Ma ei tea, kaua veel saab jõule nimetada valgeteks, isegi kui lumi on maas. Me elame sellisel ajal, kui iga uus rumalus ja sündsusetus võivad saada kohustuslikuks, mõtiskleb Ivan Makarov.
On imeline aeg, kui elad juba jõulude meeleolus, ja praegune ilm tõotab meile ilusaid valgeid pühi.
Ma ei tea, kaua veel saab jõule nimetada valgeteks, isegi kui lumi on maas. Me elame sellisel ajal, kui iga uus rumalus ja sündsusetus võivad saada kohustuslikuks, muidugi tingimusel, et nendel on potentsiaali saada globaalseks totruseks.
Ma võiksin siin kirjutada ilusaid sõnu ja mõelda välja kauneid kujundeid, aga varsti on minutagi inimestel üleüldisest läägusest soontes siirup. Mulle tundub, et jõuludest on juba kõik ilus ja liigutav kirja pandud ning minu panus oleks äärmiselt tagasihoidlik. Kusjuures meie jõulupühade tüütuks edevuse- ja kaubalaadaks muutmisel on oma roll ka eesti popmuusikute leegionil.
Sest kui ei lüpsa suve- ja jõulutuuridega, siis ei tule ju rahaliselt toime. Nii koonduvad meie siledahäälsed ühepäevaliblikad parvekestesse, tõmbavad kohased kostüümid selga ja tõttavad kirikutesse ja kultuurimajadesse laulma kristlikest väärtustest, voorustest, puhtast valgest lumest ja salapärastest jõuluolenditest.
Et peatselt jälle naasta oma mõttetu elu läikivate autode, alasti jumestatud kehade, muidusööjatest armukeste ja tillukeste skandaalikestega edvistamise juurde. Palju ausam ja ehedam on too saarlasest kunstnik, kes saatis lätlastele näitusele risti külge liimitud fallose. Lätlased kunsti mõttest aru ei saanud ja saatsid teose tagasi. Aga mitte kohe: saabus jõulukuu ja alles siis saatsid. Et iga roju oma koju. Lihtsameelsed lätlased õnneks ei tea, et progressiivses Eestis näidatakse selliseid vidinaid lastele riigitelevisioonis.
Ehk on antud kontekstis täpsustamist väärt asjaolu, et meie pere jaoks ei ole jõulud mitte mingi aasta suurim tarbimispidu. Lihtsalt ei ole välja kujunenud sellist traditsiooni – 9. mail puuslikut kummardama ja detsembri lõpus poodidesse. Seda enam et aasta lõpuks on raha alati otsas.
Ei hakka varjama, et isegi minu kui religioonist eemalseisva isiku jaoks omavad nii mõnedki sündmused jõulude ootel lisatähenduse. See, et tihased kogu aeg piiluvad meie väiksesse eestiaegsesse aknasse, oleks nagu meeldetuletus. Mitte sellest, et oleks vaja riputada õunapuu oksa külge veel pekki või kaasaegset linnatoidulist vorstikest – naisuke on neid linnukestele hädavajalikke asju varunud terve kapitäie ja esimeste tõsisemate külmadega kaunistanud nendega kogu aia nagu jõuluehetega.
Mina aga näen selles kelmikas piilumises ja toksimises meeldetuletust: ma pole ema ja isa haual juba kuu aega käinud. Ja silmad lähevadki märjaks. Nüüd lähen küll elektriliini alla ja võtan paar pisikest kuusekest nende jaoks, sest niikuinii tulevad sinna kevadel tublid mehed võsalõikuritega. Selleks et kui meil tulevikus elektrit üldse veel on, siis jõuaks see ka seal metsade vahel elava mutikeseni.
