Praegu tulebki osutada vastupanu lääne tsivilisatsiooni alustalasid uuristavatele vandaalidele. Ega Rooma vallutamisest barbarite poolt pole maailmas suurt midagi muutunud – ühed ehitavad, teised lõhuvad. Ja Maaleht on praegu lõhkujate poolel, analüüsib Ivan Makarov Maalehes ilmunud Ungari-kajastusi.
„Kuniks pole pe…aste, kasvab loomakari hästi" – Ivanhoe
Maaleht pole enam endine: maaelule pühendatud asjalikud lood jäävad aina rohkem globalistide, feministide, homosotsialistide ja muude „istide" kirjutatu varju.
Nii ka seekord: märkasin internetis selle väljaande lugu „MAALEHT UNGARIS: „Keda ma siis valima peaks? Kahe Sabaga Koera Parteid või?"
Lugu oli illustreeritud kõrtsis tehtud pildiga, kus mitte eriti elegantselt riides kohalikud istuvad kõrtsis, suured kõhud paljad. Jubedad keskealised valged madjarid.
„Ungari venemeelne peaminister Viktor Orbán räägib tribüünidel rassipuhtusest ja traditsioonilisest perekonnast kui ühiskonna alustalast. Ta näeb, et lääne tsivilisatsioon on „progressiivsete" piiramisrõngas ja sellele tuleb vastupanu osutada. Sihikul on muu hulgas sisseränne, Soros, meedia ja muu," kirjutab Maaleht.
No miks kohe venemeelne – kõigepealt on selle maa valitsusjuht ungarimeelne. Selles Maalehe numbris on lausa mitu lugu punamonumentide kaitseks, ega sellest ju veel ei johtu, et Maaleht oleks kohe venemeelne.
Ja traditsiooniline perekond ongi ühiskonna alustala, ka Eestis. Eriti maal, mille elust peaks Maaleht tegelikult kirjutama. Ja ka linnas, sest puht arvuliselt kõik see meie ümber, kogu majandus ja kultuur on loodud traditsioonilistes eesti peredes traditsioonilisel teel ilmale tulnud andekate ja töökate eesti inimeste poolt.
Ja ongi nii, et tulebki osutada vastupanu lääne tsivilisatsiooni alustalasid uuristavatele vandaalidele. Ega Rooma vallutamisest barbarite poolt pole maailmas suurt midagi muutunud – ühed ehitavad, teised lõhuvad. Ja Maaleht on praegu lõhkujate poolel.
Ja jälle on neomarksistlikel leheneegritel kõik pea peale pööratud: ei, mitte sisseränne, Soros ega meedia ole ungarlastel sihikul, vaid sisserändajatel, Sorosel ja vasakliberaalsel meedial on sihikul Ungari. Ja paraku võttis ka Eestit juba mõnda aega läbi lilla sihiku vaatav Maaleht sihikule nüüd ka Ungari.
Te ju käisite seal täpselt samade kavatsustega, nagu need kaks Izvestija kaastöötajat, kes tulid Eestisse selleks, et Narva tanki juures oma eestivaenulikku propagandat filmida. Aga te olete veel madalamad, sest nad tulid vähemalt väidetavate „vaenlaste" juurde, teie aga läksite meie sõsarrahva juurde sõbralikku riiki, mille lennukid kaitsevad praegu Eesti taevast.
Maalehe online'is olid kõik lugejate kommentaarid autorite suhtes taunivad. „Pildivalik ja kõik on sellise halvustava tooni edasiandmiseks valitud, täiesti veider, et väljaandest Maaleht on saanud mingite vangerduste tagajärjel selline kummaline propagandaüllitis, millel maaga on ühist vaid nime osas," kirjutab üks lugejatest. See on vaoshoitud, korrektne ja täpne hinnang, teised on märksa emotsionaalsemad.
Aga internetis nähtu ajendas mind võtma kätte viimase Maalehe paberväljaande. Tuli välja, et seal oli kõik veel kordades hullem ja seda hullemat kordades rohkem.
Suur lugu pealkirjaga „Eestlanna Budapestis: kes saab hakkama Ungaris, saab hakkama igal pool" oleks nagu mingi kaasaegne variant tuntud nõukogude loost „Ei ela ma majas ei tänaval, mu aadress on NSV Liit", mis on tuntud ka „Migrandi laulukese" nime all.
„Tallinlane Vanessa Tabsh, kes ajab oma liibanonlasest mehe Ahmadiga Budapesti südalinnas restoraniäri ja kasvatab lapsi, näeb, et Ungaris hoitakse ainult oma inimesi. „Põlised madjarid pannakse pjedestaalile. Väljastpoolt tulijad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad," alustab leht artikli peakangelanna tsiteerimist.
