Ei ole võimalik ühendada ühes anumas okupatsiooni ohvri ehk eesti rahva ja okupandi ehk nõukogude sisserändajate ajalookäsitlusi. Kui anastajate ja küüditajate järglased hooplevad kogu aeg eesti rahvale tekitatud kannatuste ja kaotustega, põlates eesti keelt ja kultuuri, pole kompromiss nende kahe suhtumise vahel lihtsalt võimalik, kirjutab Ivan Makarov.
Viimased sündmused Eestis on taaskord tõestanud, et soov esindada üheaegselt Eesti Vabariigi kodanike ja Venemaa Föderatsiooni alamate huve võib tuua küll mõlemalt poolt hääli ja võimu, kuid lõppude lõpuks viib sellise erakonna sügava sisekonfliktini ja ühiskonna usalduse kaotamiseni. Ei ole võimalik ühendada ühes anumas okupatsiooni ohvri ehk eesti rahva ja okupandi ehk nõukogude sisserändajate ajalookäsitlusi. Kompromiss nende kahe suhtumise vahel ei ole lihtsalt võimalik, kui anastajate ja küüditajate järglased hooplevad kogu aeg eesti rahvale tekitatud kannatuste ja kaotustega, põlates eesti keelt ja kultuuri.
Mitte mingit võrdsust nendes küsimustes ei ole ja ei saagi olla – võimalik on ühe „poole" ideoloogia ja maailmavaate pealejäämine, ja pole mitte mingit mõjuvat põhjust nõuda, et see oleks putinismi ja võõra keele pealejäämine. Eesti on ainus koht maailmas, kus saab areneda eestlaste keel ja kus eestlastel saab eksisteerida oma riik. Paljud siin elavad teistest rahvustest inimesed on sellega päri, oskavad keelt ja tunnistavad eestlaste õigust eestlaste enda maale. Kuid siin elavad Venemaa kodanikud on ju teise riigi alamad ja üllatavalt suur osa nendest kahjuks ei saa aru, et nende päritoluriigi tõekspidamised ja huvid ei ole Eesti jaoks ei kohustuslikud ega vastuvõetavad. Kuid kui Eesti suurim poliitiline jõud veenab neid aastakümneid selles, et nendel on samasugune õigus kuulutada siin nende agressiivse kodumaa tõdesid, siis viib see varem või hiljem kriisini. Ja ongi viinud.
Keskerakond on veel enne eelmist sellist kriisi – pronksiööd – tegelenud venekeelses meedias tõelise ässitustööga, paljud selle partei tollased liidrid Edgar Savisaarest Evelyn Sepani lubasid „oma rinnaga kaitsta pronkssõdurit" teise kohta üleviimise eest. Siis tegi keskerakond sisuliselt koostööd siia saadetud Kremli emissaridega ja tulemuseks oli Tallinna rüüstamine. Nagu rääkis üks tuntud riigikogu juures akrediteeritud juudi rahvusest korrespondent, „Vene saatkonda toodi Venemaalt raha lausa kastidega" ja jagati rahutusi õhutanud ja ettevalmistanud mõjuisikute vahel.
Ja keskerakond täitis kõik oma nähtavad ja nähtamatud kohustused Jedinaja Rossija ees.
Nüüd tekkis Ukraina sõja tagajärjel Eestis uus monumendikriis, milles järjekordselt mängisid negatiivset rolli mitmed keskerakonna liikmed. Aga Narva tanki lugu lõppes õnneks mitte nii, nagu avalikult lootis Yana Toom: rahutusi ja rüüstamisi ei toimunud ning inimesed läksid oma eluga edasi. See ajas Toomi silmnähtavalt raevu ja ta võtab seda teemat uuesti ja uuesti üles venekeelses meedias. Et äkki siiski „plahvatab", nagu ta suvatses väljenduda ETV+ eetris.
Kui selleks on tal abiks riigimeedia, siis tundub see eriti imelik, aga ainult esmapilgul. Kuna Kremli kanaleid meil enam edasi ei kanta, siis tekkis võimalus Solovjovi ja Skabejeva nišš ise täita ja sellega saada endale ka nende putinistideks taotud vaatajad.
Eestis sobiski selleks kõige paremini ETV+, kuna selle peatoimetaja on Venemaa kodanik Jekaterina Taklaja, aga üle 90% siin elavatest Vene kodanikest on hääletanud Putini poolt.
ERR reklaamib tänast saadet „Oma tõde", mida juhivad koos endine PBK ajakirjanik Jelena Solomina ja hiljuti vene Postimehest kroonilise estofoobia eest lõpuks kinga saanud endine peatoimetaja Olesja Lagašina. Selle saate õige nimi oleks aga „Toomi tõde", kuid ei saa ju muuta Kremli kanalilt NTV laenatud poliitilise propagandasaate nime. ETV+ peatoimetajast Putini alam toob Eestisse nii vene sõjafilme, Venemaa telekanalite saatejuhte ja ka saatenimesid, see on ju loogiline. ETV+ on igas mõttes äärmiselt kahjumlik kanal, mis oli loodud Venemaa propaganda leevendamiseks. Nii nad siis „leevendavadki".
