Istanbuli konventsioon lähtub feministlikust eeldusest, et traditsioonilised soorollid on naistevastase vägivalla allikas ning lahendus peitub nende süstemaatilises väljajuurimises. Objektiivi toimetuse arvates lagundab taoline nägemus inimliku kultuuri põhialuseid. Kui soovitakse ennetada naistevastast vägivalda, tuleb asuda taastama tõeliselt armastavat, hoolivat ja vooruslikku perekonnakultuuri, mitte pugeda õõnsate konventsioonide taha.

Ütlematagi on selge, et naist ei lööda. See on meie kultuuris nii sügavalt sisse juurdunud hoiak, et selle rikkujaid ja reaalse perevägivalla põhjustajaid vaadatakse siinmail õigusega kui sotsiaalseid paariaid. Kohe alguses olgu ka öeldud, et perevägivalla kõige parem ennetus on südamlik ja voorustele rajatud perekonnakultuur, mis õpetab last varajasest peale hindama emadust ühe kõige hinnalisema aardena meie ühiskonnas ning kujundab poistes välja härrasmeheliku austuse naiste vastu.

Perekonnakultuur on meie lagunemise ajastul aga madal ja kõikvõimalikke hädasid on rohkem kui jõuaks üles lugeda. Seega, kui perevägivalda esineb, siis peab sekkuma koheselt ja tõhusalt avalik võim, karistades vägivallatsevat osapoolt ja kaitstes kannatanuid. Seda peaks tagama Eesti seadusandlus ja kriminaalkoodeksi paragrahvid.

Rahvusvahelistes organisatsioonides ja eelkõige Euroopa Liidus on tavaks saanud kõikvõimalikud konventsioonid ja raportid, mis justkui peaksid garanteerima kaitsetutele veel rohkem kaitset, eeldades, et liikmesriikide seadusandlus või kohtupraktika pole selles või tolles küsimuses piisavalt progressiivne. Üks selliseid on meilgi kõmu tekitanud Istanbuli konventsioon, mida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtpoliitikud on avalikult kritiseerinud.

Loomulikult pole EKRE oponendid olnud demagoogiaga kitsid ning konventsiooni kriitikat on võrdsustatud enamvähem naisepeksu õigustamisega. Seda pole aga ilmselgelt vaja kommenteerida – parem jäägu sellised väited vasakliberaalide enda südametunnistusele.

Taolisi konventsioone võib õigusega pidada Euroopa ilmaliku kultuuri indulgentsideks. Piisab vaid allkirjast paberil ja juba tunneb vasakliberaal, et ta on teinud ära suure töö inimkonna kannatava osa kaitseks. Ta tunneb, et on hea ja korralik inimene, kes sallib vähemusi ja kaitseb nõrku vägivalla eest.

Õhtul tuleb hea uni ja hommikul hambaid harjates on kohe uhke tunne ennast peeglist vaadata. Märkamata jääb vaid üks väike tõsiasi: paljud naised kannatavad ikka edasi ja neid peksvatele meestele määratakse karistusi täpselt samade seaduste alusel kui enne. Kui peksjad ja vägistajad juhtuvad olema immigrandid, siis jäetakse neile karistused pahatihti määramata.

Probleem on aga “indulgentsist” veel palju laiem ja peitub Euroopa Liidu poolt edendatud konventsioonide ideoloogilises laetuses. Eurobürokraatia standardpraktika näeb ette, et paljude õigete ja kiiduväärt mõtete kõrval kirjutatakse konventsioonidesse nagu muuseas sisse loomuseadust ja elementaarseid väärtusi lõhkuvaid ideid, mis pärinevad otse kultuurirevolutsiooni köögikatlast.

Üks selline on idee, mida radikaalfeministid juba 60-ndatel oma mõttekodades levitasid ning mis hiljuti sai paberile pandud ka vasakäärmusliku häälekandja Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Parise poolt: traditsioonilised soorollid ehk mehe kui isa ja perekonna toitja roll ning naise kaalukas töö ema ja perekonna hoidjana on iseenesest olemuslikult vägivaldsed.

Täpselt sedasama sedastab ka Istanbuli konventsiooni artikkel 12 lõikes 1:

“Konventsiooniosalised võtavad vajalikke meetmeid muudatuste propageerimiseks naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviisides, et juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele.”

Konventsioon näeb ette, et sellega liituvad riigid kohustuvad alustama kultuurisõda traditsiooniliste soorollide väljajuurutamiseks meie ühiskonnast. Antud konventsiooni vundamendiks olev loogika pärineb otse feminismi klassiku Simone de Beauvoir’ tähtteosest “Teine sugupool”.

Selle järgi on naiseks olemine naist orjastav sotsiaalne konstruktsioon. Milline on lahendus? Naine peab ühiskonna poolt peale surutud rollist välja murdma ning määratlema ennast nii, nagu ise soovib. Otse loomulikult kuulub de Beuvoir’ arvates naise peamise orjastajate nimekirja perekonna ja abielu institutsioon.

Kui traditsioonilised soorollid on juba sellisena naistevastane vägivald, siis on ka lahendus käepärast võtta: naiseks ja meheks olemise alused tuleb lammutada. Seda rauda on taotud ülikoolide nn naisuuringute teaduskondades aastakümneid, kuid nüüd arvatakse olevat õige aeg selle deemonliku idee laiemaks levitamiseks. Sooideoloogia pealesurumist näeme praegu ja saame näha ka lähitulevikus üha rohkem kogu lääne kultuuriruumi piires. Istanbuli konventsioon on selles saagas vaid üks järjekordne peatükk.

Sotsiaalsete probleemide keskmes peituvad enamasti moraalsed probleemid, mille juureks on omakorda vaimsed probleemid. Perekonna kristlik ja traditsiooniline käsitlus välistab igasuguse vägivalla ja sillutab teed mehe ja naise vastastikuses täiendavuses sündivale armastusele ja austusele.

See on ideaal, mis meie kultuuris tuleb järjepidevate pingutustega taastada, kui soovime, et vägivald väheneks ja armastus kasvaks.