Protsess, mida nimetatakse presidendivalimisteks, ent mis tegelikult seisneb pigem presidendi määramises parteide tagatubade poolt, on justkui demokraatia paroodia, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Presidendivalimised ei lähe Eestis kuigi paljudele inimestele korda ja pole ka ime, sest rahvas, keda põhiseadus nimetab kõrgeima riigivõimu kandjaks, ei saa üldse osaleda otsuse langetamises selle üle, kes peaks olema meie riigipea. Kuivõrd rahvast valima ei lubata, saab presidendi valimistest üksnes tinglikult rääkida. Pigem on tegu presidendi määramisega parteide tagatubade poolt.

Et rahvas ei saa presidendivalimistel kaasa rääkida, siis pole üllatav, et ametist lahkuv president oli küll vägagi parteilise nomenklatuuri ja globaalse võimutasandi nägu, ent eesti rahvas oli ja on jätkuvalt talle täiesti võõras – president on alatasa häbenenud oma rahvast ja ka suurel osal rahvast on olnud presidendi pärast piinlik. Eeldusel, et järgmine president valitakse ära Riigikogus suurte erakondade omavahelise kokkuleppe alusel, ei ole põhjust loota, et valituks osutuv isik võiks olla oluliselt erinev.

Seni, kuni rahvas presidenti valida ei saa, jääb president vägagi tõenäoliselt valitsusparteide käepikenduseks.

Seni, kuni rahvas presidenti valida ei saa, jääb president vägagi tõenäoliselt valitsusparteide käepikenduseks, kelle juures on kõige olulisemaks isikuomaduseks truudus parteilisele nomenklatuurile, allaheitlikkus välisisandatele ning niisuguse iseseisva mõtlemise ja tegutsemise puudumine, mis võiks eelnimetatutele probleeme valmistada.

Sellele kriteeriumile vastavad suurepäraselt nii Siim Kallas, Urmas Paet, Marina Kaljurand kui ka Eiki Nestor ning vähemalt avalike seisukohaväljenduste pinnalt puudub alus arvata, et Jaak Jõerüüt või Allar Jõks võiks toimida presidendina põhimõtteliselt teisiti. Pidades silmas Eesti poliitilise kultuuri puudulikkust, tundub tõenäoline, et ükski erakond ei anna ühelegi kandidaadile toetust ilma, et temalt oleks saadud teatud lojaalsusgarantii.

Ainuke isik, kes seni presidendiks kandideerimise valmidust väljendanute seast kujuneks peavoolu erakondadele tõsiselt ebamugavaks, on EKRE esimees Mart Helme. Tema oleks ainuke kandidaat, kes oleks pigem rahva kui võimustruktuuride nägu. Aga just sel põhjusel võib olla kindel, et poliitiline peavool Helme kandidatuuri ei toeta, sest rahva nägu ja rahvale olulisi põhimõtteid kaitsev president oleks erakondlikule süsteemile otseseks ohuks.

Kui Eesti tahab reaalselt olla demokraatlik riik, mitte üksi näida sellisena, siis oleks elementaarne anda rahvale võimalus otsustada ise, kes peaks tema riigipea olema.

Selline on demokraatia paroodia, mida meile presidendivalimiste loosungi all etendatakse. Seejuures teavad paljud inimesed, kes mingilgi määral demokraatia põhimõtteid austavad ning kes ise otseselt erakondliku võimustruktuuri nisa küljes ei ripu, et kui Eesti tahab reaalselt olla demokraatlik riik, mitte üksi näida sellisena, siis oleks elementaarne anda rahvale võimalus otsustada ise, kes peaks tema riigipea olema. Rahvas ei ole haige ega ka sedavõrd vastutustundetu, et vajada kõigi oluliste otsuste langetamiseks parteide eestkostet.

Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas president Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad: "Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust."

Need sõnad ei ole vähimalgi määral oma aktuaalsust kaotanud. Vastupidi, olukorras, kus võimu võõrandumine rahvast on üksnes süvenenud, on need täna olulisemadki kui 15 aasta eest. Rahvale tuleb riigipea valimise õigus tagasi anda!