Kas endine süvariiklane on pädev hindama iga riigikogu liikme võimeid, mida on juba hinnanud ja enda huvides rakendanud tuhanded Eesti kodanikud, küsib Ivan Makarov.
Kunagi aastaid tagasi nägin ühes Lasnamäe toidupoes stseeni, kui üks külastaja hakkas haarama sigaretipakke. Siis ei olnud need veel eraldi kaitstud kappides, ja mitte kõige meeldivama olekuga nooremapoolne mees, kel polnud ei korvi ega käru, võttis mitu pakki ja suundus nendega riiulite taha.
Seda märkas nooruke turvamees, kes sööstis kahtlasele kliendile järgi ja küsis, et kuhu too nüüd läheb, kassa on ju teisel pool. See, mis järgnes, oli ehmatav: kaak hakkas ähvardama turvameest, lubades teda õhtul poe väljapääsu juures ära oodata ja arveid klaarida. Juurde astus teinegi poe turvamees, vanem härra, ja pätt, kel polnud mingit raha, oli sunnitud saagist loobuma ja lahkuma. Üle saali kostus tema sõim ja ähvardused oma tööd teinud poisi aadressil.
Mõne päeva pärast nägin vanemat turvameest sinise silma ja verevalumitega näol. Poemüüjad rääkisid omavahel, et „meil oli turvameheks üks eesti poisikene, tal murti käeluu." Kaake korrale kutsudes aga ei riski turvatöötajad mitte ainult oma psüühilise ja füüsilise tervisega, vaid ka meediarünnaku ja ühiskondliku hukkamõistuga. Et „jälle" turvamehed ülbitsesid, vägivallatsesid ja solvasid klientkuningat. Meie sallivas ühiskonnas jäävad tihtipeale süüdi need, kes teevad oma tööd, ka kannatajad – tüssatud, peksa saanud, vägistatud jne. Ja pättidel ning korrarikkujatel jääb õigust ülegi.
See kõik tuli meelde, kui sotsist siseminister Lauri Läänemets arvas õigesti, et rünnak on parim kaitse, ja hakkas ülbelt nähvama inimestele, kes pöörasid tähelepanu asjaolule, et õhutada rahvusvaenu eriti jõhkral kujul, laimata oma poliitilisi konkurente ja ka koalitsioonikaaslasi ning rääkida eestlastest kui vägivaldsetest jõugumeestest ning lõhkeainega terroriakte kavandavatest terroristidest on madal ja alatu. Eriti kui seda teeb siseminister, kes peaks tegelikult omasuguseid vaenuröökijaid ise korrale kutsuma.
See mees võiks küll peegli ette minna, vaadata iseendale näkku, muutuda näost punaseks ja anda endale mõni korralik kõrvakiil. Ilmselt ei tee ta seda seetõttu, et sotsid ei tunnegi häbi oma jälkuste pärast ei seksis ega poliitikas, vaid hoopis hooplevad sellega.
Kahjuks ei tagandanud peaminister Kaja Kallas seda kas täiesti rumalat või siis tõesti niivõrd mäda moraali ja eetikaga isikut ministri kohalt. Selliselt käituv poliitik oleks sobinud Venemaa valitsuse või riigiduuma konteksti, kus domineerivadki Läänemetsa sugused ksenofoobse ja agressiivse jutuga tegelased.
See, mida ta ütles vene Delfile, on jäädvustatud kuvatõmmiste näol ja olukorda ei päästa ka originaali kaotamine väljaandest. Väide, et tegemist on kontekstist väljarebitud ütlustega, on naeruväärne, nagu see, kui sa lööd kedagi täiesti kõrvalist inimest kirvega pähe ja siis hakkad jaurama, et te ei tea konteksti, et minu ees jooksis hommikul üle tee must kass, tööl lõin põlve ära vastu kantseleilauda, siis läksin einelasse, seal sõin ja jõin, hapukapsas oli liiga hapu, pluss põiekas, WC uks oli kinni ja siis märkasin abiruumis kirvest ning virutasin sellega ühele vastiku lõustaga mehele…
See, et poliitik tunneb vastikust omaenda rahva vastu, põlgab seda ja laimab, on üks asi. Kuid minna meediasse ja vehkida seal kuvaldaga omaenda sugupuu suunas on liiast. Nagu ütles riigikogus välisminister Urmas Reinsalu, „see on täiesti rõve" ja „vastutustundetu" intervjuu.
