Mõttekoja Brownstone Institute'i asutaja ja juht Jeffrey A. Tucker tõdeb, et peale Covidi režiimi pole maailm enam endine ja osutab kahekümnele süngele reaalsusele, mille tõttu tänane maailm on varasemaga võrreldes silmnähtavalt teistmoodi.
Täna on üpris tavaline vastandada aega enne ja praegu. Veelahkmeks oli loomulikult 2020. aasta 16. märts ehk päev kui algas viisteist päeva haigestumiskaare tasandamiseks (15 Days to Flatten the Curve). Autoritaarsed arengud võtsid võimust siiski enne seda. Ühtäkki piirati suurt hulka õiguseid, sealhulgas usuvabadust. Meile anti korraldus sättida oma elu viimase pisiasjani biomeditsiinilise autoritaarse riigikorralduse järele.
Neid inimesi oli väga vähe, kes nägid säherdusi arenguid ette. Tegemist oli uue riikliku sõjaga ja vaenlaseks oli miski, mida keegi ei näinud ja sedasi võis olla kõikjal. Keegi pole kunagi kahelnud, et ohtlikke haigusidusid leidub kõikjal, kuid nüüd meile öeldi, et kogu elu sõltub nende vältimisest ja ainus süsteem, mis oskab anda juhiseid edasiseks käitumiseks, on rahvatervisetööstus.
Kõik muutus. Mitte miski ei ole enam sama. Trauma on tõeline ja see kestab kaua. "15 päeva" lubadus osutus riukaks. Hädaolukord kestis kolm aastat ja natuke peale. Inimesed ja masinavärk, mis seda tegid, on jätkuvalt võimul. Uus CDC juht on inimene, kes pooldab agaralt sulgemisi ja kõike, mis sellele järgnes.
Sellepärast tuleb võtta kokku kõik uued arengud, millega me nende aastate jooksul kokku puutusime. Nende arengute näol me näeme, kuidas ja miks maailm on muutunud ning miks me täna tunneme ja mõtleme teistmoodi kui vaid mõned aastad tagasi.
Kakskümmend kohutavat sulgemiste tõdemust
1. Suured tehnoloogiaettevõtted tegelevad inimeste massjälgimise ja tsensuuriga. Vastupanuliikumine sai küll lõpuks sellest suuresti jagu, kuid see kõik võttis aastaid. Tsensuurirežiim muutus kõigi suurte tehnoloogiaplatvormide osaks ja sellele aitasid kaasa tehnoloogiad, mis peaksid aitama meil omavahel paremini lävida ja levitada suuremat hulka erinevaid arvamusi. Me ei teadnud, et selline asi leiab aset, kuid lõpuks saime me sõnavabaduse piiramisest aru ja see on põhjus, miks nii paljud meie seast tunnevad ennast nii üksikuna. Teised inimesed ei saanud meid kuulda ja meie ei kuulnud neid. Režiimi ootavad ees rasked ja erinevad kohtulahingud, kuid seni jätkub kõik vanaviisi. Peale Twitteri jätkavad kõik tehnoloogiaplatvormid oma võrgustikes sõnavabaduse piiramist ja seda viisil, mis on üheselt autoritaarne. Meil on täna olemas raudsed tõendid, et kõik need platvormid on allutatud pisikese grupi inimeste huvidele.
2. Suurte ravimiettevõtete võim ja mõju. 2020. aasta aprillis küsis keegi minult, kas ravimitööstuse kartelli toodetav vaktsiin on tõepoolest sulgemiste režiimi kehtestamise põhjuseks? Sulgemiste eesmärgiks paistis olevat meie hirmutamine ja meie elude hävitamine ja seda nii kaua, kui me ise anume enda süstimist. Siis ma arvasin, et selline mõte on hullumeelne ja korruptsioon ei saa ometi olla nii laiaulatuslik. Ma eksisin. Ravimitööstus oli vaktsiini kallal vaeva näinud juba 2020. aasta jaanuarist ja see nõudis välja kogu rahaga ostetud mõjuvõimu, et süstidest saaks üldine kohustus. Täna me teame, et riiklikke ravimiameteid-agentuure omab ja kontrollib suur ravimitööstus ning seda määral, kus tegelik vajadus nende toodangu järele, nende toodangu turvalisus ja tõhusus, ei tähenda enam midagi.
