällegi ära, et Kadriorg peaks ju siis olema lausa aastaringses karantiinis.

Nüüd ka Jürgen Ligi sai koroonasüsti, mis ei läinudki raisku ehk sigadele, koertele ega riskirühmadele – täpselt nagu laulus „Seal eesliinil üks mees kõnet peab, laubalt pühkimas higi – ja just nii vandudes Jürgen saigi vaktsiinile ligi“.

Selle Kadrioru ja viirusega saab aina rohkem nalja nii siin- kui ka sealpool piiri: Venemaa propagandamasina kohalik rakuke baltnews.ee kirjutab, et „Kersti Kaljulaid ütles vene keeles, et  AstraZeneca vaktsiin sarnaneb väga Venemaa preparaadiga Sputnik V, seega tuleb julgelt vaktsineerida ennast selle lääne vaktsiiniga…“ („Керсти Кальюлайд на русском языке сказала слова о том, что вакцина AstraZeneca очень похожа на российский препарат “Спутник V”, а потому следует смело вакцинироваться западным снадобьем.“) Kusjuures analüütik Aleksandr Nevzorov hoiatas Ehho Moskvõ eetris 10. märtsil: „Sputnik V peamine probleem seisneb selles, et vähemalt kõik kirjaosklikud lääne oponendid väidavad, et selle mõjul hakkavad jalgade otsa kasvama viisud ja suust kostma kisa „Krimm on meie!““

Kui AstraZeneca sarnaneb tõesti Sputnikuga ja Nevzorovi poolt viidatud lääne ekspertidel on õigus, siis varsti hakkavadki Kadriorust kostma uued massandralõhnalised hõiked ja igasugused Manolo Blahnikud rändavad prügikasti, sest kasetohus jalad kallitesse kingadesse enam ei mahu.

Aga head oma rahvast ja tema poriseid mugulaid põlgavad saksad, võtke teadmiseks: selleks, et keegi hakkaks sööma teie jätkuva heaolu nimel kartulikoori, on vaja need kartulid kõigepealt valmis kasvatada ja põldudelt koristada. Ärge siis sallimatuid ja rumalaid Eesti kartulikasvatajaid päris välja suretage, sest koorte eemaldamise järel jääv kartuli osa on ju alati teie päralt.