Eesti rahval on aeg anda temaga koos trammis jänest sõitvale, jultunud ja räuskavale saabastes kaasreisijale vastu hambaid. Tramm „Eesti" väljub märtsis otse valimisjaoskonda. Minge kõik peale ja ärge sülearvuteid kaasa võtke, kirjutab Ivan Makarov.
„Tramm ei pööra ei paremale ega vasakule, ta ei tegele poliitikaga ja viib inimesi kindlalt edasi" – Ivanhoe
Eesti inimestega tehakse katseid. Mitte ainult korralikult läbiproovimata vaktsiini abil, vaid teostatakse ka tõsiseid psühholoogilisi eksperimente. Nagu tolles anekdoodis, kui üks inimene astus trammis meelega kaasreisija jala peale ja tammus sellel. Ja too kannatas, kannatas, kannatas, kuni mingil hetkel lõi nahaalile vastu hambaid. Ja siis läks trammis madin lahti, kuna seal olid veel mõned, kes armastasid seista kaasinimeste varvaste peal, tehes seda aastaid.
Praegu ongi selline tunne, et eestlaste kannatus on pandud just nõndaviisi proovile: ülimalt jultunud põlglik tammumine Eesti inimeste tunnetel ja halveneval elujärjel vihjab juba oma karistamatuses veendunud kildkonna omapärasele huvile: et kaua „nad" veel kannatavad täiesti sihilikku alandamist ja rõhumist? Et kas siinses rahvas on ikka veel säilinud piisavalt eneseväärikust selleks, et säilida rahvusena? Või vabadest inimestest õnnestuski jälle teha orjad, kes ei hakka vastu isegi siis, kui nende lastele tuleb järgi mingi skalpelliga relvastatud kõrgepalgaline transvestiit sotsiaal- ja terviseministeeriumist? Kui eestlastest, keda venestati kogu okupatsiooniaja vältel, tehakse mingid „põliselanikud" ja sunnitakse loovutama oma rahvuslikku eluruumi agressiivsemate võõrkultuuride esindajatele?
Paistab, et rahvas, kelle raha eest tehti see rahvaloendus, mille käigus kaotati mõiste „eestlased", neelas ka selle solvangu alla. Kui aga eestlased nõustuvad sellega, et nad ei olegi eestlased, et nad on tühistatud, siis kaotavad nad ka viimse põhiseadusliku kaitse, mis on sõnastatud konstitutsiooni preambulis. Eesti kultuuri ja rahvuse säilimise garantiid ei ole õnnestunud sealt kaotada – ja siis võeti ja kaotati rahvuse nimi. Et põhiseadus kaitseb küll, aga nüüd ei ole selge, keda. Igal siia europassiga sissesõitnud paavianil on „põlisrahva" ees multikultiline eelis, kuna riik garanteerib talle erihüvesid, eriõigusi ja ka kaitset kohaliku „tigeda matskonna" eest.
Mõni ime siis, et pärast „põlisrahvuse" väljakuulutamist Eestis said tuule oma kopitanud tiibadesse aktiivsest õõnestustegevusest eemale jäänud estofoobid nagu näiteks omaenda laste venestaja Kersti Kaljulaid. Kuna tema privileegid on eluaegsed ja kaotada rahva poolehoidu ta ei karda, seda enam et Eesti rahvas polegi teda kunagi mitte ühegagi häälega valinud, jätkas ta eestlaste kallal ülbitsemist uue hooga. Kui EPL avaldas loo „Tulevane ajakirjanik Kersti Kaljulaid: elekter oligi põhjendamatult odav", siis tuli too vana trammilugu meelde: võib inimesi mõnitada lõputult, kui nad ei kavatsegi anda sulle selle eest vastu hambaid.
