Boris Dittrich on homoaktivist, keda nimetatakse sageli Hollandis “homoabielu” seadustamise eest võidelnud poliitilise liikumise isaks. Tema kinnitusel on lääne kultuuri aluseks oleva traditsioonilise perekonna dekonstrueerimise järgmiseks ja paratamatuks sammuks kolme või enama inimese “grupiabielu” seadustamine.

Prantsuse homoajakirjale Yagg antud videointervjuus selgitas endine Hollandi parlamendiliige ja praegu (mh nn homoõiguste eest seisvas) inimõigus-organisatsioonis Human Rights Watch töötav Dittrich, et homoliikumine lähtus tema kodumaal hoolikalt läbimõeldud plaanist, mille kohaselt nõuti ühiskonnalt esmalt nn tsiviilpartnerluse seadustamist, mis omakorda viis paratamatult abielu mõiste ümberdefineerimiseni.

Seesugune abielu mõiste ümbermõtestamine on tema sõnul omakorda tõstnud päevakorda arutelud kolme või enama inimese vahelise grupiabielu seadustamisest. “Ent see on millegi täiesti uue algus,” lisas ta. Dittrichi hinnangul võtab grupiabielude seadustamine “veel palju aastaid”.

Boris Dittrich nendib, et ka “abielu võrdsuse” mõiste poliitilisest protsessist läbisurumine “võttis palju aega”. Ajal, mil tema ja teised homoaktivistid algatasid Hollandis abielu ümberdefineerimisele suunatud protsessi, “ei esinenud abielulist võrdsust mitte kusagil maailmas”. Aktiivse aruteluga tehti algust 1994. aastal, ent kulus veel seitse aastat, enne kui sai parlamendile esitada vastavasisulise eelnõu.

Dittrich selgitas, et tema poolt veetud liikumise oponendid kasutasid samu argumente, mida kasutavad praegusel ajal abielu mõiste ümberdefineerimisele vastuseisvad isikud ja huvigrupid Prantsusmaal.

Kõigis riikides, kus homoaktivistidel on õnnestunud abielu mõiste ümberdefineerimine läbi suruda, on protsessi alustatud nn tsiviilpartnerluse (kooseluseaduse) vastuvõtmise taotlemisega ja kinnitustega, et sellega asi piirdubki.

Nt Ühendkuningriigis kinnitasid homoaktivistid avalikkusele, et nn tsiviilpartnerlusele õigusliku staatuse andmist on tarvis üksnes selleks, et tagada omasoolisega intiimsuhtes elavatele inimestele õiglased maksu- ja pärimisalased seadused.

Sellise argumentatsiooni neelasid alla isegi mitmed usuühenduste juhid, kes eitasid pea sama entusiastlikult kui homoaktivistid ise igasugust ohtu, nagu võiks kõnealune protsess kätkeda ohtu abielu tähenduse mõtestamisele. Ka homoaktivistide nõudmisi toetavad briti parlamendiliikmed kinnitasid, et nn tsiviilpartnerlusest kaugemale asi ei lähe ja et abielu mõiste jääb puutumata.

Dittrich kinnitab seevastu intervjuus homoajakirjale Yagg, et nn tsiviilpartnerlusele õigusliku staatuse andmise läbisurumine oli algusest peale homoliikumise kavatsustes esimeseks suuremaks sammuks laiemas plaanis. Dittrich selgitas, et olles valitud Hollandi parlamenti, hakkas ta “kohselt” kõnelema samasooliste abielust, ent mõistus peagi, et avalikkus polnud veel selle vastuvõtmiseks valmis. Seega tuli valida oma püüdluste elluviimiseks aeganõudvam tee.

“Me jõudsime järeldusele, et psühholoogilises plaanis on mõttekam tuua esmalt sisse registreeritud partnerlus,” selgitas ta. Kui see õnnestus 1998. aastal läbi suruda, siis “inimesed harjusid mõttega, et kaks meest või kaks naist lähevad kohalikku omavalitsusse ja lasevad oma partnerluse registreerida. Ja inimesed hakkasid seda tasapisi nimetama ‘homoabieluks’.”

“Nii ei olnud üldsuse jaoks siin mingit vahetegu. Inimesed harjusid sellega ning mõistsid, et ei vallandunudki mingisugust revolutsiooni ja et meie maa ei langenudki moraalsesse kuristikku.”

“Seega järgmine samm abielulise võrdsuse ja seega tõelise võrdsuse suunas oli igati loogiline jätk.”

Dittrichi sõnul oli homoaktivistide plaanide ühiskonnale vastuvõetavaks tegemisel kõige tõhusamaks relvaks “keskendumine võrduse ja mitte-diskrimineerimise põhimõtetele” ja pidev rõhutatud “vahetegu Kirikul ja riigil”.

“Nii et kui inimesed on vastu abielule samast soost isikute vahel, siis mis seal ikka, sellest pole midagi, sest neil ei tule seda praktiseerida. Ma ütlesin kõigile religioossetele inimestele, et jutt ei käigi religioossest abielust, vaid tsiviilabielust.”

“Ja muidugi rõhutasin alati seda, et seaduse kohaselt tuleb kõiki inimesi kohelda võrdselt.”

Alltoodud tabelist nähtub, et sarnaselt Hollandile on nn partnerlusseaduse vastuvõtmisele järgnenud peagi ka abielu mõiste seadustega ümberdefineerimine. Ka Justiitsministeerium on tunnistanud, et mitmetes Euroopa riikides on kooseluseaduse vastuvõtmine kujutanud endast liikumist homoabielude seadustamise poole.

Kuigi minister Kristen Michal märkis oma kirjas poliitilistele parteidele ja teistele ühendustele, et “[kooseluseaduse] kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid ega tehta ettepanekut avada abielu samasoolistele paaridele”, andis ta samas mõista, et kooseluseaduse vastuvõtmine on samm homoabielude seadustamise suunas:

“Võimalus registreerida kooselu vaid samasoolistel paaridel valiti näiteks Taanis 1989. aastal, nüüdseks on see asendatud võimalusega sõlmida sooneutraalne abielu. Rootsis tekkis samasoolistel võimalus registreerida oma kooselu 1995. aastal ja nüüdseks on seal võimalik sõlmida sooneutraalne abielu.”

Vt seonduval teemal:


Riik Tsiviilpartnerluse seadustamine "Homoabielu" seadustamine
Taani 1989 2012
Rootsi 1995 2009
Belgia 2000 2003
Island 1996 2010
Holland 1998 2001
Norra 1993 2009
Ühendkuningriik 2005 2013*
Prantsusmaa 1999 2013*
Argentiina 2002 2010
Mehhiko 2006 2010
* 3. aprilli 2013 seisuga on seadus läbinud ühe parlamendi koja, ent mitte veel teise.