Oma avalikus kirjas siseministrile ütleb Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder: „Sinu intervjuu venekeelses meedias, kus sa ütlesid, et Isamaa õhutusel oleksid eestlased saatnud Narva tanki juures korda terroriakti ja ainult sinu erakond hoidis venelasi „peksa saamast". Tegu on rahvustevahelise vaenu õhutamisega ja taolised avalikud väljaütlemised ei ole sobilikud ühelegi Eesti poliitikule, rääkimata siis riigi siseministrist."
Seda mõtet võiks arendada: need väljaütlemised ei ole jah, sobilikud siseministrile, aga kui siseminister neid siiski kuulutab, ei sobi ta siseministriks. Kogu lugu. Ei sobinud juba siis, kui kasutas katuseraha oma poliitilistes huvides ja lausa teolt tabati.
Vene Delfi kirjutas: „Siseminister arvab, et venitada tanki teisaldamisega ei tohtinud, vastasel juhul oleks olukord võinud muutuda katastroofiliseks. „EKRE ja Isamaa oleksid kindlapeale ajanud sinna kokku eestlasi. Ja kui pinge kasvaks, soetaks mõni „õige" eestlane kindlapeale lõhkeainet ja üritaks seda tanki õhata. Me oleme kõiki neid stsenaariume juba näinud," väitis Läänemets."
Siseminister lisas samas, et EKRE, Isamaa ja reformierakond räägiksid sealjuures, et kõik venelased on halvad, nii et sotside roll seisnebki selles, et mitte lubada venelaste läbipeksmist (mõiste „izbijenije" tähendab veel ka massitapmist, aga loodetavasti siseminister lihtsalt ei valda neid vene keele nüansse).
„Meie lauale ju kogu aeg lendavad kaustad ideedega, kuidas veel saaks tugevdada eesti rahvuslikku eneseteadvust. Sealhulgas näidates teisest rahvusest inimestele nende koht kätte. Et vat see on siis õige eestlane. See on patriotismi küsimusest. Kui see pole nii. See, kes maksab rohkem makse, seega rohkem panustades teiste inimeste elu parandamisse – vat see on õige eestlane. Aga meil pakutakse jätta nad ilma hääletamisõigusest ja muud sellised asjad. Meil oli tõesti palju selliseid ettepanekuid valitsuse koosolekutel. Ja sotsdemid olid sunnitud rääkima, et nii lahendada küsimusi oma kodanikega ei tohi," tsiteeris rus.delfi Läänemetsa sõnu.
Siin kordab EV siseminister, nagu on meil praegu moes väljenduda, „Kremli jutupunkte" eestlaste ja eesti riigi suhtes ning väljendab ikka äärmist põlgust omaenda rahvuse aadressil. Meil on vabadus, ka vabadus vihata eestlasi, ja peavoolumeedias vaenatakse neid nii, et tolmab, aga ministril ei ole vabadust kasutada oma rahva poolt antud tribüüni selleks, et levitada rassismi ja õhutada siin elavate terroririigi kodanike vaenu konkreetse inimgrupi (eestlased) vastu.
Aasta-paar tagasi väitis endisest sotsist Tallinna aselinnapea Vadim Belobrovtsevi isa Vitali oma iganädalases Stolitsa poliitikasaates viidates EV seadusandlikus võimus toimuvatele aruteludele, et eestlased tahavad venelasi ära vägistada. Läänemets arendas seda mõtet. Belobrovtsev vanem möllab Stolitsas edasi samas vaimus ja ka siseminister jätkab hoogsalt valimiseelseid esinemisi peavoolumeedias selle asemel et tegeleda oma otseste ülesannetega.
