Iga üritus end konservatiivideks nimetavate poliitikute ja kirikuinimeste poolt abielureferendumit takistada saadab avalikkusele ühemõtteliselt selge sõnumi: nõnda toimivad poliitikud ja avaliku elu tegelased on läinud üle abielureferendumi "EI"-poolele, soovides takistada loomuliku abielu kaitset ning arvavad end seeläbi konservatiivide hulgast välja, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Väärtusküsimuste ühiskondliku arutamisega ehk ausalt väljendudes vaimse vennatapusõjaga kaasneb üks kasulik fenomen – maskide langemine. Kõikjal tuleb ilmsiks, millised inimesed meid tegelikult ümbritsevad. Ilmsiks saab see, mille eest keegi seisab, mida kõige kallimaks peab ja mille nimel ta oma nime ja näoga on valmis avalikult esinema, mida kaitsma ja mida avalikult tõeseks tunnistama. Väärtusküsimuste teemalised vastuolud on puhastuse aeg. Meile endale ja paljudele teistele.

Viimastel nädalatel oleme olnud tunnistajaks, kuidas osa Isamaa fraktsiooni liikmetest on avalikult astunud vastu nii koalitsioonilepingule kui ka kõige kesksematele konservatiivsetele põhimõtetele, nagu seda kujutab endast abielu mehe ja naise vahelise liiduna kaitsmine riiklikus seadusandluses ja seeläbi ühiskondliku ideaali tasandil.

Tänaseks on Isamaa fraktsioonist lubanud referendumi vastu hääletada Üllar Saaremäe, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ning Siim-Valmar Kiisler. Viimastest avaldustest on saanud selgeks, et vähemalt referendumi poolt ei kavatse hääletada ka katoliiklasest Isamaa liige Mihhail Lotman.

Sarnast taktikat on kasutanud ka referendumi "EI"-kampaaniat vedava sihtasutuse nõukogus istuv kirikuõpetaja Annika Laats, kes esialgu on avaldanud arvamust üksnes referendumi vastu, mis tema sõnul on suisa haavav ja solvav. "Raske on pealt vaadata, kui korraldatakse ebavajalik rahvahääletus, mis teeb haiget paljudele meie seast ning millest ei muutu ükski abielu õnnelikumaks," vahendas abielureferendumi "EI"-kampaaniat vedava Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) Facebooki leht Laatsi sõnu.

Abielureferendum teeb haiget paljudele meie seast? Kas sellisel juhul ei peaks riigi kõrgeima võimu kandja ehk rahva poliitilise tahte manifesteerimise vahendina korraldatavad demokraatlikud valimised tervikuna tegema paljudele haiget? Kas ei jagune nendel valimistel inimesed mitte kaheks vaid suisa neljaks, viieks või täpselt nii mitmeks grupiks, kui palju on valimistel osalevaid ja hääli koguvaid erakondi?

Kui kõige lihtsama ja loomulikuma asja ehk abielu mõiste üle arutlemine ja rahva arvamuse küsimine teeb paljudele haiget, kui palju peaks talumatuid kannatusi põhjustama märksa komplitseeritumate teemade, nagu eelarvepoliitika, rahvusvaheliste lepete, maksupoliitika ja hariduspoliitika avalik arutelu? Kui demokraatlik protsess rohkendab inimeste kannatusi, kas poleks sellisel juhul mõistlik sellest üleüldse loobuda ning rahva poliitiliste eelistuste küsimine ka korrapärastel valimistel kannatuste minimeerimiseks ära jätta? Kelle me sellisel juhul valgustatud monarhiks määraksime? Kas proua Laatsi enda, kes teab öelda, et "rahvahääletus ja paraku isegi selle ignoreerimine teeb paljudele halba" ning selle ärajätmine on "meie jaoks üks suur empaatia ja hoolimise proovikivi"?

Küsimusi, mis kirikuõpetaja Laatsi emotsionaalsest referendumi vastasest plahvatusest järelduvad, on palju – vastuseid aga paraku vähe, kui üldse.

Kui aga emotsionaalne demagoogia ja kohati ka sõimav sildistamine referendumi vastaste leerist kõrvale jätta, siis pole raske arvata, millise eesmärgini nii Isamaa poliitikud kui ka kirikuõpetaja Laats pürgivad. Kuigi praegu varjuvad nad veel referendumi vastase retoorika taha avalikult "homoabielu" jututeemaks tõstmata, siis on nende jutu tõlgendamiseks pikemas perspektiivis vaid üks võimalus: tegelikult soovitakse just nimelt abielu tähenduse õiguslikku moonutamist ning referendumi vastasus on esialgu vaid mugavaks kaitsekilbiks, mille taha varjuda ja end päeva lõpuks veel ühiskondliku rahu eest seisva konservatiivinagi esitleda.

Kuid see ei lähe läbi. Praegune olukord, kus konservatiivsel poolel on võimalus rahulikult ja väärikalt seista proaktiivselt loomuliku abieluinstitutsiooni kaitsel "JAH"-poolel ja mitte reageerida järjekordsele liberaalide algatustele omapoolse "EI"-kampaaniaga, kujutab endast keskse tähtsusega strateegilist võitu, mille konservatiivid on pika võitlusega Eesti ühiskonnas saavutanud.

Iga üritus seda kätte võidetud taktikalist positsiooni ähmaste nihverduste ja siuglemistega torpedeerida saadab avalikkusele selge sõnumi: nõnda toimivad poliitikud ja avaliku elu tegelased on läinud üle abielureferendumi "EI"-poolele, soovides takistada loomuliku abielu kaitset, ning arvavad end seeläbi konservatiivide hulgast välja. Edaspidised seletused ja nüansseerimised ei lähe arvesse.