3. Korporatiivsest meediast sai valitsuse propagandamasin. Inimeste ajusid pesti väsimatult alates esimesest päevast ja korporatiivne meedia oli Anthony Fauci osas äärmiselt erapoolik. Kogu sellise olukorra tekitamise taga olevad jõud allutasid endale New York Timesi, National Public Radio (NPR), Washington Posti ja kõik teised korporatiivse meedia kanalid. Need jõud tegid sellise meediaga mida ja millal neil parasjagu pähe tuli. Korporatiivne meedia tegi sulgemisi, maske ja süste vastustavatest inimestest kurjategijad. Ära unustati tõdemus "demokraatia sureb pimeduses" ja korporatiivsest ajakirjandusest endast sai pimedus ning kõikehõlmava propaganda kanal. Seda ei huvitanud, mis toimub teisel poolel. Great Barringtoni deklaratsioon sai alguse soovist harida ajakirjanikke, kuid ainult vähesed julgesid selles kokku võetud teemasid puudutada. Täna me teame, et kogu korporatiivne ajakirjandus on anastatud ja üdini väärastunud. See teadis üheselt, mida ja kuidas pandeemia osas kajastada. Miski muu seda ei huvitanud.
4. Rahvatervisetööstus on korrumpeerunud. Kas mõni täie mõistuse juures olev inimene oleks osanud arvata, et CDCst (USA terviseamet), NIHist (USA riiklikke biomeditsiini teadusasutusi koondav ja suurel hulgal teadusraha jagav amet) ja Maailma Terviseorganisatsioonist (WHO) saavad eesliini rünnakrühmlased, mille abil kehtestatakse totalitaarne kõike kontrolliv kord. Mõned vaatlejad ilmselt ennustasid selliseid arenguid, kuid need ei olnud usutavad. Kuid lõpuks olid nimetatud ametid ja organisatsioonid vastutavad kõigi absurdsete tegutsemiseeskirjade eest: haiglate sulgemised inimestele, kes polnud andnud positiivset Covidi proovi; pleksiklaasist vaheseinte paigaldamine kõikjale, koolide sulgemine; ivermektiini, HCQ ja sarnaste ravimite demoniseerimine, imikute maskisund ja sunniviisiline vaipsüstimine. Nad arvasid, et nende võimul pole mingeid piire. Nad näitasid ennast "universumi kuningate" ustavate käsilastena.
5. Ärimaailm sunniti kuuletuma. Vaba ettevõtlus peaks olema vaba, kuid kui töölisi, tööstuseid ja kaubamärke hakatakse jagama olulisteks ja mitteolulisteks, siis kuhu jäi Suure Äri ulgumine? Seda ei kostnud mitte kusagilt. Nad olid valmis seadma kasumi ettepoole konkurentsi süsteemist. Nii kaua kui koondumise, kartelliseerumise ja tsentraliseerimise süsteem neile kasu tõi, olid nad rahul. Suurtel kaubamajade kettidel õnnestus konkurentsist lahti saada ja need saavutasid parema turupositsiooni. Sama juhtus kaugõppe ja digitaaltehnoloogia platvormidega. Kõige suuremad ettevõtted osutusid kapitalismi kõige hullemateks vaenlasteks ja jõugukapitalismi kõige suuremateks sõpradeks. Mis puutub kunstidesse ja muusikasse, siis me teame, et nomenklatuurile pole neid vaja.
