Kolumnist Veiko Vihuri tunnistab ausalt oma koolivennale, kapo peadirektor Arnold Sinisalule, et arvutist Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemine on teda ohtlikult radikaliseerinud.
Minu hea koolivend ja ka tollane naabertänava poiss Arnold Sinisalu, kes on praegu kaitsepolitseiameti peadirektor, hoiatas hiljuti inimeste eest, kes arvuti taga radikaliseeruvad. „Selline võimalus, kus üksikud inimesed, kes ennast ise radikaliseerivad kuskil arvuti taga ja lähevad rünnakuid toime panema, on järjest suurem probleem. See on mõttekoht, et see on vastureaktsioonina järjest rohkem pildil," ütles Sinisalu.
Sul on tuline õigus, armas koolivend. Arvuti taga istumine ei pruugi kujuneda ohuks mitte üksnes südamele ja veresoonkonnale, vaid ka kehtivale poliitilisele korrale. Eriti kui lugeda veebist Eesti Vabariigi põhiseadust ja mõtiskleda selle kehtivuse üle päriselus.
Näiteks on põhiseaduses öeldud, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas." Vabandust, aga see ei vasta de facto tõele. Küsite näiteid? Kaporatuur korraldas aasta algul lausa riigipöörde (või nimetagem seda võimupöördeks, valitsusevahetuseks), et kõrgeima võimu kandja ei saaks hääletada, kas abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks. Põhiseaduski pole siin riigis ammu enam kõrgeim õigusakt, rahva tahteavaldus, vaid on allutatud Euroopa Liidu õigusele. Olulisemad Eestit puudutavad poliitilised otsused langetatakse kuskil mujal, mitte rahva poolt valitud (see õigus meil veel on) parlamendis. Demokraatiat sisulises mõttes ei ole, on vaid demokraatia simuleerimine.
Edasi loen põhiseadusest, et „õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust" (§ 11). „Kedagi ei tohi diskrimineerida…" (§ 12). Ja veel: „Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus" (§ 14).
Nii võib ju kirjas olla, aga mina kuulun nende paljude inimeste hulka, kes on juba mõnda aega teatud põhiseaduslikest õigustest ja vabadustest ilma jäetud. Mul ei ole nimelt ette näidata „nakkusohutuse tõendit". Kaubanduskeskuses tohin käia, ühistransporti on mul luba kasutada, aga avalikku söögikohta sööma minna ei või. Raamatupoodi tohin minna, tohin seal maha istuda ja raamatuid sirvida, aga sellesama raamatupoe kohvikus espressot juua pole lubatud. Rääkimata muuseumi külastamisest – seal kujutaksin endast eriti hirmsat ohtu. Isegi kui oleksin selle muuseumi ainuke külastaja… üle mitme nädala.
Eestis ei ole kohustuslikku vaktsineerimist, seega ei tohiks olla ka põhiseadusega tagatud vabaduste meelevaldset piiramist.
Kuid mulle justkui ette nähtud õigusi ja vabadusi ei taga ükski võim – ei seadusandlik, täidesaatev ega kohtuvõim. Parlamendist on saanud tagatubade ja ametnike kummitempel. Õiguskantsler kurdab, et ei saa valitsuse üldkorraldust kohtus vaidlustada. Võrdse kohtlemise volinik tegeleb samal ajal hoopis poiste tööõpetuse likvideerimisega. Kohtusse pöördumine on kallis – selleks kuluvad tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eurod. Kust peaks tavakodanik need eurod leidma? Mis „vabadusele, õiglusele ja õigusele" rajatud õigusriik see niisugune on?!
Põhiseaduse § 54 käsib kodanikul olla ustav põhiseaduslikule korrale. Miks peaks aga inimene olema lojaalne riigile, mis ei ole lojaalne tema suhtes? Mille võimukandjad arvavad, et vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud inimesi ei saa läbisegi pidada, ning demonstreerivad rahulolematutele politseikoeri. Ja põhiseaduslik kord, misasi see üldse on? Kas seda kehastab näiteks terviseameti ja politsei ühine patrull, mis tungib sinu ettevõttesse või kirikusse, et vajadusel apartheidirežiimi jõuga maksma panna?
Miks ma siis ei radikaliseeru, kulla koolivend, muidugi ma radikaliseerun. Ise te tõukate inimesi radikaliseerumise teele, koheldes neid alaväärtuslike kodanikena, kellele jagatakse isikuvabadusi süstist süstini, ning tembeldades selle olukorraga mittenõustujaid kremlimeelseteks, lamemaalasteks ja ei tea kelleks. Millist austust või lojaalsust te siis ootate? Eks pidage ise ülal seda režiimi, kuni te veel saate.
Sest nagu laulusalmist teame, siis „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Jaa! Jaa! Jaa!"