Loogem kõik tingimused, et meie laste peal ei teostataks teiste kultuuritraditsioonidega maades välja nuputatud seksuaalkasvatuse eksperimente. Illustratsioon: Wikimedia

Kui rääkida null-tolerantsist, siis see peaks olema laste kaitsmise üks põhiinstrumente. Laste tervise ja turvalisuse küsimustes ei saa minna mitte mingisugustele kompromissidele. Lastega väljaspool perekondi peaksid tegelema ainult ausad, sallivad, vaimselt terved adekvaatsed inimesed, kellel on selleks olemas vajalikud teadmised, volitused ja kvalifikatsioon, kirjutab Ivan Makarov Objektiivi esmaspäevases kolumnis.

Viinis usaldati kord vaeslaste koloonia ühe õpetaja kätte ja õpetaja vägistanud terve koloonia ära. – Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel"

Kui Eestis toimusid pronksiöö sündmused, kuulutas mingil hetkel politsei null-tolerantsi provokaatorite ja märatsejate suhtes. Mis oli ka arusaadav: vägivald, vandaalitsemine ja marodöörlus olid suunatud nii riikluse kui ka elanike vastu ning sellele tuli vastu seista. Igal rahval on õigus ja kohustus kaitsta oma kodu, kui ta ei taha sellest ilma jääda.

Viimaste aastate sündmused Eestis on aga nagu krooniliseks arenenud vaimne pronksiöö: enda olematust diskrimineerimisest pasundavad hübriidsed „vähemusühendused“, mis meenutavad juba „öiseid vahtkondi“, korraldavad Eesti ühiskonda lõhestavaid virtuaal- ja reaalüritusi.

Vandaalitsetakse Eesti kultuuri, keele ja ajaloo kallal, sildistatakse ja kiusatakse taga vähemuslastele vastumeelseid inimesi, laimatakse riiki ja mõnitatakse vähegi eestimeelseid avaliku elu tegelasi. Vaatamata põhiseaduses öeldule ei osuta riik sealjuures märkimisväärset vastupanu, mis meenutab olukorda koroonaviirusega, mille vastu polegi vaktsiini.

Enamgi veel: ühiskonna hinge oma küüneviha sisse ajavad ühendused ja neid toetavad väljaanded saavad riigilt toetust, mis meenutab kolossaalseid kompensatsioone pronksimässu ninameestele nende tülitamise eest õiguskaitseorganite poolt. 

Kui seadustele vilistav sotsiaalminister jätkab külmavereliselt riigikontrolli otsuse kiuste raha väljamaksmist seksuaalpoliitilistele aktivistide ühendustele, kes ei kuulu hasartmänguseaduses loetletud toetatavate sihtgruppide hulka, siis võetakse see raha alati ära peredelt, lastelt, eakatelt ja invaliididelt ning terviseprobleemidega inimesi abistavatel kümnetel ühendustel pole võimalik kusagilt vahendeid taotleda.

Sellise praktika suhtes peaks ju ühiskonnas olema null-tolerants, aga peavoolumeedia käsitleb nende inimeste sõnu, kes nõuavad õigusriigile kohast seadustest kinnipidamist, sallimatuse, homofoobia ja inimõiguste rikkumisena. Ehk maksumaksjate raha seadusevastane äravõtmine lastelt ja väetitelt ning andmine „täiesti tervetele ja normaalsetele“ seksuaalvähemustele on kuulutatud inimõiguseks.

Kui rääkida null-tolerantsist, siis see peaks olema laste kaitsmise üks põhiinstrumente. Laste tervise ja turvalisuse küsimustes ei saa minna mitte mingisugustele kompromissidele. Lastega väljaspool perekondi peaksid tegelema ainult ausad, sallivad, vaimselt terved adekvaatsed inimesed, kellel on selleks olemas vajalikud teadmised, volitused ja kvalifikatsioon.

Norra telesarjas „Lilyhammer“ on üks imeline episood, kus kohtlasevõitu võrdsuslasest lasteaednik vorbib pisipõnnide tarvis sotsialismi ülistavaid laulukesi ja esitab neid taidleja kombel. Ta joriseb sallivusest ja võrdsusest seni, kuni poisikesed lõhuvad laulva lasteaedniku nukumajakese. Siis hakkab sallivuslane oma hoolealuseid lapsi peksma, sest propagandistist pedagoogil olid seal mängus nii poliitilised kui ka majanduslikud huvid, ja nende ohtu sattumisel muutuski sots tema poolt ärakasutatud laste suhtes vägivaldseks.