6. Kasvas haldusriigi mõju ja võim. Põhiseaduses on valitsusele ette nähtud kolm sammast, kuid sulgemiste aega ei hallanud ükski neist. Seda tegi aastakümnete jooksul elajalikud mõõtmed võtnud neljas haru. See on igavene bürokraatide klass, keda mitte keegi pole oma kohale valinud ja kes avalikkuse ees millegagi ei vastuta. Need igavesed "eksperdid" ässitati inimeste kallale kui marutõbised ja mitte kellelgi polnud võimu taltsutada nende võimu. Nad mõtlesid iga tund välja uusi reegleid, mida nad ise jõustasid ja seadusandjad, kohtunikud, kubernerid ning presidendid pidid seda ainult võimetult, suutmata midagi peale hakata, pealt vaatama. Täna me teame, et 2020. aasta 13. märtsil toimus riigipööre, mille käigus anti võim üle süvariigile (national security state). Toona me ei teadnud sellest midagi. NImetatud üleminek jäi salajaseks. Süvariik on tänaseni võimul.
7. Intellektuaalid on argpüksid. Intellektuaalid on ühiskonnas grupp, kellel on kõige suurem voli avaldada oma arvamusi. See on nende töö. Kuid nad olid enamasti vakka. See oli nõnda nii vasak- kui paremintellektuaalide puhul. Arvamusliidrid ja õpetlased läksid lihtsalt kaasa viimase aja kõige jubedamate rünnakutega inimõiguste vastu. Kindlasti olid need ühed õudsemad, mida täna elavad inimesed oma eluajast mäletavad. Me maksame nendele inimestele palka, et nad oleksid sõltumatud, kuid nad näitasid enda kohta, et nad on kõike muud. Me vaatasime šokeeritult pealt, kuidas isegi kõige tuntumad kodanikuõiguste libertaarid arvasid tolle aja kannatuste kohta, et kõik on korras. Terve põlvkond intellektuaale ja teadlasi on kaotanud igasuguse usaldusväärsuse. Need intellektuaalid, kes vastu hakkasid, muudeti paariateks ja kaotasid tihti oma töö. Teised vaatasid toimuvat pealt ja otsustasid vait olla ning järgida nomenklatuuri sätestatud reegleid.
8. Ülikoolide allaheitlikkus ja põhimõttelagedus. Tänased ülikoolid said alguse kloostritest, kus suured ideed elasid üle kõige hullemad ajad. Kuid enamus ülikoole, kui ainult väga vähesed välja arvata, läksid režiimiga kaasa. Nad lõpetasid õpetamise. Nad panid üliõpilased ühiselamutesse kinni. Nad lõpetasid kontaktõppe üliõpilastele, kes olid selle eest maksnud. Siis tulid süstid. Miljonid inimesed, kellele seda polnud vaja, olid sunnitud laskma ennast süstida. Kes keeldusid, visati ülikoolist välja. Ülikoolid näitasid, et neil pole mitte mingisuguseid põhimõtteid. Gümnaasiumi lõpuklasside õpilased ja nende vanemad peaksid sellega arvestama ja vaatama, millist ülikooli järgmisel aastal valida.
9. Selgrootud mõttekojad. Nende, kohati päris suurte, vabaühenduste ülesandeks on proovida järele talutava arvamuse piire ja suunata intellektuaalset maailma ning poliitikaid, teenides nii ühiskonna parendamise eesmärke. Samuti peaksid need olema sõltumatud. Need ei peaks sõltuma toetustest ja poliitilisest soosingust. Nad peaksid olema julged ja põhimõttekindlad. Kuid kuhu need jäid? Peaaegu kõigist mõttekodadest said sulgemiste režiimi eestkõnelejad või nad kapseldusid vaikides endasse. Nad ootasid ja ootasid kuniks hullem oli möödas ja siis poetasid tühiseid arvamusi, millest polnud midagi kasu. Kas nad olid lihtsalt häbelikud? Pole tõenäoline. Rahanumbrid näitavad midagi muud. Neid toetab seesama tööstus, mis lõikas kasu sulgemise aja hullumeelsetest poliitikatest. Annetajad, kes usuvad vabadusse, peaksid sellega arvestama.
