Ja teie, kes te hakkasite siin hambaid irevile ajama, olete siis sügavas, põhjatus, umbses, mustas, kitsas orava õõsas, sest peate oma pea pistma sinna ja siis ise ka järgi ronima. Mina aga saan kirjutada Krõlovi moodi valme ninasarvikutest, rottidest, tõukudest, pärdikutest ja kogunisti suure kaameraga punaoravast lastefotograafist, kirjutab Ivan Makarov.
Vabariigi Valitsuse seadus § 82.1 „Riigisekretär hoiab riigipitsatit ja protokollib selle kasutamist vastavalt seadusele ja Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud vormile."
Paar suve tagasi istutasin ma hoolikalt ettevalmistatud peenrasse mõned lillkapsa taimed. Kastsin, rohisin, nägin vaeva, mis pole muidugi võrreldav meie toitjatest põllumeeste töö ja vaevaga. Kui aga tuli aeg proovida järgi, mis välja tuli, avastasime, et ühe lillkapsa pea oli igasuguste ussikeste ja sitikate poolt läbi uuristatud.
Jah, me ei kasutanud mitte mingeid mürke ja ei kavatsegi seda teha. Kuigi Euroliit valmistab meist putukasööjaid, ei hakanud me siiski ajast ette ruttama ja ussitanud kapsas läks kanadele. Nad asusid selle omamoodi süvariigi kallale ja nokkisid kõigepealt välja kõik kahjurid. Üks soliidne braama kana tõmbas välja mingi soliidsema suurusega tõugu. „Lausa tõukude president," vilksatas peast läbi veider mõte.
Aga võis ju sama hästi olla ka riigisekretär.
Miks tuleb pähe selline jama – ei tea. Äkki sellepärast, et meil on ju nüüd moes kirjutada lasteraamatuid, kus peakangelane on näiteks junn või ninakoll. Üks tubli ema kirjutas, kirjastas ja paiskas müüki ninakolliga raamatu. Ninakoll on seal nagu inimene. Miks siis tõuk ei või olla mõni kõrge riigiametnik, oli ju aastakese tagasi meie justiitsministriks tige vagel, kes võib-olla peatselt naaseb. Aga ärme räägi siin nii masendavatest asjadest.
Kui keegi praegu muigab, et Makarov hakkab lapsemeelseks muutuma, siis muiaku pealegi. Pärast valimisi, juhul kui võimule saab oravkond, kellele juba vandus truudust ja alandlikkust laibavedajate partei esimees, lubatakse kriminaliseerida vihakõne. Nagu ütles allakäinud bolševistlik krahv Aleksei Tolstoi, raamatu „Insener Garini hüperboloidi" üks peategelasi, proletaarlasest revolutsionäär, kommunist, vene luureagent ja Leningradi kriminaaljälituse töötaja Vassili Šelga, „kõik, mis viib nõukogude võimu kehtestamiseni kogu maailmas, on hea. Kõik, mis seda takistab, on halb".
See Šelga saigi Garini käest väevõimuga hüperboloidi ja korraldas ülemaailmse revolutsiooni, ehk viis võidule kommunistliku globalismi. Sama siin Eestiski: kolme globalistliku erakonna Šelgad kavatsevad seadustada meie riigis põhimõtet: „kõik, mis toetab oravate võimu, on hea. Kõik, kes seda kritiseerivad, on kriminaalid".
Ja teie, kes te hakkasite siin hambad irevile ajama, olete siis sügavas, põhjatus, umbses, mustas, kitsas orava õõsas, sest peate oma pea pistma sinna ja siis ise ka järgi ronima. Mina aga saan kirjutada Krõlovi moodi valme ninasarvikutest, rottidest, tõukudest, pärdikutest ja kogunisti suure objektiiviga punaoravast lastefotograafist. Ja mingu nad näost kasvõi lillaks või vikerkaarevärviliseks, ei saa nad kriminaliseerida luuletust „molekul/on nagu orav/ olekult/ka virk ja sorav". Olen pärit ajast, kus pidigi ridade vahelt lugema ja ridade vahele kirjutama. Oskan seda kunsti küll.
Aga ausalt, ma olen vana naiivne raadiomees, kes teadis küll, et meil on pisikese pinna ja väikse elanikkonna juures inimhinge kohta igatsugu asjapulki kõige rohkem maailmas. Ja kui näiteks üks ära kukub, siis ikka jääb riigilehma lapikuks mälutud nisa külge rippuma. Vahel loen lehest „president Kaljulaid" – ja süda kukub saapasäärde.
