Józef Piłsudski ja Edward Rydz-Śmigły, kellest sai hiljem Poola marssal ja vägede ülemjuhataja, 1920. aastal Nõukogude-Poola sõja ajal. Foto: Wikipedia

Sada aastat tagasi, 16. augustil 1920, võttis Poola armee, kes seni oli Nõukogude–Poola sõjas Vene kommunistide vägede ees ainult taganenud, Varssavi all ennast kokku ja alustas vastupealetungi, mis lõppes kommunistide vägede purustamisega.

Varssavi lahing kestis 12.–25. augustini. 16. augustil alanud rünnakut Vene kommunistide vägede vastu juhtis marssal Józef Piłsudski ja hävitava kaotuse osaks saanud mõned Punaarmee väeosad taganesid nädala jooksul Lipski-Brest-Litovsk liinile; osa Läänerinde vägedest (4. armee, 2 ratsaväekorpuse ja 15. armee, 4. jalaväediviisi väeosad) jäid aga piiramisrõngasse ning taganesid Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti. 21. augustiks kaotasid Punaarmee väeosad igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud.

Seni lootusetus kaotusseisus Poola sõjaõnne Varssavi all on hiljem hakatud nimetama “Wisła imeks” (läbi Varssavi voolava Wisła jõe järgi), mille tulemusena pääses Euroopa vene kommunistide maailmarevolutsooni õudustest, vahendab Dispropaganda.

Poola taastas peale 123-aastast tükeldamist ja okupatsiooni 1918. aastal oma iseseisvuse. Kaks aastat hiljem sattus riigi iseolemine taas ohtu, kui vene kommunistide Punaarmee riigile kallale tungis.

Kallaletungi taga oli Lenini ja Lev Trotski maailmarevolutsiooni ihalus ning Poola hõivamisega loodeti luua sillapea Euroopasse. Poola järel sihiti Saksamaad, kus 1. Maailmasõja järgses kaoses valitses vene kommuniste hinnangul küps revolutsiooniline situatsioon.

Vene kommunistide Punaarmee ülemjuhataja kindral Mihhail Tuhhatševski kuulutas: “Edasi lääne peale! Valge Poola laiba taga avanenud teel me purustame maailma. Üle Poola laiba Berliini peale!”

Saksamaa oli toona relvitustatud, pankrotis, sõjas purustatud, sellel polnud sõjaväge ja seal olid kanda kinnitanud miljonid kommunistid, kes ainult ootasid, et Punaarmee aitaks neil päris oma kommunistlikku revolutsiooni korraldada. Paistis, et Punaarmee ei pea isegi Saksamaad ründama, piisas ainult Saksamaa piiridele jõudmisest, kui kõik oleks kommunistide kätte langenud.

Kui Saksamaa oleks venelaste kätte langenud, siis väga suure tõenäosusega oleks kommunistide revolutsioonikaos laotunud üle ülejäänud Euroopa ja reaalsuseks oleks võinud saada midagi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Euroopa sarnast. 

Kuid “kommunistliku tuleviku–Euroopa” ees oli risti jalus Poola ja tolle purustamiseks saatsid Lenin ja Trotski Poola vastu pea miljon Punaarmee sõdurit.

Sõda algas venelaste jaoks suurepäraselt. Pea igasuguse märkimisväärse vastupanuta suruti Poola väed Varssavi alla.

Noor Poola riik oli Vene kommunistide vastu täiesti üksi ja ükski Lääneriik appi ei tulnud. Poola Ukraina-liitlased, kes olid aidanud iseseisvust taastada, deserteerusid sõja alguses peale Kiievi langemist kommunistide kätte. Ühendkuningriik avaldas ainult “tugevat moraalset tuge” ja Prantsusmaa saatis kohale mõned vaatlejad – kelle hulgas oli näiteks Charles de Gaulle –, kuid neist ei olnud peale suurte sõnade tegemise midagi muud kasu. 

Tšehhoslovakkia kasutas Poola abistamise asemel sõja hoopis oma kasuks ära ja okupeeris Lõuna-Poola Cieszyni maakonna. Poola sai selle tagasi alles 1938. aastal kui Tšehhoslovakkia peale Müncheni kokkuleppeid Adolf Hitleri Saksamaa kätte langes.

Ainukene Euroopa riik, kes Poolale appi läks, oli Ungari, saates Poolale relvi ja laskemoona.

Piłsudski sai aru, et kuna Poola on jäetud üksi oma saatuse hooleks ja suure tõenäosusega võib Punaarmee Poola väed peatselt purustada, otsustas ta astuda Varssavi all meeleheitliku sammu.

Poola marssal tõmbas eliitväeosad rindelt tagasi ja suunas nad, viimase meeleheitliku katsena Poolat päästa, vasturünnakule.

Punaarmee sai Poola armee vastupealetungist, mille kava koostasid Poola vägede ülemjuhataja Tadeusz Rozwadowski ja Piłsudski, mõned päevad varem teada.  Vene kommunistide Punaarmee ülemjuhataja Tuhhatševski aga leidis, et tegemist on poolakate pettemanöövriga, et Punaarmee oma väed Varssavi alt ära viiks ja idatiivale suunaks. Talle ei tulnud kordagi pähe, et Piłsudski võib olla nii hullumeelne ja päriselt sellise meeleheitliku, kõigega riskiva operatsiooni ette võtta.

Kuid Piłsudski tegi seda ja Punaarmee polnud Poola vastupealetungiks kuidagi valmis. Poola väed pühkisid oma teelt nõrgalt kindlustatud venelaste idatiiva väed ja purustasid seejärel üksteise järel Varssavit piiravad Punaarmee diviisid. Vene sõduritel, kellel õnnestus Varssavi alt pääseda ja Ida-Preisimaale lõksu ei jäänud, põgenesid tagasi Venemaale.

Wisła ime ja Piłsudski teeneks võib lugeda, et kommunistide Punaarmee purustamine sundis Leninit ning tema mõttekaaslasi loobuma selleks hetkeks Euroopa kommunistlikule diktatuurile allutamise plaanidest.