Kes oli Kravtšenkole eeskujuks – kas sõsarerakonna Jedinaja Rossija vägivaldne rahvasaadik, inimesi veoautodega rammivad islami terroristid või meeleavaldajaid lapsevankriga rünnanud Hartleb – ei olegi nii tähtis, sest olulisem on see, et korruptsionääride, kohvimasinate varaste, roolijoodikute ja autohuligaanide koht ei ole normaalse riigi parlamendis ega valitsuses, tõdeb Ivan Makarov.
"Väljakule ilmusid hiiglaslikud elevandid. Iga elevandi seljas istus mahaut, kes tagus looma pambusest kepiga ja ajas hindi keeles karjudes laiali inimesi, heites nendele ette aeglust. Elevandid liigutasid oma kõrvu nagu lehvikuid ja tungisid kartmatult inimeste sekka ning tallasid ettejäävaid lette, kuid sellele vaatamata ei kostnud rahva seast mitte ühtegi protesti. Need olid ju Alvari vürstiriigi valitseja maharadža elevandid…" Alfred Szklarski – „Tomek na tropach Yeti".
Aja möödudes istusid India türannidest valitsejad ümber elevantidelt luksusautodesse. Legendi kohaselt külastas Alvari teine maharadža Jai Singh Prabhakar 1920. aastal Londoni Rolls-Royce'i näitusesaali ja kuna müügimehed ei teinud temast väljagi, sattus ta raevu, ostis oma rahva kulul kuus autot, tõi need Alvari linna ja kasutas tänavate koristustöödel. Ka meie Eesti vürstmaharadžad armastavad osta kalleid autosid riigikogulase kuluhüvitise eest ja nüüd veel ka rammida nendega alamaid.
Ma pole kunagi pidanud ennast prohvetiks, kuigi nii artiklites kui ka laulutekstides on mul korduvalt õnnestunud näha ette edaspidist asjade kulgu. 26. aprillil Objektiivis avaldatud loos „Eesti asi, Vene värk" rääkisin ma paljudest kokkulangevustest Venemaa ja Eesti poliitilises elus, tuues esile keskerakonda ja isiklikult riigikogu liiget Igor Kravtšenkot, kes meenutab teatud Vene seriaalide tegelasi. Veelgi varem, 26. aprillil ilmus Objektiivis laul sõnadega „Veereb ratas allamäge, ärge ratta alla jääge!" Ja nüüd siis müksas keskerakondlane Kravtšenko Toompeal oma neljarattalisega meeleavaldajat, sõites meelega otsa protestijale.
Politseiesindajate esialgne lalin selle kohta, et menetluse algatamiseks ei ole põhjust, ajab tegelikult hirmu nahka: kas siis Eesti Vabariigis ei ole inimese sihilik rammimine kahetonnise sõidukiga tähelepanuväärne ja seda võibki teha? Sealjuures ei kontrollitudki, miks oli juht sellises meeleseisundis ja kas ta ründas jalakäijat oma ebastabiilse psüühika, vägivaldsete kalduvuste või mingite meelemürkide tarbimise tagajärjel?
Meil on ju ka ebaadekvaatne käitumine rooli taga saamas keskerakonna firmamärgiks: Priit Toobal ja minister Jaak Aab jäid ebakainetena politseile vahele, Kalev Kallo korraldas 1999. aastal sealsamas Toompeal 3,43 promillises joobes romurallit, vigastades nelja autot. Auto alla jäänule on muidugi ükskõik, kas Kravtšenko oli ebakaine või mees kannatab vihahoogude all. Tegemist on kriminaalse käitumisega, mis tavakodaniku poolt teostatuna oleks võinud tuua kaasa kuni 3-aastase vabadusekaotuse. Keskerakonna esimees Jüri Ratas aga ei pidanud vajalikuks liiklushuligaani lahkumist riigikogust, mis on täiesti amoraalne otsus ja peaks välistama Ratase kolimise Kadriorgu.
Nüüdsest peaksid rahulikud elanikud olema Toompeal äärmiselt ettevaatlikud, et mitte olla mõne psühhopaadi poolt alla aetud. Ja alati tasub üle õla vaadata, sest kui nii edasi läheb, siis võib ju Toompea lossi peaukse ees mõnelt ärritunud rahvaasemikult ka pesapallikurika või kasteediga vastu pead saada.