10. Masside hullus. Kõik peaksid lugema klassikaks saanud raamatut "Erakordselt populaarsed luulud ja masside hullus" (Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds). Need, kes seda on lugenud, arvasid, et tegemist on minevikku jäänud sündmustega ja midagi sellist ei saa täna enam juhtuda. Kuid hetkega langes suurem osa ühiskonnast keskaega iseloomustavasse paanikasse. Jahiti taga inimesi, kes käsku ei täitnud ja varjuti nähtamatu mädanikuauru eest. Kõigil oli äkki täitmiseks elu kõige tähtsam ülesanne. Nad kandsid keelt teisitimõtlejate peale ja andsid üles inimesed, kes sõna ei kuulanud. Nii nagu Hiina Rahvavabariigi kultuurirevolutsiooni ajal, said neist hungveipingidest valitsuse rünnakrühmlased. Mathias Desmeti raamat "Massiformatsioon" (Mass Formation) [kollektiivse hinge psühhoos] kirjeldab meile, kuidas inimesed, kes elavad ilma tähenduseta elu, muudavad sellised poliitilised meeletused hullumeelseteks ristisõdadeks. Suurem osa meie sõpradest ja naabritest läks sellega kaasa.
11. Nii pahemal kui paremal ei usu keegi millessegi. Nii vasak- kui parempoolsed on oma ideaalid reetnud. Parempoolsed on unustanud oma armastuse väikese riigi, vaba ettevõtluse ja õigusriigi vastu. Vasakpoolsed on pööranud kodanikuvabaduste, võrdsuse ja sõnavabaduse vastu. Mõlema maine on kahjustatud ja kumbki pool õigustas piiranguid haletsusväärsete väljamõeldistega. Kui see kõik oleks alanud demokraadist presidendi ajal, siis vabariiklased oleksid teinud väga kõva häält. Kuid nad olid vakka. Seejärel läks Covidi režiim üle demokraadile ja nemadki olid vakka. Vabariiklased, tundes häbi oma varasema vaikimise pärast, ei võtnud suuremalt sõna liiga pikka aega. Mõlemad pooled näitasid ennast läbi ja lõhki mõttetute ja hambututena.
12. Valitsev klass on sadistlik. Mõnel pool ei saanud lapsed käia koolis kaks aastat. Inimesed jäeti ilma regulaarsest arstiabist. Pulmi ja matuseid peeti ilmavõrgu vahendusel. Vanemaealised inimesed sunniti elama lootusetus üksinduses. Töölisklassi kasutati ära. Väikeettevõtete äri hävitati. Miljonid inimesed pidid elukohta vahetama ja miljonid kaotasid töö. Valitsev klass, mis kiitles oma imelise omakasupüüdmatuse ja inimeste peale mõtlemisega, muutus ühekorraga kalgiks ning ei hoolinud rahvahulkade kannatustest karvavõrdki. Isegi siis, kui hakkasid kuhjuma andmed enesetapumeelsuse ja vaimsete haiguste kohta, ei võetud midagi ette. Nomenklatuurile see muret ei valmistanud. Nad ei muutnud mitte midagi. Koolid jäid suletuks ja jätkuvalt valitses reisimise keeld. Inimestest, kes kõige sellega rahul ei olnud, said paariad. Kõik see oli groteskse sadismi avaldumine, mille kohta ei osanud keegi arvata, et nomenklatuur on millekski selliseks võimeline.
13. Piirangute aeg näitas kui ebavõrdne on ühiskond. Kas selline asi oleks saanud juhtuda 20 aastat tagasi, kus kolmandik tööjõust ei olnud piisavalt privilegeeritud, et oleks saanud võtta töö arvutiga koju kaasa? Vaevalt. Kuid 2020. aastaks oli välja kujunenud ülemklass, kelle elu oli täielikult eraldatud nende omast, kes peavad elatist teenima oma kätega tööd tehes. Kuid see ülemklass ei hoolinud, et lihtsad inimesed puutusid viirusega esmalt kokku. Need töölised ja talupojad polnud ilmselt piisavalt väärtuslikud. Kui tuli aeg ennast süstida, siis nõudis ülemklass, et tervishoiutöötajad, piloodid ja kullerid ennast ühiskonna pisikutest puhastamise eesmärgil ära süstiksid. Suur varanduslik ebavõrdsus loob suure vahe poliitilistes tulemustes ja seda eriti siis kui üks klass on sunnitud teisi sulgemiste ajal teenima.
