Koroonapandeemia tõkestamise õigustusel kehtestatud totalitaarne ühiskonnakord on esmakordselt purustanud prantslaste legendaarse vastupanuvõitleja vaimu. Riigis võimu võtnud hirmuõhkkonnas on bürokraatlik masinavärk surunud põlvili varemalt jõulised rahvaliikumised, kirjutab kodanikuõiguste aktivist Josie Appleton.
Teadaanne Prantsusmaa taas lukku panemisest langes kui kirves. Koolivaheaja teine nädal oli äsja alanud ning prantslased olid saanud hingata esimesed sõõmud vabadust, tundes rõõmu teadmisest, et viimaks ometi võivad nad piiranguteta ringi liikuda.
Viibides mõned päevad enne riigi sulgemist Vahemere rannikul jääb mulje nagu oleks inimeste peamiseks vaba aja veetmise viisiks saanud lõunatamine. Pärast kella üheksase komandanditunni kehtestamist on väljas lõunatamisest saanud eriliselt hinnatud vabaduse jäänuk ja primaarne seltskondliku läbikäimise viis. Restoranid on kõikjal tulvil naeratavatest (maskideta) nägudest – gallia poegadest ja tütardest kes naudivad kõige vahetumal ja varjamatul viisil ühesolemist sõprade seltsis.
24 tundi enne vabaduse lõppu… see on aeg täistuuridel elamiseks. Kõik kellel selleks vähegi võimalust, üritavad viimastel priiusetundidel küllastada end inimeseks olemise väikeste ja suurte rõõmudega. Loodusparkide parklad on ülekoormatud, mäekurud täitunud matkajatega, nautimas viimaseid hetki mil saab veel retkelda vabade inimestena.
Kõigest ööpäev hiljem on elementaarsest liikumisvabadusest saanud keelatud vili. Koduarestist väljumine on lubatud vaid kilomeetri raadiuses, maksimaalselt üheks tunniks ning vajab selleks ametivõimude eriluba.
Teadlikkus luupainajalikust olukorrast millesse neid koheselt surutakse sunnib inimesi kõikjal nautima loojuva päikese viimaseid kiiri, et salvestada endasse nende hetkede ilu, mille kogemine neil peagi keelatakse. Tänaseks on Prantsusmaa idüllilised maastikud bürokraatliku diktaadi alusel inimestest tühjenenud.
Olukorra hullumeelsus on mõistetav kõigile. Rahvast pungil supermarketite külastamine on võimude poolt lubatud – inimtühjas loodusavaruses liikumine rangelt keelatud. Tühermaal püüavad politseikopterid üksikuid matkajaid, trahvides vabakulgejaid enam kui tuhande euroga. Kodanikud on algatanud petitsiooni, milles palutakse võimudel tagada vabadus jalutada mägedes ja hõreda asustusega piirkondades. Tulutult.
Prantsuse riik on vilunud rakendama kõikvõimalikke normatiive, mida tehniliselt annab kehtestada – seda täiesti sõltumatult sellest kas reeglites esineb mingisugust rahvatervislikku loogikat või mitte. Debattide ja kainemõistuslikkuse ajastu on ümber saanud.
Prantsusmaad ei tunne enam ära. Kõigest aasta enne koroonaviirust võis kohati tekkida tunne nagu oleks riik kodusõja lävepakul. Kollaste vestide liikumine mobiliseeris märkimisväärse osa elanikkonnast – president Macroni vastu, kütuseaktsiisi vastu, ülbe ning eluvõõra eliidi diktaadi vastu. Macronil oli juba vesi ahjus ning mees veetis suure osa ajast reisides ühest provintsist teise, üritades protestijaid lepitada ning näidata üles empaatiavõimet rahva kannatuste suhtes.
Tänaseks on jõuvahekorrad tundmatuseni muutunud. Macronist on saanud imperaatorlik figuur, kes valitseb püüdmatust kaugusest vaieldamatute dekreetide alusel. Tema teab mis on inimestele parim – paremini kui inimesed ise. Käsud aga on mõeldud täitmiseks. Mis kõige hämmastavam – massideks mandunud rahvas on koroonadiktaadi omaks võtnud nagu nähtub Macroni kasvanud populaarsusreitingust.
Ärgem unustagem, et see kõik on toimunud maal, kus riigivõimul on ajalooliselt olnud peaaegu võimatu sekkuda jõuliselt inimeste eludesse ja eluviisidesse viisil, mis jookseb vastuoksa rahvusliku sentimendiga. Mistahes elukorralduslik muutus – haridussüsteemist taksolitsentside väljastamiseni on alati toonud rahva tänavatele. Üksnes väike muudatus pensionile mineku miinimumvanuses tõi hiljuti kaasa barrikaadid tänavatel ja sadamates.
Olukorras kus riigivõim sunnib 24-tunnise etteteatamisega kogu elanikkonna koduaresti ei järgne sellele mitte mingisugust reaktsiooni. Koduaresti kehtestamise vastased protestiaktsioonid ei suutnud Pariisis ja muudes linnades tänavatele tuua enam kui 100 inimest.
Mäng on läbi. Prantsusmaa on ära hirmutatud, selle vastupanuvõime murtud viisil, mida kunagi varem ajaloos pole kogetud. Selles peitubki COVIDi fenomeni olulisus. Sellest on saanud riigi poolse ühiskondliku totaalkontrolli õigustus, mis valitseb läbi massilise hirmuafekti, lömastades teerullina kodanikuõigused, perekonnad, kogukonnad. Kõik on muutunud ja miski pole enam endine.
Oli aeg mil Prantsusmaa ühiskond oli valmis astuma vastu kõigele ja kõigile. See aeg on läbi saanud. Iga ühiskonna sulgemise meetmega on solidaarsussidemed inimeste vahel lõhutud ning katki tehtud tervikut ei ole võimalik enam taastada viisil nagu see kunagi oli.