Ja täna hakatakse ETV-s jälle tanki teemat torkima ja vaatajaid üles kütma, sest Eesti võimudel läks kõik liiga libedalt ja Kremli juhtnööride jagajad on tigedad. Seega stuudios on juba jälle Yana Toom, kes on eriti viimastel kuudel üliagressiivne ja räuskav. Ja tal on vaja kiiresti arendada Losi ja Stalnuhhini vene meedia poolt suure kella külge pandud vaenukõnet. Kusjuures Toom hakkab tele-eetris aina rohkem meenutama Olga Skabejevat – selle vahega, et Skabejeva on brutaalne aga Toom labane.
Nagu kirjutab rus.err, „Seekord on saade pühendatud olukorrale nõukogude mälestismärkidega Eestis ja kahe kogukonna erinevale suhtumisele ajaloosse".
Siin jälle vassitakse, kuna esiteks ei ole eestlased oma kodus mitte mingi „kogukond", teiseks ei ela Eestis mitte ainult venelased, vaid ka teiste rahvuste esindajad, kellel pole eestlastega kana kitkuda: grusiinid, kelle kodumaa suur osa on Venemaa poolt okupeeritud; valgevenelased, kes tahaksid pigem ikka Venemaast sõltumatud olla; ukrainlased, keda on siin ehk juba 80 tuhande ringis (püsielanikud koos põgenikega).
ERR võib võltsida ja valetada, aga ukrainlased ei kuulu „vene kogukonda, nad on ise suur kogukond, kellel pole eestlastega küll mitte mingit kana kitkuda, seda enam et Venemaa hävitab hetkel sadistlikult ukraina rahvast ja riiki, aga eestlased aitavad ukrainlasi kõigist teistest rohkem. Riigi poolt ülalpeetava kanali ajakirjanikud peaksid olema piisavalt professionaalsed, et mitte vastandada kogu aeg „kaht kogukonda", kui nad seda ei tee just oma poliitilise ja isikliku ebaaususe tõttu.
„Eurosaadik Yana Toom seadis kahtluse alla Narvas teostatud nõukogude monumentide mahatõmbamise operatsiooni seaduslikkuse. Sealhulgas tanki T-34 demonteerimise ja Tallinnasse saatmise," kirjutab ERR. „Kaitsepolitsei pole seadusandja ja KAPO on samasugune olemasolevate seaduste täitja. Kui tank, nagu oli osutatud dokumentides, oli võetud hoiule, siis lõpuks tuleb see tagastada," ütleb Toom ja pöördub saates siseministeeriumi esindaja poole küsimusega, millal siis tank tagastatakse Narva linnale. Ta heitis ette ka Kremli provokaatorite väljasaatmist Eestist, keda tema büroo ei saa kohtus tõhusalt kaitsta, kuna neid isikuid puudutavad asjaolud on salastatud.
On tähelepanuväärne, et Venemaa huve Brüsselis niigi esindav Yana Toom tolkneb juba pikemat aega Eestis, nagu mingi Kremli emissar, ja õhutab siin venekeelset elanikkonda protestidele ajal, kui Ukrainas käib kohutav sõda. Kuna NATO riigi vastu Venemaa jõudu kasutada ei saa, rakendatakse siis ässitusrelva Losi, Stalnuhhini, Toomi ja teiste putinistide ja keskerakondlaste näol, kasutades siinses venekeelses meedias kanda kinnitanud oma otseste ja vaimsete residentide abi.
See, et Eesti vene meedia on praegu üleujutatud Toomiga, et peaaegu kõik väljaanded annavad talle kogu aeg sõna, et tõtati truualamlikult intervjueerima Filipp Losi. Vene Delfi peatoimetaja, jällegi Venemaa meediast pärit Šumakov ütles intervjuus Eestit ja eestlasi solvanud ja laimanud isikuga, et ei saa aru, milles Losi süüdistatakse. Kui ta tõesti ei saa sellest aru, siis võiks ta naasta Venemaa meediasse.
Aga kõige halvaendelisem oli ehk Jaak Alliku imal kaitsekõne, kus sotsiks maskeerunud vana kommunist ülistas Eestit mustanud ja rünnanud Losi. Kui Eesti on ohus, siis ilmuvadki välja Anveltid, Lauristinid, Rauad ja Allikud. Ja vastupidi: kui nad aktiviseeruvad, on Eesti riiklus alati ohus.
Keskerakonna juhid aga üritavad jälle kuidagi oma tuntud liikmete eestivaenulikkust kinni mätsida ja Jüri Ratas poliitilisest vastutusest kõrvale hiilida.
Keskerakonna riigikogu fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid lõi hoobilt uue eesti folkloori jaoks toreda poliitilise nalja, kui jutt läks sellele, kas eesti valitsust fašistideks ja natsideks sõimanud Stalnuhhin visatakse erakonnast välja.