14. Riiklik haridussüsteem on ahne ja korrumpeerunud. Riiklik alusharidus oli sada aastat tagasi progressistide üks suuremaid saavutusi. Me arvasime, et see on asi, mida kaitstakse üle kõige. Et lapsi ei tooda kunagi ohvriks. Kuid siis ühtäkki, ilma igasuguse põhjuseta, pandi koolid kinni. Õpetajate ametiühingutele selline tasustatud puhkus meeldis ja nad seisid selle eest, et see kestaks võimalik kaua. Laste hariduslik mahajäämus neid ei huvitanud. Need on koolid, mille eest maksumaksjad maksavad, kuid keegi pole saamata jäänud hariduse eest raha tagasi saanud. Koduõppest, mis seni eksisteeris kuskil seadusandlikus limbos, sai järsku hädavajalik lahendus. Kui koolid uuesti avati, sunniti lapsi kandma maske.
15. Keskpangad said endale suurema võimu ja maksid režiimi hulluse kinni. 2020. aasta 12. märtsist ja sealt edasi kasutas föderaalreserv ära kõik võimalused, et täita kongressi rahamasina rolli. See langetas intressi nullini. See kaotas pankade jaoks ära tagatise (!) nõuded. See ujutas majanduse üle värske rahaga, mis oma tipus jõudis 26 protsendi ehk kokku 6,2 triljoni dollarini. Lõpuks tõi see loomulikult kaasa hindade kasvu, mis tühistas kõik selle ostujõu, mida valitsuse niisama jagatav majanduse ergutamise raha tekitas, mis omakorda oli kahjulik nii tootjatele kui tarbijatele. See kõik oli suur pettus, mille tegi võimalikuks keskpank ja sellele antud volitused. Pikaajaline madalate intresside aeg põhjustas majandusele korvamatut struktuurset kahju.
16. Usukogukondade juhtide õõnsus. Kus olid kirikud ja sünagoogid? Nad panid oma uksed kinni ja jätsid inimesed, keda nad peaksid kaitsma, ukse taha. Nad jätsid ära pühade päevade teenistused ja pühade tähistamise. Nad kukkusid vastuhakkamises täielikult läbi. Kuidas? Kuna nad läksid kaasa ametliku propagandaga, mis ütles, et oma tegevuse peatamine on kooskõlas rahvatervise eesmärkidega. Nad allusid riigi ja korporatiivse meedia propagandale, nagu nende religioon oleks avalikkusele äärmiselt ohtlik. See tähendab ainult seda, et need inimesed tegelikult ei usu, mida nad väidavad ennast uskuvat. Kui usklikud said jälle koos käia, siis avastati, et koguduse liikmete arv on märkimisväärselt väiksem. Pole ka ime. Mis sai neist, kes piirangutega kaasa ei läinud? Need olid väidetavalt hullumeelsed ja imelikud kogudused: amishid, ametlikust kultusest lahku löönud mormoonid ja ortodokssed juudid. Appi, kui mitte-peavool nad olid. Kui marginaalsed. Samas silmnähtavalt on nemad need, kelle usk on piisavalt tugev, et seista vastu valitsejate nõudmisele.
17. Reisipiirangud. Me ei osanud arvata, et valitsus võib piirata meie reisimist, kuid seda see siiski tegi. Esmalt kadusid rahvusvahelised reisid. Seejärel siseriiklik rändamise võimalus. Mõne kuu pärast ei olnud võimalik liikuda osariigist osariiki, kuna seda tehes pidi kaks nädalat istuma karantiinis. See oli imelik aeg, kuna me ei teadnud, mis on seaduslik ja mis ei ole ning me ei teadnud, milline on piirangute jõustamise mehhanism. Tagantjärele saime teada, et tegemist on hoopis kurjema süsteemi katsetusega ja mis oli reisipiirangute kehtestamise tegelik eesmärk: 15-minuti linnad. Tuleb välja, et ringi liikuvaid inimesi on liiga keeruline kontrollida ja kantseldada. Meid suunatakse keskaega meenutava ja hõimulise eluviisi poole, kus kõik peavad püsima paigal, sest nii saavad isandad meid paremini silma peal hoida.