Meie pere jõulukuu algas sellest, et kanamajakesse tulles nägin ma, et Lumehelbeke lamab külili, sirutades enda nagu saja-aastase kuuse kännu koore soomustega kaetud jalakesi. Imeline valge lind, puhas ja hea – ja jalad on nagu Baba Yaga majakesel. Kõik teised kanad ja vana kukk läksid temast väikse kaarega mööda. Tema elutöö oli tehtud, ta oli hea muneja, vahel tahtis kangesti emaks saada ja siis kloksus ning põrises, nagu pisikene korrast ära mootor, ajas ennast puhevile kalkuni suuruseks ja muudkui istus pesas. Lõpuks hakkas tal hari nii heledaks minema, et pidime teda vägisi kuurist välja kupatama päikese kätte. Siis läks see tal lõpuks üle – nii harja kahvatu olek kui ka emaduse tahe.
Nüüd on meil siis järjekordne kurb talitus: võtan kätte kangi ja labida, naisukene keerab tüdruku pehme riide sisse, murrab valmis kuuse ja elupuu oksakesed ning me nutame veel ühe korra. Valge lind jääb oma koduõuele, kus oli ta vaba ja kus on palju puid ja põõsakesi, mille all armastas ta puhata. Nüüd jääbki ta sinna igaveseks. Puhaku rahus.
Ta oli võib-olla 6 või 7 aastat vana, ammu enam ei munenud, kuid kuna tema täitis meie ees oma kohustuse, siis ka meie kindlustasime talle väljateenitud väärika vanaduse. Nagu ka kõigile teistele meie loomakestele. Sest igal imelisel linnul, keda me kanadeks nimetame, on oma kordumatu iseloom, oma harjumused ja veidrused.
Näiteks meie vanim kana – põldpüüvärviline leghorn Kull – on kõik need 8 aastat meid nähes hüsteerilise kisaga plehku pannud, isegi kui me olime temast kaugel. Mäletan, kuidas teda veel noorukesena bussijaamakeses kaubikust puurist välja tõmmati ja uhkusega meile ette näidati. Puuridest vaatasid teisedki kanakesed, kellega mul pole õnnestunud tuttavaks saada. Nad sõitsid edasi teiste inimeste juurde, ja ma loodan, et saatus oli nende suhtes sama armuline, nagu ka Kulli suhtes.
Nüüd valutab tal üks jalg ja ma võin teda puudutada, vaeseke on taltsas, aga endiselt hea välimusega. Kuid vahel vana harjumus saab temast võitu ja ta kargab kisaga üles ning tõttab longates kanakorteri teise otsa. Tema juba ei muutu.
Nendest meie sõpradest võiks rääkida lõputult, sest igal nendest on oma nimi ja maine, aga vaevalt et see kõigile huvitav oleks. Tähtsam on muu: nii kui meie kaaskanade arv hakkas ületama 20, hakkasid nende nimed ununema ja vahel me ei teadnudki, kes meie ees oli – Raja, Leekkael või veel mõni teine must proua.
Aga sama on ju ka inimestega: me kogu aeg räägime kümnetest ja sadadest tuhandetest sisserändajatest, siin elavate „põliselanike" rahvaloenduse järgsest ametlikust arvust, koolide liitmisest ja muudest asjadest, kus inimesed on protsendid ja suured või väiksed arvud. Algeliselt selgitades ei tunneks ma meie Lumehelbekest ära mõne linnuvabriku kümnetuhandelises valgete kanade karjas. See on suurtootmine ja neid ei saagi seal isikustada. Niikaua kui nad on produktiivsed, antakse neile ka süüa. Siis aga lähevad nad tänutäheks noa alla. See on paratamatus, ma ei hakka siin väitma, et ma ei söö kanaliha. Ostame seda poest.