„Kõik on kõne all, aga enne tahaks Stalnuhhinit näha. Tegemist ikkagi Tartu Ülikooli eesti keele filoloogiga. Tema seletust ootavad nii keskerakondlased kui ka meie tuliseimad konkurendid," ütles Karilaid Postimehele.
No kui Karilaid pole varem näinud mitte ühtegi eesti filoloogi, siis tema soov on inimlikult mõistetav. Aga ikkagi on huvitav, millest ta siis aru ei saanud? Eestlane Karilaid ootab eesti keele filoloogia asjatundjalt Stalnuhhinilt, et too selgitaks, mida tähendab ladina sõnast fasces tuletatud itaalia sõna fascismo? Ja seda selgitust „ootavad ka keskerakonna tuliseimad konkurendid"? Kas keskerakonna fraktsiooni esimees ei alahinda juhuslikult teiste erakondade intellektuaalseid võimeid?
Keskerakonna esimees Jüri Ratas oli aga lausa virtuoosne: „Mihhail Stalnuhhini öeldu on totaalselt vale ja ei kuulu meie väärtusruumi, mida peab oluliseks vaba ja demokraatlik maailm, Eesti ja Keskerakond. Sellistel arvamustel ei ole Keskerakonnas kohta ei täna ega tulevikus," lausus Ratas.
Pange tähele: „öeldu ei kuulu meie väärtusruumi", „sellistel arvamustel ei ole keskerakonnas kohta". Mitte Stalnuhhin ei kuulu nende ruumi, mitte Stalnuhhinil ei ole keskerakonnas kohta, vaid öeldul ja arvamusel. Braavo! Ehk öeldu on vale, arvamus on ekslik, aga Stalnuhhin ei ole, seda enam et andis sama joont ajavale ja ennast eestlaste silmis lõplikult kompromiteerinud Toomile alibi: Toom distantseerus teatraalselt padusovetlikust rämedast sõimust ja see oli siis Toomi poolt lunastatud indulgents.
Keskerakond on oma traditsioonilise kahepaiksusega muutunud lõpuks mingiks oma mõlema valijateleeri moraalsete heidikute kaitsealaks: kartes kaotada hääli, kannatatakse oma ridades Toobalit, Repsi, Kravtšenkot, Stalnuhhinit, Toomi ja teisigi enda mainet täis teinud tegelasi. Selle asemel et näidata erakonda häbistavatele riisujatele ja putinistidele ust, vingerdab Jüri Ratas nagu poola vihmauss konksu otsas Eesti riimvees.
Aga võiks ju võtta eeskuju oma kolleegilt Helir-Valdor Seederilt, kes võttis ja viskas välja Isamaad lõhestanud ja selle mainet rikkunud seltskonna eesotsas endise peaprokuröriga. Ja pole midagi – usaldus erakonna vastu tõusis, reiting kerkis ja ollakse lausa valitsuses. Erakonnast välja heidetud grupp poliitikuid on aga üheprotsendise skoori perspektiivi ees läheneva aasta märtsivalimistel. Ka Toomi, Stalnuhhinit ja Repsi ei võtaks vastu mitte ükski teine eesti erakond.
Mitte et ma valutaksin südant keskerakonna käekäigu pärast, aga konkreetselt Jüri Ratasest on küll kahju, sest tegemist on karismaatilise ja targa poliitikuga, kes oli eestimeelse valitsuse peaminister koostöös EKRE ja Isamaaga. Selle eest rünnati teda ETV stuudios ja mujalgi pidevalt lausa kivikamakatega, kuid ta hoidis seda Eestist ja eestlastest hoolinud koalitsiooni seni, kuni asjasse sekkusid reformierakonnameelsed eriteenistused.
Jüri Ratas on oma hübriiderakonna pinnalpüsimise nimel ohverdanud märkimisväärse osa oma isiklikust mainest ja usaldusväärsusest. Põhimõte „ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sina" laieneb ka poliitikutele, ja näiteks Savisaarele heitis küll varju sõbrustamine FSB musta kassa hoidja Jakuniniga.
Ausa erakonna ridades ei pea tegutsema kohtu all olev endisest ministrist pisivaras, vene agressiooni toetav ja inimest meelega autoga ramminud autopätt, Eestit laimav marurašist ja siinseid venekeelseid inimesi ässitav hämaratel asjaoludel kodakondsuse saanud estofoob.
Vaadates Jüri Ratase praegust tegutsemist, kui ta pärast keskerakonna esimeheks tagasivalimist kohe määras aseesimeheks Eesti riigile järjepidevalt vastu töötava Yana Toomi, ei jää paraku erilist lootust, et see poliitiline jõud muutub lähitulevikus usaldusväärseks.
Märtsini on jäänud vähe aega, aga jõuaks küll teostada sügisest sõnniku väljavedu ja õhutada umbseid ruume. Äkki ei ole veel hilja.