18. Segregeerimine muutus äkki talutavaks. Süstituse määr erines märkimisväärselt nii rassi kui sissetuleku piire mööda. Rikkamad ja valgemad inimesed lasksid ennast süstida, kuid kuskil 40 protsenti mittevalgest ja vaesemast elanikkonnast ei uskunud süsti ning keeldusid sellest. See ei takistanud viiel suurel linnal kehtestamast süstisegregatsiooni ja seda politseiga jõustamast. Mõnda aega kehtis riigi suurimates linnades segregatsioon, mis toimis eriti värviliste inimeste kahjuks. Ma ei mäleta, et ükski suurem korporatiivne ajakirjandusväljaanne oleks sellele tähelepanu juhtinud, veel vähem hukka mõistnud. Segregatsiooniga paistab olevat kõik hästi, kui see ainult sobitub valitsuse eesmärkidega – nagu see toimus mineviku kurjematel päevadel.
19. Eesmärgiks on sotsiaalne krediidisüsteem. See ei ole paranoia, kui arutleda teemal, et segregatsiooni eesmärgiks oli üle riigi vaktsiinipasside süsteemi kehtestamine. Seda soovitakse teha tänaseni. Selle osaks on pikem eesmärk ehk Hiina Rahvavabariigi laadse sotsiaalse krediidisüsteemi loomine, mis muudab inimese võimekuse osaleda sotsiaalses ja majanduslikus elus sõltuvaks kuuletumisest riigile. Hiina Kommunistlikul Parteil on see õnnestunud ja nad on kehtestanud oma rahva üle totalitaarse kontrolli. Täna me teame, et suur osa pandeemia vastu suunatud lahendustest mõeldi välja Pekingis ja need sunniti maailmale peale Hiina RV valitseva klassi kaudu. Igati mõistuspärane on arvata, et nii vaktsiinipasside kui keskpankade digiraha eesmärgiks on sotsiaalse krediidisüsteemi kehtestamine.
20. Meie riigisüsteemiks on korporatism. Mitmeid põlvkondi on suurem võitlus käinud kapitalismi ja sotsialismi vahel. Kuid samal ajal on tegelikud arengud jäänud tähelepanuta, milleks on sõdadevahelise aja stiilis korporatiivse riigi kehtestamine. See on süsteem, kus vara on ainult nime poolest eraomanduses ja koondunud peamiste valdkondade suurimate tööstusharude kätte, kuid mida juhitakse tegelikult johtuvalt poliitilistest eesmärkidest. See ei ole tavaline sotsialism ja kindlasti ei ole see konkurentsile toetuv kapitalism. See on valitseva klassi poolt loodud sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline süsteem, mis teenib ainult nende huve. See on tänase maailma jaoks kõige suurem oht, kuid seda ei taju veel sellisena ei vasak- ega parempoolsed. Isegi libertaarid ei paista sellest aru saavat: nende jaoks on riigi ja eraomandi vastuolu niivõrd kõikehõlmav, et nad ei saa aru kahe ühinemisest. Nad ei näe kuidas suured korporatsioonid suunavad arenguid statismi suunas ja seda eelkõige lähtudes oma huvidest.
Kui keegi pole oma mõtlemist viimase kolme aasta jooksul muutnud, siis see inimene on kas prohvet, ükskõikne või lihtsalt maganud. Väga palju asju on saanud selgemaks ja väga palju asju on muutunud. Uutele väljakutsetele tuleb astuda vastu avatud silmadega. Inimeste vabadust ei ohusta täna minevikust tuntud ohud ja neid pole võimalik hõlpsalt ideoloogiliselt määratleda. Me peame tunnistama, et inimestel pole täna enam võimalik elada täisväärtuslikku vaba elu. Kui me soovime oma vabadusi tagasi, siis me peame andma endale aru kõigist meie ees seisvatest hirmutavatest väljakutsetest.
Tõlkis Karol Kallas