Mailis Reps. Foto: Facebook (Keskerakond)

Kui haridusministri ametist taandunud Mailis Repsi käitumine kujutab endast reaalselt korruptsioonivastase seaduse rikkumist, siis peaks rääkima mitte ainult poliitilisest vastutusest, vaid ka õiguslikust vastutusest ja selle osana ennekõike varalisest vastutusest, märgib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Kuna Keskerakonna juhid püüavad näidata haridusministri ametist tagasi astunud Mailis Repsi justkui ohvrina, hurjutades tema käitumist kritiseerinuid ja lükates keskse tähtsusega küsimuse vaiba alla, vajab see juhtum täiendavat kommentaari. Sest asi ei ole pelgalt ebaõnnestumises töö- ja pereelu ühitamisel, nagu Jüri Ratas ja Tanel Kiik probleemi pisendades räägivad.

Nimelt, kui vastab tõele, et haridusminister palkas endale sõbranna 3500-eurose kuupalgaga (avalikkuse eest varjatud) nõunikuks peamiselt selleks, et see isik hoiaks tema lapsi ja et selle kaudu saaks vältida isikliku raha kulutamist lapsehoidja palkamiseks, siis on tegu probleemiga, millele ei ole kohaseks lahenduseks pelgalt ministrikohalt tagasiastumine ja riigikogusse minek. 

Kui tegu on reaalse seaduserikkumisega, millega on oma ametipositsiooni kuritarvitades pandud isiklikud kulutused maksumaksjate arvele ja põhjustatud seeläbi riigile kümnetesse või sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat rahalist kahju, siis peaks rääkima mitte ainult poliitilisest vastutusest, vaid ka õiguslikust vastutusest ja selle osana ennekõike varalisest vastutusest.

Seaduserikkumisega paistab aga tõesti tegu olevat, sest Repsile ette heidetud käitumine näib vastavat korruptsioonivastases seaduse paragrahvis 5 kirjeldatud lubamatu teo tunnustele. Seega peaks õiguskaitseorganid algatama menetluse, et selgitada välja, kas on toime pandud seaduserikkumine ning kui on, siis millises ulatuses on sellega riigile rahalist kahju põhjustatud ja kuidas see kahju saab hüvitatud.

Nii peaks käima asjad õigusriigis, kus riigivõimu tuleb teostada põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Igal juhul on selge, et kui tavainimesed peavad õigusrikkumiste korral vastutama õiguslikult, valitsuse liikmed aga üksnes poliitiliselt, siis puudub põhjus rääkida Eestist kui riigist, kus seadused kehtivad võrdselt kõigi jaoks.