Presidendimääramiste groteskne näitemäng kujutab endast demokraatia farssi, mis solvab sügavalt Eesti kodanike eneseväärikust ning näitab ilmekalt, kui vähe riik praeguse põhiseaduse järgi kõrgeima riigivõimu kandjat ehk oma maa rahvast usaldab, sedastab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Hiljuti ilmus Postimehes Aimar Altosaare lugu "presidendivalimistest", mis lahkas erinevate kandidaatide võimalusi jõuda presidendi toolile. Loo peamine rõhk lasus aga erakondade võimalikel vangerdustel ja kokku-lahku-mängude kombinatsioonidel, jõudes välja tõdemuseni, et "presidendivalimised" kaugenevad rahvast.
Artiklis saab sõna ka politoloog Martin Mölder, kes tõdeb, et kuigi üleskutseid presidendi otsevalimistele kuuldakse iga kord pärast "presidendivalimisi", pole poliitiline klass huvitatud muutustest. "Tegelikult ei olegi need valimised, vaid midagi natuke teistsugust: valimiste ja erakondade omavahelise kokkuleppe hübriid," leiab Mölder.
Siinkohal tuleb aga politoloog Mölderiga jääda lugupidavale eriarvamusele ja viia protsessi kirjeldus faktilise ja loogilise tulemuseni. Tuleb tunnistada elementaarset tõde, et tegelikult pole "presidendivalimiste" puhul tegu mitte mingi hübriidiga, vaid kõige labasema parteide tagatubade kokkuleppe ja lehmakauplemisega, mille tulemus üksnes vormistatakse näilise hääletuse kaudu, nagu Kersti Kaljulaidi puhul tehti kogu Eesti riigile puust ja punaseks ette.
"Presidendivalimistest" tuleb hakata süstemaatiliselt kasutama mõistet "presidendimääramine", mis kirjeldab antud protseduuri palju täpsemalt kui demokraatia viigilehtedega erakondade jõuguvalitsust varjata püüdev soov näidata parteide kokkuleppel Kadriorgu määratava isiku võimule saamise protsessi "valimistena".
Altosaare artiklist ja Mölderi jutust tuleb ääri-veeri välja veel üks presidendimääramise protsessi absurdne tahk – Eesti kodanikud ei saa vahetult enne riigikogu ja valijameeste kogu hääletusi olla kindlad, keda nende riigipeaks üldse määrama asutakse. See oluline detail selgub alles protsessi ehk tagatubade kauplemiste käigus ja võib päädida põhimõtteliselt täiesti tundmatu kaardi lauale löömisega, nagu nägime euroametnik Kaljulaidi puhul.
Presidendimääramiste groteskne näitemäng kujutab endast demokraatia farssi, mis solvab sügavalt Eesti kodanike eneseväärikust ning näitab ilmekalt, kui vähe riik praeguse põhiseaduse järgi riigivõimu kandjat ehk oma maa rahvast usaldab.
Seda silmakirjalikumana ja koomilisemana mõjuvad mitte kunagi mitte ühtegi rahva häält saanud ja mitte ühelgi demokraatlikul valimisel kunagi osalenud euroametnik Kaljulaidi murepahvatused naabermaade demokraatia tervise suunal. Meie eliit koos presidendiga on tundnud valulist muret muuhulgas Valgevene demokraatia pärast, hoolimata sellest, et erinevalt meist saavad Valgevene (nagu meie naabritest ka Venemaa, Soome ja Leedu) kodanikud endale ise riigipead valida – vabadel või mitte-vabadel valimistel, see on Valgevene või Venemaa siseasi, mille korraldamine kuulub juba sealsele rahvale, mitte Eesti poliitilisele ladvikule.
Presidendimääramise kodanikke solvava tsirkuse saaks aga väga lihtsalt ja väärikalt ära lõpetada põhiseaduse muudatusega, millega antakse rahvale õigus valida endale ise riigipea. Et presidendi otsevalimist reaalselt ükski erakond peale opositsioonilise EKRE ei soovi, näitab kuivõrd sumbunult nomenklatuurseks moodustiseks on Eesti riik kolmekümne aastaga muutunud ja kui kaugele on see riik oma rahvast võõrdunud.
Presidendi amet leiaks aga põhjendust üksnes siis, kui president on rahva poolt valitav ning rahval oleks ka endal õigus presidendikandidaate üles seada. Kuni president esineb globalistlike struktuuride ja nende ideoloogia kohaliku ülemkarjase ja esindajana, kes pannakse paika erakondade tagatubades, pole presidendi ametil mingit mõtet ja targem oleks see põhiseadusest kustutada.