Kui kuus aastat tagasi määrati Eesti „presidendiks" ootamatult tundmatu kontorirott Euroopa kontrollikojast, sattus rahva jalalaba vikerkaarevärvilise kirsavoi saapa alla. Eestlased kannatasid viis ülipikka aastat rumalat Kadrioru aktivismi, raiskamist, noomimist, laimamist ja perverssuste toetamist. Riigi nimel võttis pidevalt sõna piiritu ülbuse ja piiratud silmaringiga estofoob, midagi keskmist Kristina Kallase, Yana Toomi ja Mare Tralla vahel. Lõpuks ohkasid vagad eestlased kergendatult, sest isegi peaminister Kaja Kallas keeldus Kaljulaidi teist ametiaega toetamast. Kersti Kaljulaid sai Eesti rahvalt priske toetuse, kontori, teenrid. Aga rahvast ähvardatakse lisaks kogu aeg tema come back'iga. Et ta võtab osa, sekkub, asub etteotsa jne.
Nüüd siis sekkuski: inimene, kes sai prisket presidendipalka ja sõitis maksumaksjate raha eest läbi maailma kõik eksootilised nurgad ning kätles seal kõige mõttetumate kujudega, võttis sel ajal vastu ka kolossaalseid eurorahasid, mis välistas riigipea sõltumatust tema töös oma riigi ja rahva heaks. Ja nüüd see rahvusvahelistele tippametitele kogu aeg pretendeerinud isik, kes on Eesti keskmise elanikuga võrreldes lihtsalt üks maksumaksjatelt väljapigistatud raha Munamägi, äkki kuulutab ajal, kui inimesi hirmutatakse elektrikatkestuste ja üleloomulike hindadega ning kutsutakse üles loobuma kütmisest, söömisest ja pesemisest, et elekter oli teda ennast toitnud inimeste jaoks „põhjendamatult odav". Näol ilmselt sama irve, nagu oli tolle seelikus roppsuu ja naistevihkaja autasustamise tseremoonial.
See on sama, kui kaaviarist ja homaaridest ennast lõhki söönud parasiit kuulutab supiköögi järjekorras seisvatele inimestele, et mis te seal kurdate, te tarbisite ju aastaid põhjendamatult odavaid makarone. See, mida järjekordselt lubas endale Kersti Kaljulaid, on megajultumus. Siin tuleks täpsustada EPLi pealkirja: mitte „tulevane ajakirjanik", vaid „tulevane paris" või „tulevane kelomees".
„President Kersti Kaljulaidi (52) Tartu maantee büroohoones jalutab koridoris uksele vastu… koer. Selline vahva olemisega lontu, kes Kadriorus n-ö fotopommis (jalutas pildi taustale nägusid tegema) presidendi paraadpilti USA suursaadikuga ja käis aeg-ajalt sinises kabinetis Kaljulaidilt porgandeid lunimas. Ta on presidendi nõuniku Mattias Tammeti koer. Osa Kaljulaidi tiimist kolis Kadriorust Tartu maanteele," kirjutab EPL.
Kas seda tuleks mõista nii, et Eesti häbiplekk hakkas poolduma ja laienema? Ja see õukonnakoera truualamlik kirjeldamine leheneegrite poolt meenutab lugu sellest, kuidas omaaegne Kremli esipropagandist, kaabakas ja sõltlane Mihhail Leontjev, kes mustas oma ja ka kolleegide telesaadetes Eestit nagu Toom, Losj ja Stalnuhhin kokku, oli lubatud Putini ihu ligi ja nägi seal valitseva kagebešniku labradori Konnit. Ajakirjanduslik propagandist küsis luba paitada Putini koera, sai loa ja kallistas elukat. Tollest ajast peale kutsuti teda „ajakirjanikuks, kes paitas Putini koera".
Nüüd ka meie EPLi toimetajad on teinud võrreldavat karjääri, kiites oma poliitkollases loos mööda linna laiali valguvas Kersti Kaljulaidi kontoris askeldavat koera. Ja Kaljulaid käis jällegi Putinil külas.
Eesti rahval on aeg anda temaga koos trammis jänest sõitvale, jultunud ja räuskavale saabastes kaasreisijale vastu hambaid. Tramm „Eesti" väljub märtsis otse valimisjaoskonda. Minge kõik peale ja ärge sülearvuteid kaasa võtke.