Kogu selle skandinaavia sotsialismi üle naerva filmi peakangelane, keda hiilgavalt mängib Steven van Zandt, paneb tabava diagnoosi: „See kasvataja on ju punasem, kui paaviani perse!“ „Lilyhammeri“ näitamine ETV poolt oli äärmiselt positiivne samm, sest seriaalis naerdakse halastamatult välja pseudotolerantsust, soolist pseudovõrdõiguslikkust, riigi sekkumist peresisestesse asjadesse, Norra infantiilset immigratsioonipoliitikat moslemite suhtes, sissesõitnute pilpa peal kandmist ja lutiga toitmist, norrakate laste ajupesu roosa vedelikuga jne. 

Arvasin, et minu „made in USSR“ silmad ja kõrvad on juba kõike näinud ja kuulnud – nii ajudest tühjaks roogitud peaga Lenini muumiat kui ka Stalingradi lahingust pateetilise poolsosinaga rääkimist tänase Venemaa lasteaedade ehmunud silmadega põnnidele ja nendele kangelaslikust verisest võitlusest ja tankidest laulmist.

Kuid kui ma nägin Youtube’is seda, kuidas „seksuaalkoolitaja“ Rita Holm esitab lasteaialastele laulu „Kus on sinu noku, kus on sinu noku, NÄIDAKE!“, ja laseb põngerjatel kaasa plaksutada, siis mõtlesin hetkeks, et see ei ole ju võimalik.

Ilmselt oli mul sel hetkel sama näoilme, nagu jõulufilmi „Üksinda kodus“ suurte kõrvadega Kevinil, kui ta näeb midagi täiesti haiget, punnitab silmi ja sosistabki: „Sick!“. Seksuaalkoolitaja lasteaias on ju sama loogiline, kui loeng podagrast lastesõimes. Tuli meelde selle „nokulaulu“ kodumaine prototüüp „liputaja, liputaja, näita riista!“ – kadunud Onu Bella kah ei pidanud viisi, aga ta ei esinenud õnneks lasteaedades.

Kümmekond või rohkem aastat tagasi nägin ma aga TV3 otse-eetris ansambli „Koer“ stuudiokontserti, kus Vaiko Eplik esitas loo „Pihkupeksja“. Saalis olid lapsed ja solist nõudis pealetükkivalt, et nad karjuksid kaasa sõnu „iialgi ei väsi pihkupeksja käsi“. Kui Eplik oleks teinud sama Eurovisioonil, siis arvestades antud lauluvõistluse eripära oleks selles isegi mingi loogika ja ta ei põrukski seal nii, nagu põrus. Nüüd aga tekkis uitmõte, et miks ei võiks „Koer“ kutsuda kampa ka mõnda epateerivat eakat naissolisti, sest laulis ju „pungivanaema“ Maie Parrik ansamblis „Operatsioon Õ“. Mis sest, et isegi pensionär Parrik on võrreldes Holmiga lausa María de Montserrat Viviana Concepción Caballé i Folch.

Lastele tuleks pakkuda ainult parimat – puhtaid sooje ruume, värsket tervislikku toitu, kaasaegset varustust, lastest lugu pidavaid tervisekontrolli läbinud atesteeritud pedagooge, välistades sealjuures toidusurrogaate, ohtlikke mänguasju, imelikke kasvatajaid, häälest ära muusikainstrumente ja labast kõnepruuki.

Pisikestele lastele laulmine intiimkehaosadest kasvatuslikul ettekäändel tekitab aga täiesti mõistetavat ärevust just rikkaliku kohtupraktika tõttu. Ja asi pole Gary Glitteris, Michael Jacksonis või paaris ansambli Vitamiin endises liikmes. 2018. aastal pöördus ajakirjanduse poole Ufa linnas elav Belovide perekond: vanemad süüdistasid oma alaealise tütre Diana (nimed muudetud) seksuaalses ärakasutamises tema vanemapoolset meestreenerit. Kriminaalasi tuli lõpetada seoses sellega, et kuriteos süüdistatud isik võttis endalt elu, kuna pedofiilide põli vene vanglates on reeglina õudne ja üürike.

„Treener peab teadma, millest koosneb minu keha,“ – selle tarkuse võrra rikkamaks sai 13-aastane laps 50-aastase kasvataja juhendamisel. Pedagoog esitas lastele kahemõttelisi laulukesi, masseeris oma kasvandikke, nii tütar- kui ka poeglapsi, jõudes alati nende intiimkohtadeni, ja ähvardas suguühest keeldumise korral lapsed sektsioonist välja arvata. Ta sisendas Dianale seda, et tüdruku konservatiivsed vanemad teda kadestavad ja vihkavad ning nõudis, et ta kannaks talle ette kõik, millest kodus räägitakse.