Kui aga me sulgeme väiksemad, enamasti maakoolid, siis ajame lapsed suurtesse koolikombinaatidesse, kus õpetajatel on vahel raske teha vahet õpilaste vahel, nende nimesidki meeles pidada, iseloomuomadustest rääkimata. Poliitikud murravad piike, võistlevad selles, kuidas kõik need isikustamata lastelelud ümber paigutada, uutele rööbastele üle viia, nende ajusid mingi uue doktriiniga töödelda, nende isiksused ajada mingisugustesse raamidesse. Panna umbkeelsed lapsed ühte patta eesti lastega ja hävitada viimnegi (keeleline) põhjus, miks peaks põhiseaduse preambulast kinni pidama. Üks igand on juba kõrvaldatud – Eestis ei ela ametlikult eestlasi, tegemist on põliselanikega. Kui aga temperamentsed venekeelsed lapsed integreerivad Talid ja Kuused ära, kaob ka eesti keele säilimise nõue. Sest pole enam mida ja keda kaitsta.
Tegelikult on praegune Eesti venestamine, missugust ei nähtud ka nõukogude ajal, osa ülemaailmsest globaliseerimise poliitikast. Globalistid, kes viitavad alalõpmata mingisugustele euroopalikele väärtustele, vihkavad üle kõige mitte Ukrainas genotsiidi teostavaid vene roimareid, vaid hoopis ukrainlasi endid, kes on ju rahvuslased, muidu ei hakkaks nad nii kangelaslikult kaitsma oma iseolemist. Ukrainat rahvusriigina ja ukrainlasi rahvusena hävitavad venelased on hetkel globalistide liitlased. Tänu venelastele valguvad ukrainlased üle Euroopa ja aitavad tahtmatult globaliseerimise eesmärke saavutada. Eestis on nii venelased kui ka siia pagevad ukrainlased samuti globaliseerimise ja multikulti kehtestamise tinasõdurid.
Globalistidel, kelle käepikendused ja täitevorganid Eestis on meie riiki kurnavad ja rahvast rõhuvad süvariiklikud parasiidid. Me näeme vaid välist kesta – fotogeenilist Kaja Kallast ja teda ümbritsevaid koledaid mehi, aga sisu on nendel kõigil üks: valgust pelgava platyhelmintes'e kolooniad. Parasiidid on seal kandja organismiga sümbioosis – seda aga ainult hetkeni, kui peremehe organism väljub juhitavuse režiimist. Siis paisatakse tema seedetrakti toksiinid ja ta kaotab kohe oma poliitilise kaalu. Jääb vaid tühi kest, mis, tõsi küll, jätkab omastatud materiaalsete väärtuste tarbimist, paraku juba poliitilisest süsteemist oma varusid kompenseerimata.
Ka näiteks reformierakonna meeleheitlikud jõupingutused Marko Mihkelsoni poliitilisse süsteemi jätmiseks on tingitud sellest, et väljaspool süvariigi kaitsvat katust langeks ta otsemaid õiglasest vihast keevate inimeste kättemaksu ohvriks. Loomulikult seaduse raames, lihtsalt tühi kest ei pakuks kinnimätsijatele enam huvi, sest vastutasu oleks nullilähedane. Muidugi ei ole reformierakondlastel, kes on enamasti ikka normaalsed lastele ohutud inimesed, sellise isiku saatusest ei sooja ega külma, kuid tema langemisega kaasneks ju mitte ainult rangeimate riigisaladuste mahaparseldamise võimalus, vaid ka süvariigi alfa-paelusside analoogsete patukeste avalikustamise oht. See on nagu krimifilmides: jõugu vahelejäänud liige sunnib kaasosalisi teda välja ostma või röövima seaduse käest, sest vastasel juhul lubab ta kogu kuritegeliku organisatsiooni välja anda. Sest ka süvariiklasi võib šantažeerida, ja nad on sunnitud sellega kaasa minema. Filmides käib see lihtsamini: teatud maja taha ja kuul pähe, inimmaterjal ei maksa midagi, maksavad siseelukad.