Tegelikult ei ole Kravtšenko teguviis mingi tema enda leiutis, malli on võetud sõsarerakonnalt Jedinaja Rossija: samuti lehekuul, 1. mail 2015. aastal üritas selle partei nimekirjas valitud rahvasaadik Artuš Hatšatrjan Vladivostokis sõita läbi rongkäigust, põhiliselt naistest ja lastest koosnenud kolonnist. Tema linnamaasturi Lexus pidasid kinni politseinikud, keda arsti juurde sõitnud rahvasaadik kostitas ropu sõimuga ja müksas autoga jaoskonnapolitseinikku Aleksei Birjukovi, kelle jala kõõlused said kannatada. Rahvasaadik keeldus vabandamast ja uurija juurde minemast ning võeti Lõuna-Koreasse suundunud lennukist maha. Sinna ta lendas hiljem, kuigi 5 aastat vanglat oli soolas… Üks naljakas seik: kui meil kommenteeris mandaadiga roolihuligaani käitumist Politsei- ja piirivalveameti valvebüroo riigikogu valvegrupi juht Valter Pank, ehk üsna tavalise nimega väikeametnik, siis Vladivostokis rääkis pahatahtlikust rahvasaadikust juurdluskomitee aseesimees Avrora Rimskaja ise…
Kes oli Kravtšenkole eeskujuks – lepinguline partner Hatšatrjan, inimesi veoautodega rammivad islami terroristid või meeleavaldajaid lapsevankriga rünnanud Hartleb – ei olegi nii tähtis, sest olulisem on see, et korruptsionääride, kohvimasinate varaste, roolijoodikute ja autohuligaanide koht ei ole normaalse riigi parlamendis ega valitsuses.
Ja on olemas oht, et autoga teisitimõtlejate ründamine võib muutuda uueks normaalsuseks, sest selline on väljakujunenud loogika ja praktika. Kui kantsler Marika Priske lasi end esimesena vanurite ja riskirühmade ette trügides vaktsineerida, ignoreerisid koalitsioonijuhid riigikogu infotunnis üldsuse nördimust ja opositsiooni vastavaid pärimisi – ning mõne aja pärast alustatigi võimulolijate ja muude õukondlaste massvaktsineerimisega väljaspool järjekorda.
Möödunud kolmapäeval aga ignoreeris Kaja Kallas Monika Helme küsimust koalitsioonipartneri Kravtšenko bandiitliku teo kohta, nii et ka sellel juhtumil on lootust saada konveiertooteks. Sest kui ei nähta põhjust, miks peaks inimest autoga sihilikult ramminud isik lahkuma riigikogust, siis pole ju põhjust sellisest lõbust keelduda ka tulevikus? Ja on isegi raske öelda, mis on alatum – vanurilt eluvaktsiini äravõtmine või automürakaga inimesele kehavigastuse meelega tekitamine. Või näiteks rünnatud meeleavaldaja nimetamine AK-s „ninameheks", mis on selles kontekstis parastav ja halvustav kõnekäänd kannatada saanud inimese aadressil. Kas järgmine avalik-õigusliku meedia uudis võib siis olla „riigikogu ninamehest" või „Kadrioru ninanaisest"?
Küsimus pole ju isegi mitte ühe parteilase ja tema nigela mainega erakonna sellises varjamatus põlguses ja agressiivsuses Eesti inimeste vastu, vaid selles, et EV kodanike valitud parlament ei tõsta häält omaenda valijate kallal teostatud politseivägivalla vastu ega tõsta vägivaldset asendusliiget auväärse seadusandliku kogu ukse taha. Nii et sõidetakse oma „vaba sõna" Toompeale lausuma tulnud inimesele riigikogu ees autoga meelega otsa ja minnakse siis rahumeeli seadusi vastu võtma ning valitsuserakonna juhist riigikogu esimees ütleb, et ei näe põhjust, miks peaks tema ohtlik parteikaaslane lahkuma parlamendist.
Ka Ivan Julm ei näinud põhjust, miks tema nahkmantlites opritšnikud, luuad ja maharaiutud koerapead sadulate külge seotud, ei võinud järjekordsele „politseioperatsioonile" sõites tallata hobusekapjadega nende teele jäänud holoppe.
Varsti hakkab see seltskond jälle määrama ametisse EV presidenti, kelle valimist ei tohi endiselt usaldada ratta alla jäänud Eesti kodanikele.