Ühiskonna keel on pingule tõmmatud, katkemise punkt pole kaugel. Natukene veel ja Eestis võib leida aset midagi Maidani-laadset, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Kuristik meie ühiskonna valitseva kihi ja iga päevaga laieneva ja teadlikumaks muutuva rahva ühe osa vahel muudkui kasvab – seda tõsiasja on üha raskem varjata.

Head näod, naeratavad kampaaniad, ninnu-nännu valimiskampaaniad, milles lubatakse vaid tühjusest kõlisevaid loosungeid, ei suuda enam kinni nõeluda ühiskonna lapitekki, mis poliitilise kliki süstemaatilise ülbuse ja küünilisuse tagajärjel on lõhki kärisenud.

Kas jäädavalt ja pöördumatult? Me ei tea. Ent ilmselt me kõik tajusime viimaste meeleavalduste, nendel küüniliselt välja mängitud provokatsioonide ja sellele järgnenud poliitilise kartelli teeseldud muremõtetes ja piinlikult erapoolikutes repliikides ühte erilist tunnet: keel on pingule tõmmatud, katkemise punkt pole kaugel. Natukene veel ja Eestis võib leida aset midagi Maidani-laadset.

Sellel kõigel on oma pikk ajalugu, mis ennast paljuski kordab. Rahvasuus on parasjagu Eestis lahti rulluvale näitemängule antud juba ammu oma kanooniline sõnastus. Selle mängu nimeks on “kilter, kubjas ja aidamees, need on põrgus kõige ees” – suurematele, võimsamatele, vägevamatele ja prestiižikamatele pugemine omaenda rahva kannatuste ja alanduse hinnaga. Kilter, kubjas ja aidamees pärinevad meie armsa Eesti rahva seast. Nad on märkimisväärse osa arvates meie rahva kõige eesrindlikumad pojad ja tütred. Edasipüüdlikud inimesed – tegijad, mitte põdejad. Piitsutajad, mitte peksasaajad. Normaalsed inimesed, kes oskavad elada.

Selles perspektiivis sõnastas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme Objektiivile antud intervjuus Eesti poliitilise ladviku olemuse väga täpselt. “Meie praegune poliitiline klikk käsitleb Eestit neile Brüsseli poolt antud läänivaldusena, kus nad peavad vasallitruudusest tulenevalt kõigepealt lääniisanda soove täitma ja alles seejärel oma talupoegade ehk antud juhul Eesti rahva tahtmistega arvestama,” sõnas Helme Objektiivi stuudios.

Ilmekamaid näiteid Brüsseli lääniisandatele antud truudusevande saksa täpsusega täitmisest pärineb valitsuse juhtfiguurilt Jüri Rataselt. Ilma pikemate südametunnistuse tõmblusteta räägib peaminister Vilja Kiislerile antud Postimehe intervjuus: “Minu roll on eeskätt hoida ühiskonnas rahu ja tasakaalu, eri pooli liita. Valimiste võit ei pea olema eesmärk omaette. Eesmärk peaks olema sidus ja tugev Eesti ühiskond. Et keegi ei tunneks, et on kõrvale tõrjutud. See on minu roll.”

Käesoleva aasta novembris Raadio 4 saates “Stuudios peaministriga” tunnistas ta aga, et tal oleks võimatu teha koostööd sellise erakonnaga nagu EKRE, kuna too pidavat peaministri sõnul suisa päid maha lõikama ning lisaks sellele polevat nad “nõus teatud rahvuste või rassidega”.

Kõik teavad väga hästi, et peaministri hukkamõistu taga EKRE suunal turritab välja poliitilisele klikile omane silmakirjalikkus. Probleem seisneb selles, et kubjaste, kiltrite ja aidameeste seltskonda on imekombel sattunud inimesed, kes sooviksid korrumpeerunud seltskonna tegutsemisele piirid asetada ning nende märatsemist ohjata.

Kuna sellise jultunud idealismiga riivatakse vasallide tsunfti mundriau, rikutakse härrasmehelike sigatsejate öörahu ning tehakse projekt seespidiselt haavatavaks, tuleb uustulnukaid kõikide vahenditega mustata ja enda seast välja tõrjuda. Aus kupjakunst ei saa lubada nö ettearvamatute kahurite sissetungi, kes tulistavad nii nagu nad ise soovivad. Nad rikuvad kirjutatud ja kirjutamata reegleid, kõlab kogu tsunfti ühine hädakisa õhtul riigikogu puhveti õllelaua ääres.

Selle võitluse taustal võõrdub aga kasvav osa rahvast üha enam valitsevate kildkondade poliitikast ja tunnetab enda turjal Eesti iseseisvuse maha müünud asehaldurite ülbitsemist. Inimesi valdab absurditunne ja minnalaskmine. Sealt edasi on vaid paar sammu nurka aetud loomadele ja paadunud seaduserikkujatele omase reaktsioonini – kuna vahet pole, võib iga kell ette võtta ka rünnaku.

Niikuinii oleme ju valgustatud ideoloogide ja Eesti välispoliitika kanoonilise kursi valvurite arvates Kremli käsilased, Moskva sabarakud, iganenud kännud, kolmanda Eesti hääletorud, matsid ja natsid, populistid ja äärmuslased, mõtlevad marginaliseeritud ja absurdi langenud inimesed. Vahet pole. Lakke kinnitatud kipsplaadi monotoonset struktuuri vaatleva kodaniku peas hakkab trummeldama imelik mõte: mis oleks, kui korraldaks õige ühe korraliku mürgli, Eesti oma Maidani?

Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Sügaval sisimas tahtsime küll. Seni kuni kilter, kubjas ja aidamees pole arhetüüpidena meie endi sügavast hingesopist välja juuritud, ei muutu Eesti poliitikas mitte kui midagi. Kõigest hoolimata peab endiselt unistama Eestist, kus poliitiline juhtkond teeniks reaalselt esmase prioriteedina omaenda rahva huve – selle unistuse täitumise nimel tuleb aga väga tõsiselt pingutada.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!