No et olen dementne, nagu visa hingega Bruce Willis, ja ei tea, mis ümberringi toimub. Meil armastatakse tuua näiteid selle kohta, kui irdunud Eestist ollakse Narvas: et mõni ei teagi, kes on Eesti president. Pole ka ime: meil on neid presidente parasjagu. Presidentlus on Eestis nagu mingi AIDS: kui keegi külge saab, siis kööga, sest see jääb inimesega elu lõpuni. Ja tema jääb vastavalt meiega oma elu lõpuni, peame tema söögid-joogid-paberrullid-kantseleid-sohvrid-nõunikud-ihukaitsjaid-reisid kinni maksma. Nii et riigi seisukohalt, mida varem selline isik läheb igavese jahi maile, seda parem rahvamajandusele.
No nii: kaldusin teemast kõrvale. Mida ma tahtsingi öelda: vana naiivse rokkarina teadsin ma, et meie riigiametnike süvariik on suur ja lai, aga ei pannud tähele, et meil on olemas isegi selline amet, nagu riigisekretär. Olin meeldivalt üllatunud. Lugesin natuke seadust ja vahepeal hakkasin rõõmsalt naerma: see oleks nagu mingi pisike hall hiir, õigemini hall kardinal, kes jälgib, et ei oleks tolmu peaministri kabineti aknakardinal. Sellel ametnikul on mustmiljon mingeid tühiseid tseremoniaalseid kohustusi, mida tõenäoliselt täidavad teised, sest seesamune peasekretär – vabandust, riigisekretär – leiab aega ka kollase peavoolumeedia sisustamiseks. Ja astub sealjuures mitte lihtsasse, vaid lehkavasse ämbrisse.
Postimees avaldas pühapäeval loo „Riigisekretär: Heremi reaktsioon Helme valeväidetele oli igati asjakohane". Oot-oot, EV riigisekretäri Taimar Peterkopi arvates olid kaitseväe juhataja (Google'i otsingus „Martin Herem, Estonian author) sõnad „Vale – Jutt või koera sitt" siis „igati asjakohased"? Lugupeetud riigisekretär, kasvõi lugupidamisest Alar Karise vastu, kelle kõhnunud koopiat te Postimehes avaldatud fotol meenutate, eriti oma truualamlike habemetüügastega, ärge väitke palun tulevikus, et „koera sitt" on asjakohane, sest see ei ole asjakohane isegi härra Kõlvarti valitsetava „Talina" punase mürgise mudaga kaetud kõnniteedel.
Vastasel juhul keegi võib ju eesti kirjandusklassikat parafraseerides väita, nagu väideti filmis „Indrek", et koerasitta on meil endalgi küll ja et riigikantselei on koerasita kast. Kui te arvate, et EV kaitseväe juhatajal on kohane kasutada riigikogu aseesimehe kriitika suhtes väljendit „koera sitt", siis teie koht pole mitte riigikantselei eesotsas, vaid Lasnamäe kõnniteede rookimisest kurnatud vihaste kojameeste ametiühingus. Seda enam, et te näitate hämmastavat ebapädevust, väites, et härra Helme esitas „valeväiteid": härra Helme toetus kaitseministrilt, ehk teie hoolealuselt saadud andmetele. Kui te ei tea, mis andmeid jagavad teie hoolealused ministrid, siis olete te kehv riigisekretär.
Kui te arvate, et Oskar Lutsu nimelise Kiviräha-kirjaniku „Kevad ja Kaka" lasteraamat romantiseeris kuidagi seda ollust, siis uskuge, et kaka lõhnab ikka kaka järele. Kui te ei usu, siis veenduge palun ise.
Ja ma ei väsi kordamast mõnele sallivale liberaalpoliitikule Jaroslav Hašeki surematu raamatu tsitaati: „Sitaga loopimine on muidugi enam-vähem veenev argument, kuid intelligentne inimene ei tarvita selliseid sõnu, isegi kui tema on ärritunud".
Seega võin puhta südamega nimetada piinlikult ebaintelligentseks Kersti Kaljulaidi, kes välismeediaga suheldes kasutas Eesti kohta väljendit „shitstorm". Ja välisajakirjanikud mõtlesid: see on Eesti president. Kui president on selline, millised siis ülejäänud elukad võivad olla? Ah jah, nendel sovettidel oli tualettpaber alati hell koht…
Kahjuks meie liberaalid koos oma äravoolumeediaga muid kujundeid ei valdagi: pühapäevane EPL avaldas loo „PÄEVA TEEMA / Eerik-Niiles Kross: Helme võrdleb pöialt sellesamusega…"
Ei, härra Kross, teie poolt mainitud võrdlemisega tegeleb mõni teie erakonnakaaslasest piltnik, kui riigikogu pellerisse kinni jääb ja kutsutakse kohale politsei.
Intelligentsete ja haritud aateliste inimeste naeruvääristamine, laimamine ja tühistamine meie riigis lõpeb sellega, et valijad löövadki käega, valivad parlamenti mõlemad teadaolevad parteinimekirjade pedofiilidest kandidaadid, ja riigikogu uksele tulebki siis riputada silt kunagi härra Maurusele antud ausa ja otsese hinnanguga.