Aga jõulud tulevad ikka selle teadmise all, et meie lapsi ei kaitse mitte keegi, kui asjasse on segatud tähtsa süvasisuga poliitilised kestad. Meie riik kehtestas enne aastavahetust uue normaalsuse: lasteahistajaid ei tohi karistada ja nende tegusid ei tohi avalikustada, sest nii on kõigile parem: lastele, nende vanematele – ja, loomulikult, valitsevale süvariigile.
Kui sellise argumentatsiooniga tuleb välja isegi õiguskantsler – et lapsi tuleb kaitsta nende ahistajaid kinni püüdnud ausate inimeste eest – siis saab ettekujutuse ka sellest, millised süvaelukad täidavad Ülle Madise esinduslikku nahka. Toitke neid hästi, austatud õiguskantsler. Jõulud ju tulemas! Ja lapsed kartku Näärivana.
Me peaksime olema valmis selleks, et iga kõrgem ametnik meie riigis võib olla kinnimätsija, ka presidendi käelaba külge on aheldatud rahvusliku ornamendiga pahtlilabidas, seda enam et ta nii armastab kohtuda lastega.
Aga kui tõde manitseb peita ja siluda peapiiskop – see on ootamatu. Mul pole vähimatki tahtmist arutada ateistlikke teemasid ja arvustada vaimulikke seni, kuni nad tegelevad oma jumalike imedega ja ei mängi poliitikutega nende amoraalseid mänge. See taevane sfäär on minu ajust nii palju kõrgemal, et ma ei erista oma patuse uskmatu silmaga inglit möödalendavast hanest.
Kuid kui jumalasulane pöördub minu poole maise jutuga riikliku sõltuvusega kallutatud ilmaliku meediaväljaande kaudu, siis ärgu nüüd pahaks pangu. Jõulukuu esimesel päeval just nõnda pöördus minu ja mu lähedaste poole ERRi kaudu EELK peapiiskop Urmas Viilma.
„Kristlik ja üldinimlik suhtumine eeldab, et isegi nende väärikus, kelle väärad teod on õigusega avalikuks tehtud, taastatakse ja alastiolek lõpetatakse. See tähendab häirivate teemade õigeaegset lõpetamist, ülekohtuselt avalikustamise ja alastikiskumise puhul vabandamist ning andekspalumist. Eriti käib see nende kohta, kes on olnud rutakad kohtumõistjad," kirjutab peapiiskop.
Ilmselt teab vaimulik täpselt, millal teemade lõpetamine on „õigeaegne" ja kas ka näiteks lastepilastajal on olnud mingi inimväärikus, mida meil tuleb taastada. On olemas, nagu ütles kunagi Suur Kombinaator, „meditsiiniline fakt": pedofiilia on ravimatu.
Peapiiskop viitab veel sellele, et 2021. aasta rahvaloenduse tulemused kinnitavad: "Eestis on rohkem idakristlastest ortodokse ehk õigeusklikke, kes advendiaja saabumist üldse ei tähista ning jõulegi pühitsevad suurem osa neist vana kalendri järgi alles uue kalendriaasta alguses. Selles kontekstis on arusaamatu, miks vana kalendri järgi tähistatavad jõulud ei ole leidnud kohta meie riiklikus tähtpäevade kalendris või miks me üldse enam tähistame riigipühadena jõululaupäeva, esimest ja teist jõulupüha, Suurt Reedet, esimest ülestõusmispüha ja esimest nelipüha."
Peapiiskop samas ei väljenda imestust, et rahvaloenduse käigus, millele ta viitab, ei tuvastatud Eestis eestlaste olemasolu. Vastupidi, ta tõreleb riigiga, miks too pole riigistanud vana kalendri järgi peetavaid kirikupühi. Samas talle nii südamelähedased taarausulised ning teiste religioonide pooldajad teda ei liiguta.
