End parempoolseteks nimetava liikumise taotlustest vaatab vastu viletsalt maskeeritud soov muuta Isamaa veelgi vähem konservatiivseks ehk selgelt liberaalseks erakonnaks, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mõne päeva eest tulid 111 erakonna Isamaa liiget välja uue erakonnasisese liikumisega, mille nimeks pandi "Parempoolsed". Kuigi liikumise nimi osutab rahulolematusele liialt vähese parempoolsusega parteis, kumab nii selle manifestist kui ka eestvedajate läägelt loosunglikest kommentaaridest läbi, et tegelikult lähtub kogu projekt hoopis suurema liberaalsuse ehk vähema konservatiivsuse taotlusest.

Sisuliselt deklareeriravad nn parempoolsed suhtekorralduslikult paika pandud ümmarguste jutupunktide kaudu, et neile ei meeldi pärast Margus Tsahkna lahkumist ja Helir-Valdor Seedri erakonna juhi positsioonile tõusmist Isamaale kujunenud varasemast konservatiivsem pale ning et pigem soovitaks, et partei oleks väärtuste plaanis sotside, Eesti 200, Reformierakonna ja Keskerakonna nägu. 

Nn parempoolsete retoorikat ilmestab liberaalidele omane umbmäärane loosunglikkus.

Just sellele osutab avaldus, et nn parempoolsed juhinduvad eesmärgist seista "läänelike väärtuste ja parempoolse maailmavaate eest ning astuda vastu äärmuslusele Eesti poliitikas." Teatavasti on "läänelikud väärtused" liberaalide koodloosungiks, just nagu on seda ka ebamääraselt väljendatud vastuseis äärmuslusele. Ehk nagu ütles oma kommentaaris isegi Jürgen Ligi: "Kompass maksab siiski õigesse asendisse keerata. See pole niivõrd parempoolsus, mida manifesteeritakse, vaid liberaalsus."

Fakt on see, et avaldatud manifestis pole sõnagi juttu ei rahvusriikluse ideaalist, riikliku iseseisvuse ideaalist ka perekonna ja pereväärtuste ideaalist, küll aga deklareeritakse "populismile vastandumise" loosungi all vastuseisu rahvale elementaarste demokraatlike õiguste tagastamisele, väljendatakse poolehoidu nn avatud rahvuslusele ja liberaaldemokraatlikule ideaalile ning toonitatakse vajadust soodustada immigratsiooni ja edendada senisest rohkem nn vähemuste õigusi. Puhas liberaalne agenda, mis pole ka üllatav, pidades silmas, et liikumise üheks peamiseks eestvedajaks olevat kunagine Res Publica edu üks põhiarhitekte, homoseksuaalist Tõnis Kons.

Eelnevat silmas pidades on ootuspärane, et liberaalne meedia asus hetkegi kulutamata iseenesest marginaalse ja ideeliselt vaese seltskonna ambitsioone suureks puhuma, pakkudes ülevoolavat ja suunatult toetavat kajastust. Kahtlemata mõistetakse, et nii toimides on võimalik kaasa aidata mitte ainult Isamaas lõhe tekitamisele ja seekaudu poliitilisel maastikul konservatiivsete positsioonide nõrgestamisele, vaid ka praeguse valitsuse õõnestamisele.

Isamaa juhid peavad otsustama, kas minna erakonna liberaliseerimisega kaasa või astuda mugavustsoonist välja ja asuda võitlema, et säilitada erakonna konservatiivsemat palet.

Nii valabki sarnaselt Eesti Päevalehe/Delfi innukale tegutsemisele ka Postimees oma tänases juhtkirjas õli tulle, tuues välja, et Isamaa siseheitluse määravaks küsimuseks peaks saama suhtumine kooseluseadusesse ja abielu määratlusele põhiseadusliku kaitse andmisse ning et nn parempoolsete edu saladuseks on Reformierakonna, Vabaerakonna ja ja parteilise eelistuseta kodanike poolehoiu võitmine.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kui nn parempoolsete pürgimusi saadab edu – mida on küll raske tõenäoliseks pidada –, võib see anda Isamaale surmahoobi. Margus Tsahkna ambitsioonikalt tituleeritud projekt Isamaa 2.0 oleks ilmselt juba mõne aasta eest erakonnale saatuslikuks saanud, kui tema kõrvale heitmisega poleks protsessile otsustavalt pidurit tõmmatud. Praegu esile kerkinud liikumine meenutab vägagi haledalt läbi kukkunud projekti Isamaa 2.0 elluäratamist ja selle jätku, ent puudub alus aravata, et Isamaa 3.0 võiks anda paremaid tulemusi.

Kui otsida aga toimuvas positiivset, siis võib seda leida tõsiasjas, et nüüd peavad Isamaa juhid otsustama, kas minna erakonna liberaliseerimisega kaasa või astuda mugavustsoonist välja ja asuda võitlema, et säilitada erakonna konservatiivsemat palet. Kui Marko Mihkelsoni, Eerik-Niiles Krossi, Maire Aunaste ja teiste jälgedes lahkuks Isamaast veel liberaale, asudes oma agendat ellu viima Reformierakonans või mujal, oleks seegi üksnes positiivne.