14-aastaselt tegi tüdruk õpetaja nõudmisel abordi. Siis kui õppeprotsessi sekkus lõpuks prokuratuur, süüdistas treener tema enda poolt aastaid kuritarvitatud tüdrukut selles, et too olevat „prostituut, kes on kõigiga maganud.“ Pärast kohtualuse enesetappu hakati last ähvardama sotsiaalvõrgustikes ja telefoni teel, süüdistades teda „hea inimese“ surmas, varitseti õhtupimeduses koduukse juures. Ta kaotas kõik oma sõbrad ja on praegugi, ehk 20-aastasena, ikka veel masenduses selle aastaid kestnud seksuaalterrori tõttu. „Tütar rääkis, et õpetaja muudkui laulis talle laulukesi inimestest, kes sündisid erineval ajal, kuid on suurele vanusevahele vaatamata määratud koos elama“, – meenutavad Belovid.

Antud „laulva õpetlase“ ohvrite täpset arvu ei tea keegi, aga see on kindlasti väiksem, kui aastaid Kubani kandis riigiametnike kaitsva tiiva all tegutsenud kinnise pedofiilide ühenduse ohvrite arv. Selle eesotsas oli tuntud folklaulja Juri Ustinov, kommunaaride liikumise teoreetik ja praktik, kellest kirjutati palju ülistavaid ajaleheartikleid, vändati dokumentaalfilme ja keda usutlesid Kremli telekanalid.

Ustinov juhtis Tuapse rajoonis üleliidulist laste ökoloogiaekspeditsiooni „Metsarada“, mille baasil loodi kogunisti „Üleliidulise V.I. Lenini nimelise laste fondi isiksuse rehabiliteerimise ja arendamise keskus“, mille tööd koordineeris haridusministeerium (!) ja mis muutus omakorda Krasnodari regionaalseks ühiskondlikuks lastreorganisatsiooniks „UNESCO klubi Metsarada – Päikesepool“. Selle organisatsiooni telklaagritesse toodi lastekodude kasvandikke, laostunud ja „raskete perede“ lapsi ja invaliide (põhiliselt psüühiliste probleemidega), orbe, ka väärkohelduid ja suitsiidist päästetuid. Kokku läbis „Metsaraja“ umbes 15 000 last. Ustinovit nimetati kogunisti selle ala maailma juhtivaks tegelaseks ja „teiseks Makarenkoks“. 

Mehel oli varemgi laste ahistamisega probleeme, ta käis sundravil, kuid antud pahe on ju ravimatu. Ta oli mõistetud kohtu poolt vangi, kuid selle asemel tegutses oma hoolealuste toel „sunnitöö“ korras fotolaboris „Valged postid“ ja sai psühhiaatrite käest tõendi, et saab jätkata tööd lastega!

Ta laulis poisikestele laule, siis käskis seekordsetel väljavalitutel ööbida alasti olekus temaga koos ühes magamiskotis ja „sisenes tagauksest“. Ta eitas seda, et tegeleb pedofiiliaga isikliku mõnu ajendil, õigustades seda filosoofiaga ja rääkides lastele üllast meestevahelisest armastusest Vana-Kreekas.

Lauljast kasvataja väitis, et lapse ja täiskasvanu mehe suguühe on mitte üksnes normaalne, vaid ka õige („правильно“). Kriminaalasja kohaselt astus ta näiteks 2001-2004 aastatel korduvalt intiimvahekorda oma hoolealustega, filmis seda, lõi pedofiilide sekti ja tarnis poisse ka oma kõrgemalseisvatele toetajatele, kes ei hoidnud ennast tagasi tema „mandoliini hurmavate helide“ saatel.

Pärast paljastavat artiklit Rossijskaja gazetas peitis kasvataja end lihtsalt ära, elades 11 aastat rahumeeli oma „kasvandike“ juures Moskvas, Samaras ja teistes linnades, pidades kirjavahetust sõpradega, kes tulid talle sageli ka külla. Pervert nabiti kinni alles 2015. aastal, kohtuasjas oli massiliselt materjale laste seksuaalsest ärakasutamisest, ka grupiviisilistest vahekordadest poeglastega. 70-aastane ööbikust pedagoog sai 6 aastat, kuid tema hea käekäigu, õiguste ja vabastamise eest käib endiselt madin, samas kui tema rohketest lapsohvritest on „õiguslastel“ täiesti suva.

Pärast nende lugudega tutvumist tõesti ei tahaks, et keegi laulaks meie lasteaedades lastele „nokudest“ ja paluks mainitud kehaosi ka ette näidata. Isegi kui esitajaks on moraalne prillikivi. Siinsetes vene lasteaedades säärast asja ei saagi juhtuda, kuna sellised laulukesed ja analoogsed haridusministeeriumi poolt aktsepteeritud õppevahendid oleksid vene keelde tõlgituna niivõrd karjuvas vastuolus vene kvaliteetkeele, peretraditsioonide ja esteetikaga, et mitte ükski vene pedagoog ei oleks nõus taolist asja esitama ja mitte ükski vene lapsevanem ei suudaks sellise „seksuaalkasvatusega“ leppida. Eestlased ja venelased on selles mõttes äärmiselt ebavõrdses olukorras, sest seksuaalpõhiseks tõlgendatud sallivuse propaganda hulga suhe eesti- ja venekeelses meediaruumis on siinmail umbes-täpselt 100:1. 