Lugupeetud peapiiskop, vana kalendri järgi jõule tähistav Moskva alluvusega kirik osaleb paraku sõjas ja genotsiidis, kusjuures mitte ainult Ukrainas. Selle vaimulikud kutsuvad üles tapma ja õnnistavad sisse rakette ja tuumapomme. Äkki natuke ootaks selle vana kalendri rakendamisega Eesti ilmaliku riigi kalendris.
„Me isegi kipume ignoreerima ja nähtamatuks muutma inimesi, kes ei usu meiega samamoodi, kes valivad teistsugust erakonda, ei ela ega armasta meiega samamoodi, kelle eluviisid ja elamiskombed ei allu üldkehtivatele normidele, kes on problemaatilise käitumisega, sest neil on sõltuvused või erivajadused, mis tekitavad meis ebamugavust," tõdeb vaimulik.
Mida ta küll mõtleb „teistmoodi armastamise" all, võib ainult aimata: ilmselt peetakse silmas midagi füüsilist. Aga armastus on midagi hoopis muud, kui arvab maisete ihade kütkeis eksinud peapiiskop.
„Tühistamiskultuuri üheks tõhusamaks meetodiks kellegi avalikkuse silmis häbistamiseks, ühiskondliku positsiooni või ameti kõigutamiseks on alastikiskumine. Rohkem juhtub seda avaliku elu tegelastega, kelle positsioon eeldabki oma elu avalikult elamist – ilma saladusteta, ilma midagi varjamata. Avalik elu tähendabki alasti elu. Aga sama võib juhtuda ka parimate sõprade, pereliikmete, kooli- ja töökaaslaste vahel. Piisab vaid kiirest fotokaadrist või videoklipist nutiseadmega ja postitusest sotsiaalmeedias ja oledki maailma eest alasti," kirjutab peapiiskop.
Mõnele piisab „kiirest fotokaadrist" selleks, et sattuda aastateks vanglasse. Mõnda teist aga samasuguse teo eest hoopis edutatakse. Nende „teiste" pärast ei tasu ehk nõnda südant valutada.
Vaimulik räägib nendest, „kes on olnud rutakad kohtumõistjad ja püüdnud teha ise ära õigusorganite või viimse kohtumõistja töö." Olen alati pidanud peapiiskop Urmas Viilmad kaasaegseks ja isegi natuke edevaks inimeseks, kes ei põlga ära ei maiseid rõõme ega nende reklaamimist televisioonis. Ta peaks ju siis ometi teadma, et uuriv ajakirjandus teebki tihtipeale õigusorganite poolt tegemata jäetud tööd või osutab sellele tegematajätmisele.
Rääkides eraldi näljastest, mainib peapiiskop: „Eestis elab ligi viiendik rahvast suhtelise vaesuse piiril. Need on inimesed meie kõrval, naaberkorteris, ühistranspordis, kirikupingis."
Valutades südant nälgivate ja väetite eest ei peaks kirikujuht minema kaamerate ette ülikallites riietes elunautijatest naiste ja meeste sekka, kes pidutsevad Eesti kõige luksuslikumate restoranide autasustamise show'l.
Sest iga viies vaataja ei saa ju seda endale lubada. Tegelikult aga iga teine. Ja paljud ei näegi vajadust nõnda priisata.
Aga tulles tagasi loo alguse juurde, pean mainima, et naisukene ei anna mulle hommikusööki enne, kui meil on käidud meile südamelähedaste kodu – ja metslindude juures ning serveeritud einet kõigepealt nendele. Kanad peavad talvel saama ka sooja vett.
Ja ka nemad vääriksid inimese hingesoojust – mitte deklareeritavat, vaid sellist, mis väljendub ka sooja teki alt väljaronimises külma kätte.
Kui mõelda järele, siis ei ole ju palju palutud. Kus aga algab armastus ja halastus, ei tea keegi. Mingil hetkel see algab või siis ei alga.
Ja jõulud on paljudes südametes juba alanud.