Sama kehtib ka sotsi Raimond Kaljulaidi kohta, kes võttis oma poliitilise karjääri tarvis vastu vene kurjategijate raha, aga juhib jätkuvalt riigikogu riigikaitse komisjoni. Sest meie riigis võib pildistada palja lapse jalgevahet ja kasutada verist vaenlase raha, jäädes sealjuures riigipumba juurde, kuna see on uus normaalsus.
Asjaolu, millele peavoolumeedia üritas tähelepanu mitte juhtida – et Läänemetsa alatut tegevust paljastas valitsuse infotunnis riigikogus EKRE fraktsioon – vajas siiski karistamist. Peaminister Kaja Kallas vastas saadikutele, et ta pole asjaga kursis, sest „erinevalt teist ei uuri vene meedias kirjutatut". Aga miljoneid eraldab nendele Venemaalt tulnud propagandistidest kubisevatele väljaannetele küll.
Ja nüüd nagu tellitult ilmus Vikerraadios ja ERRi portaalis „mõttekoja Praxis riigivalitsemise eksperdi" Meelis Oidsalu lugu „Protestipoliitika kunstiline tase on riigikogus langenud", kus kõigist praegustest erakondadest mainitakse korduvalt vaid EKREt. Kuna Oidsalu on veel ka Postimehe ajakirjanik ja kes-teab-kes-veel, siis heidab see tegelane varju korraga nii riigi-, peavoolumeedia kui ka ülalmainitud mõttekojale. Sest kas aus ajakirjanik ja ekspert hakkab analüüsima vahetult enne valimisi parlamendikultuuri, mainides seal negatiivses võtmes ainult üht ja sama erakonda?
Meelis Oidsalu on oma tagantjärele paljastustega oma endiste kolleegide, kaitseministeeriumi ja välisluureameti kohta üks kaheldavate tõekspidamistega tegelane – aastaid vaikis, võttes palga vastu, ja siis sai äkki pärast kingasaamist teistest ausamaks. Kuid see on hoopis teine teema, et süvariigist väljaheidetud püüavad distantseeruda rahva vastu sooritatud kuritegudest.
Oma värskes üllitises on Oidsalu täiesti põhjendamatult üleolev riigikogus toimuva suhtes, sealjuures sihikindlalt eranditult EKRE suhtes, tsiteerida Oidsalut ei pakuks esteetilist rõõmu, sest see on verbaalne lima. No hea küll: „Protestipoliitika kunstiline tase on riigikogus päris kõvasti langenud ja neil hetkil, mil olen vastu plaane riigikogu ülekande vaatamise katkestanud, pole see niivõrd vastikus- kui igavustunde tõttu."
Kuidas peaks sellele tiraadile siis vastama? Et „olen Oidsalu loo lugemise katkestanud mitte niivõrd vastikus- kui igavustunde tõttu"? Et kui ma riivaksin Oidsalut samamoodi topelt, kas siis minu arvamuse üleolek tema omast oleks kaalukam? Ei, ma lugesin lõpuni läbi. Maailma demokraatlike institutsioonide vastavast kogemusest oli isegi naljakas lugeda, aga Eesti pilt oli seevastu äärmiselt üksluine. Jah, EKRE on paljudel pinnuks silmas, aga kui autor on tõesti ekspert ja tõepoolest analüüsib riigikogus toimuvat, siis võiks ta puudutada ka neid värskelt meeles olevaid aegu, kui reformierakond oli opositsioonis, Urmas Kruuse rääkis saalist sõnnikust, kui sots Riina Sikkut näitas parlamendi istungil Mart Helmele keskmist näppu, kui Stalnuhhin ronis tribüünile, võidunud kaltsud seljas, kui pakuti Venemaaga ühinemist, lastega abiellumist jne.