Selles olukorras on eestlastest lastevanematele ainult üks soovitus: kui te ikka veel ei mõista valimistel arukalt hääletada või on teil haugi mälu, hoidke vähemalt ise oma lapsi. Hoiatage neid imelikult käituvate täiskasvanute eest, kes võivad läheneda lapsele nii hoovis kui kaubanduskeskuses või munitsipaal- ja riigiasutuses. Ärge nõustuge oma kalli koolieeliku käsitlemisega seksuaalobjektina. Tõstke häält, ärge kartke nimetamast asju ja tegelasi nende õigete nimedega, tehes seda oma pärisnime all. See on teie maa, need on teie lapsed, see on teie õigus ja ka vanemlik kohustus.

Mitte kellelgi, mitte ühegi litsentsi ega ühegi ametipulga kinnitatud programmi alusel ei ole õigust nilbitseda teie lastega ja kutsuda neid nõnda kirglikult üles: „NÄITA!“. Sedasorti „pedagoogiline“ isu kasvab süües. Informeerige sellistest vahejuhtumitest lastekaitset, teavitage teisi vanemaid, sõltumatut ajakirjandust, Katrin Lusti, helistage abi saamiseks politseisse. Sest kui teie lapsele läheneb tänaval keegi ja nõuab temalt noku näitamist, te ju astute vahele, takistate perverti ja kutsute välja politsei, see on elementaarne. Ja kui kõik see ei aita, pange laps teise lasteaeda või usaldage vanaema hoolde. Te ei kujuta ettegi, kui paljud eesti vanaemad oleksid selle üle õnnelikud. 

Nagu teada, esitas riigikogu liige Kert Kingo haridusministrile rea küsimusi seoses Tervise Arengu Instituudi 2018. aasta trükisega „Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus“, tundes ka huvi, miks riiklikus õppekavas ei ole enam sees sõnu „poiss“ ja „tüdruk“ ning kas WHO seksuaalkasvatuse programmi kohaselt „soovitatakse õpetada lastele lasteaias eneserahuldamist.“

Haridusminister Mailis Reps vastas nagu ametnik ikka. Rahvastikuminister Riina Solman, kelle poole Kert Kingo samuti pöördus, möönas, et „kuna antud õppematerjal käsitleb teemat oluliselt ulatuslikumalt kui seda näeb ette õppekava (enda keha tundma õppimine), oleks selle materjali kasutamisel kasvatus- või haridusasutuses vajalik eelnev lapsevanemate teavitamine ning nende nõusolek. Ja lisas: „oleksin vägagi ettevaatlik materjalis toodud kasvatusliku eesmärgiga tegevuste puhul, mis võivad hägustada lapse soolist väljakujunemist ning mis lähtuvad eri seksuaalse käitumise vormide võrdsusest.“ Ka ei pea Riina Solman samasooliste temaatika fookusesse toomist Eesti ühiskonnale omaseks (Postimees.ee 29.07.2020).      

Pööraksin tähelepanu just lapsevanemate rolli rõhutamisele ministri poolt. Koolieelse lasteasutuse seaduses (§ 18. „Vanemate õigused ja kohustused“) on see samuti kirjas. „Vanematel on õigus:
  1) tuua last lasteasutusse ja viia sealt ära vanematele sobival ajal lasteasutuse päevakava järgides;
  2) nõuda vajalike tingimuste loomist laste mitmekülgseks arenguks ja kasvamiseks, aidates ise kaasa nende tingimuste kujunemisele;
  3) tutvuda lasteasutuse õppe- ja päevakavaga;
  4) saada teavet lasteasutuse töökorralduse kohta.“

Aidakem siis kaasa: loogem kõik tingimused, et meie laste peal ei teostataks teiste kultuuritraditsioonidega maades välja nuputatud seksuaalkasvatuse eksperimente; tutvugem hoolikalt lasteasutuste õppekavadega; nõudkem igakülgset teavet lasteasutuste töökorralduse kohta; hoidkem ennast ja teisi vanemaid kursis sellega, keda kutsutakse esinema lastele ja mida tegelikult räägitakse, lauldakse ja näidatakse. Ärgem laskem lastega rõvetsemisel muutuda järjekordseks uueks normaalsuseks. 

Kui aga mõnel koolitajal on vastupandamatu kihk esitada publikule nokulaule, mingu vastavasse klubisse või pöördugu „Kolmeraudsesse“.