See, et pjedestaalile jõutakse ikka ise, mitte et sind keegi sinna upitab, endist eestlast ei näi häirivat. Ei jõua temani ka see, et omi inimesi peabki hoidma, aga mitte nii, nagu nõukogude ajal – Tallinnasse tulid võõrad, kes ehitasid eestlastega koos eestlaste maale maju, aga said kortereid ja autoostulube eelisjärjekorras. Nendel, kes on riiki üles ehitanud ja aastasadu heal järjel hoidnud, peabki olema rohkem selle riigi vilju. See on nagu oma aed: viljad kõigepealt oma perele ja headele naabritele, siis aga juhuslikule möödakäijale.
Vanessal ja tema mehel on Ungari pealinnas (!) kaks söögikohta ja tervelt 36 töötajat. Ilmselgelt on muulastest pererahva palk kohalike töötajate palgast kordades suurem, aga nad ei tee sellest mitte mingit numbrit. Ei, see on õige ja hää, ja uued „väljastpoolt tulijad" sellele „pjedestaalile" küll ei saa.
„Valitsus, leiab Vanessa, on toeks üksnes neile, kes on põlised ungarlased ja kel on käpp asjal sees. „Riigilt mingit abi ei saa, ainult need, kes susserdavad, saavad riigilt tuge," lajatab Ahmad ja lisab, et Ungari on korruptsiooni musternäidis. Ta lasi oma kodumaalt Liibanonist varvast, sest seal oli järelikult halvem, aga oma kodumaad, näe, ei kiru üldse. See-eest sajatab liibanonlane teda vastu võtnud ungarlasi ja nende isamaad. Eks see ole juurteta rändinimeste mentaliteet: iga uus elukoht on nendele midagi võlgu, nemad ise aga ei ole mitte kellelegi isegi tänuvõlgu mitte. Mõnikord veerevad sellised kõrbes levinud kamakad ühes suunas ja nomaadid saavadki kokku.
„Kuidas juhtus, et liibanonlane ja eestlane said kokku? Ahmad tegi müügitööd ja rändas ringi," kirjutab Maaleht ja märgib, et ka Vanessa tegeles turundusega ja reisis igal nädalal kuhugi.
„Vanessa ema elab Eestis, käib vahel külas. Et tütre mees tumedama nahaga on, polnud probleem ei emale ega ka sõpradele, kuid isa, tõsine eesti mees, ütles, et misasja, võeh, must mees, räpane," pajatab Maaleht.
Pole midagi imestada: see poleks kaasaegne Maaleht, kui ei sarjaks „tõsist eesti meest". Vaevalt et see liibanonlane kirub kusagil oma meile tundmatut isa, milline too ka poleks, aga juurteta eesti naine Vanessa, näe, halvustab oma isa, kuigi kust me teame, mis seal tegelikult taga on, see on ju moslemi kuuleka naise interpretatsioon. Pluss Maalehe korrespondendi serveering.
Tuntud nõukogude filmis „Vorošilovi laskur", kus invaliidist vanaisa maksab uusrikaste poegadele oma tütretütrekese vägistamise eest kätte, on episood, kui tema samuti ärinaisest tütar tuleb nendele külla koos oma järjekordse mägedepojast peigmehega, kes hakkab oma müügitöö jaoks raha nõudma. Pearolli esitaja Mihhail Uljanov ütleb tütrele, et milleks sulle see tüüp – kui teda juba tema kodumägedes tarvis ei läinud, ei ole tast siingi tolku. Kui kaukaaslane tõstab nõudlikult häält, viskab taat mõlemad korterist välja koos nende kompsudega.
Nii et on võimalikud erinevad versioonid ka tolle „tõsise eesti isa" puhul, rassismiteemalist pada võib peavoolulehele igaüks ajada.
„Eesti eluga on Vanessa endiselt kursis ja loeb iga päev Delfi uudiseid. Kohalikke uudistekanaleid kuulates hoiab ta peast kinni. „Kuidas on võimalik, et XXI sajandil on pukis Orbani-sugune, kes külvab puhtakujulist natsismi?" Aga eks ole ka Eestis samasuguseid, poetab ta pisut järele mõeldes," kirjutab Maaleht.
Kusjuures sealsamas täpsustatakse: „Tütar Leila on pandud rahvusvahelisse kooli. Suuremalt jaolt siiski seetõttu, et Vanessa ei oska ungari keelt sellisel määral, et last koolitöödes aidata. Ja ungari keel on siin A ja O."
Kas ei peaks siis olema? Või peaks ungari keel olema tähtis Eestis? Liibanonis? Ja kui see eestlane Vanessa ei oska ungari keelt isegi sellisel tasemel, et oma algklassis õppivat tütrekest aidata, missuguseid „kohalikke uudistekanaleid" ta siis kuuleb ja miks peast kinni haarab, kui muhvigi ei saa aru? Ah et loeb Delfist? No täpselt nagu paljud Eestis elavad Vene kodanikud saavad Eesti sündmustest teada vene meediast.