Aga ei, kallutatud või siis tasakaaluhäiretega ekspert Oidsalu räägib ainult konservatiividest. Sealjuures võiks analüütik ise omaenda kirjutatut natukenegi analüüsida, et miks just EKRE? No ei ole ju ta koalitsiooni poolt angažeeritud? Või ikkagi on?
Ja siis tabaks Oidsalut ootamatu avastus: ta paneks tähele, et tema poolt mainitud valitsuse infotundidel käib tavaliselt alla 20 rahvasaadiku, parimal juhul iga viies! Ja need ongi põhiliselt EKRE fraktsiooni liikmed, kes seal esitavad küsimusi, reeglina faktipõhiseid ja sisukaid. Kuna peaministril on kalduvus vastata sellele „sogale" isikliku rünnaku ja väidetega selle kohta, et igas Eesti probleemis olevat süüdi sõda ja üle-eelmine valitsus, jättes paljudele küsimustele sisuliselt vastamata, siis lähebki Oidsalut ärritavateks „protseduurilisteks küsimusteks". Ja kui ta käsitletavat teemat lõpuni ei vaata, olgu see vastikustundest ja igavusest, mis ekspert ta siis on, tegemist on publitsistliku „haltuuraga", mis sobib hästi ERRi konteksti. „Ma pole lugenud, aga mõistan hukka" on Stalini aegne lähenemine.
Oidsalu kirjutab: „Kiuslike „protseduuriliste" ja muude küsimuste ning remarkidega demonstreerib populist valijale oma antielitismi ja eks igaüks saabki silma paista vaid oma võimete kohaselt."
Kas riigikogus ei tohi esitada ei protseduurilisi ega „muid" küsimusi? Küsija suu peale ei lööda, aga Oidsalu kohaselt on iga küsija nüüd populist? Tuleb lõuad pidada ja edasi (raha) teenida, ainult kuulata ettekandjaid ja aplodeerida, nagu Brežnevile NLKP kongressil? Kas endine süvariiklane on pädev hindama iga riigikogu liikme võimeid, mida on juba hinnanud ja enda huvides rakendanud tuhanded EV kodanikud?
Kui Oidsalu kirjutab „veidratest mõnitavatest hüüatustest kuskilt riigikogu tagapingist", „riigikogus rutiiniks saanud töökiusukultuurist" jne, siis peaks ta ju teadma, et riigikogus istuvad fraktsioonid nendele eraldatud kohtadel, ja „tagapink" ei ole mitte mingi staatuse ega meelsuse näitaja. Teravad küsimused ei ole ilmtingimata „mõnitavad hüüatused", isegi kui peaminister ei mõista nendele vastata ja nad ei sobi autori maailmavaatega kokku.
„Hüüatusi" kostab ka ministrite tribüünilt, kus pistetakse põske nikotiinipatju, juuakse Cocat, käratatakse saadikute peale ja loetakse haigutades pakse raamatuid. Seda võib märgata ja kritiseerida, aga mitte teha selle põhjal taunivaid üldistusi tervete maailmavaateliste inimgruppide kohta. Riigikogus ei ole töökiusukultuuri, veel vähem rutiinset. Inimesed töötavad vastavalt rahvalt saadud mandaatidele ja valijate ootustele. Seal on nii professionaalseid poliitikuid kui ka teistest valdkondadest pärit silmapaistvaid inimesi.
Ega Lauri Läänemetsal ja Meelis Oidsalul polegi suurt eetilist vahet. Esimene valetab ja ässitab toorelt ja rumalalt etnilistele kokkupõrgetele, teine lükkab valgetes kinnastes üldsuse ette sajandat korda ühte ja sama konservatiivset patuoinast, et juhtida tähelepanu toimuva sisuliselt poolelt kõrvale.
Läänesalu ja Oidmets.
Kui vahet pole, milleks maksta (rohkem)?