Olukord, kus ennast esitleb ühiskonnast diskrimineerimise väljajuurijana valitsus, mis on ise pannud viimase poole aasta vältel riiklikke karistusi ja nendega ähvardamist kasutades toime niisuguses mastaabis diskrimineerimist, mida ei ole siin maal nähtud vähemalt nõukogude ajast saati, on groteskselt absurdne, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Kaja Kallase valitsuse eestvedamisel on riigikogu menetlusse jõudnud võrdse kohtlemise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (519 SE), mille tuumaks on püüdlus laiendada veelgi riiklikult kehtestatud diskrimineerimise keeldu ning suruda seeläbi maha inimeste usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust.
Kokkuvõtlikult öeldes lähtub eelnõu eesmärgist luua eeldused inimeste riiklikuks karistamiseks kas väärteo- või kriminaalmenetluse raames, kui nad ei ole nõus avalikkusele suunatud teenuseid pakkuma viisil, mis on nende kõlbeliste veendumustega vastuolus. Kavandatava seadusemuudatuse tulemusel saaks hakata riiklikult represseerima näiteks oma korterit rendile andvaid kristlasi, kes ei ole nõus sõlmima rendilepingut homoseksuaalidega. Samuti saaks asuda karistama kristlastest turismitalu omanikke või kogudusi, kes või mis keelduvad oma valduste rentimisest satanistide suvepäevadeks.
Kogu projekti tuumaks on avaliku võimu soov dikteerida avalikkusele karistuse ähvardusel sekulaarseid moraalseid põhimõtteid, millest kõik peavad eraõiguslikes suhetes osaledes kinni pidama – isegi juhul, kui see on nende religioossete või moraalste veendumustega vastuolus. Plaanitavat seadusemuudatust viiakse ellu, rullides vähimagi kõhkluseta üle nii Eesti Kirikute Nõukogu, SAPTK kui ka teiste huvigruppide poolt esile toodud väga tõsistest probleemidest seonduvalt reaalsete ohtudega inimeste põhiseaduslikele õigustele. Ei ole liialdus öelda, et sellisena on tegu riikliku repressiivvõimu abil usu pealesurumisega täiesti dialoogivõimetu süsteemi poolt.
Seejuures tuleb kogu olukorra groteskne absurdsus ilmekalt esile teadmises, et see sama valitsus, mis on asunud niisugust väidetava diskrimineerimise vastast võitlust pidama – olgugi et reaalset probleemi, mida lahendada, ühiskonnas ei eksisteeri ning tegelikult hoopis luuakse eeldused probleemide tekkeks –, on ise pannud viimase poole aasta vältel riiklikke karistusi ja nendega ähvardamist kasutades toime niisuguses mastaabis diskrimineerimist, mida ei ole siin maal nähtud vähemalt nõukogude ajast saati.
Kaja Kallase valitsus on pidanud igati kohaseks tõugata sajad tuhanded inimesed avalikust elust kõrvale, hävitada paljude inimeste karjäär ning jätta nad töö ja sissetulekuta, pelgalt selle pärast, et nad ei ole nõus laskma endale süstida lõpetamata ohutusuuringutega aineid, mida nad reaalselt ei vaja. Niisugune poliitika kujutab endast ilmselget ja räiget diskrimineerimist, aga seda on viidud ellu mitte valitsuse vastuseisust hoolimata, vaid massilisi proteste tuimalt ignoreeriva valitsuse enda poolt.
Selles, et riigivõimu teostatakse Eestis silmakirjalikult topeltstandarditele tuginedes, ei ole juba ammu midagi üllatavat – see on saanud harjumuspäraseks, just nagu oli see harjumuspärane nõukogude ajal. Samas suudab valitsus ikka veel üllatada nahaalsusega, millega topeltstandarditele tuginevat poliitikat ellu viiakse. Raske on jõuda muu järelduseni olukorras, kus valitsus esitleb end diskrimineerimise vastase jõuna, olles ise ühiskonnas konkurentsitult kõige suurem diskrimineeriv jõud.
Kokkuvõttes on selge, et domineeriv ideoloogiline ja poliitiline projekt, mille teenistusse on Eestis rakendatud nii poliitiline kui ka bürokraatlik aparaat, sh jõustruktuurid, ei austa vaba ühiskonna aluseks olevaid ideaale, vaid jõustab tuima järjekindlusega ideoloogilise diktatuuri mustreid. Samuti ei austa see süsteem riikliku iseseisvuse ideaali (iseseisvus on loovutatud), demokraatia ideaali (rahvale otsustamisõigust ei võimaldata) ja õigusriikluse ideaali (põhiseaduslikud õigused tallatakse jalge alla kohe, kui seda oma huvide teostamiseks vajalikuks peetakse). Vastupidist kuvandit hoitakse püsti üha suuremat pingutust nõudva valeliku propaganda abil, aga lõputult pole võimalik seda teha.
Iga valedele rajatud süsteem kukub lõpuks oma enda raskuse all kokku – kukkus Nõukogude Liit ja kukub ka praegune, end Eesti Vabariigiks nimetav, kuid reaalselt globalistliku võimustruktuuri osiseks tehtud ning etteantud ideoloogilise ja poliitilise agenda elluviimist kindlustav süsteem. Valitsuse diskrimineerimise vastane võitlus on nii läbinähtavalt valelik, et see ajaks lihtsalt naerma, kui see ei oleks ühtlasi nii kurb. Igal juhul on Eesti jõudnud oma poliitilise süsteemi valelikkuses staadiumisse, kus seda süsteemi on üha raskem austada ja omaks pidada.