Maaleht täpsustab: „Pere on mõelnud ka mujale kolida, aga noh, kuhu sa ikka lähed."
No ja mida te kirute nii Eestit ja Ungarit? Minge siis Liibanoni. Ja kuidas see teema peaks kõnetama Maalehe paiksetest eestlastest lugejaid? Ja veel neid, kes elavad maal?
Aga eile, pühapäeval, ilmus Maalehe portaalis veel üks järjekordne kuriorbani-teemaline lugu „Ungari vähemused plindris. Transseksuaal: „Viktor Orban on miniversioon Putinist!", autoriks Mari Kukk. No loll on teie „transseksuaal". Või siis nimetagu riiki, mida Orban praegu pommitab ja hävitab.
„Budapestis elav transseksuaal Katalin Varga ütleb, et riigi kontrollitud meedia peseb rahva ajusid ja sisendab Ungari rahvale, et LGBT-inimesed kadugu heaga kappi tagasi. Katalin Varga sündis mehena, ent tunneb end naisena, ta käitub, tunneb ja elab naisena. Ta leiab, et pool Ungari rahvast vihkab LGBT-inimesi, eriti vanem generatsioon, ülejäänud pool usub, et ka neil, vähemustel, on õigus elada ja olla õnnelik. Ungaris on keelatud homoseksuaalsuse ja sookorrigeerimise teema avamine ehk „promomine" alla 18aastastele. Sisuliselt tähendab see seda, et seksuaalharidusel on kriips peal. Transinimeste jaoks tähendab see muuhulgas ka tõsiasja, et sugu vahetanuil tuleb säilitada sündimisel määratletud identiteet kogu eluks, mis aga toob igapäevaelus kaasa palju probleeme ja arusaamatust. Mehena sündinud, kuid ennast naisena tundev Katalin Vargal (29) ei ole õnnestunud muuta oma dokumente," kirjutab Maaleht.
Vaat kus lugu: Maaleht sündis ju samuti headele Eesti maainimestele abiks loodud lehena, aga äkki hakkas tundma ennast LGBT ja rahvusvahelise illegaalse immigratsiooni maffia häälekandjana ehk organina.
Maaelus ja põllumajanduses on kõik loomulikum: kui mõni pull hakkab ennast Varga eeskujul tundma lehmana, ei anna ta seepärast veel piima, sest pullina on ta sündinud ja pulli pähe ta ka ära süüakse. Ka Varga, nimetagu ta ennast Katalinaks või kasvõi Katja-Riinaks, ei õnnestu oma sugu muuta ja lapsi sünnitama hakata. Ärgu isegi punnitagu, saab veel songa. Kõik, milleks on ta suuteline – elada haledat ebahügieenilist intiimelu ja palvetada, et ahvirõugetesse ei jääks.
Aga kuna meil on Delfi, EPL, EE, Maaleht jpt kõik ühe aju, kuid paarikümne suu, mao ja muude organitega olevused, on praegu soodne aeg mõnel investoril, kes tahaks luua head sisukat maainimestele mõeldud lehte, teha seda ja võtta üle nii kiratsema jäänud maaelu teemad kui ka maal elavad lugejad.
Kahjuks puudub Eestis meediakriitika, kui Andri Kiige saade Objektiivis välja arvata. Meil ei analüüsita avaldatud lugusid, ei näidata lugejatele nendes sageli esinevaid loogika- ja faktivigu, ideoloogilist kallutatust. See Maalehe „Ungari rapsoodia cacofonica arpedereggio negrobito lesbotonto op.89" on niivõrd piinlikult kreenis ja apsakaid täis, et tööst ülekoormatud maainimesel ei olegi aega lugeda seda kriitilise pilguga. Seal iga mõne lause tagant korratakse nagu mantrat: „Nahavärviküsimus on praeguses Ungaris teema, sest peaminister Viktor Orban on võtnud nõuks rõhutada ungarlaste rassipuhtust ja konservatiivseid väärtusi. Et tumedat nahavärvi pannakse pahaks ka säärases Euroopa suurlinnas nagu Budapest, on Vanessa tuttavate pealt näha saanud."
Kas need „tuttavad" on sama umbkeelsed? Tulebki nii välja, et mõnest eestlasest, kes kolib võõrsile, saabki seal kohalikku rahvast laimav sallimatu ja tänamatu migrant, milliseid meil Eestiski nähtud.
Aga kõige tähendusrikkam on selles nagu papagoi poolt korratavas vasakliberaalses ungarivastases propagandas siiski üksainus lause, mis räägib eesti emakeele kohast selles põhiliselt ingliskeelses peres:
„Kui on vaja kurjustada, siis on kasutusel eesti keel."