Juhtkiri: kõvemad NATO-mehed kui NATO ise

Peaminister Taavi Rõivas NATO hävitaja kokpitis. Foto: Rauno Volmar, Delfi/Scanpix

Objektiivi toimetus avaldab endalegi üllatuseks tunnustust ühele Ahto Lobjaka mõtteavaldusele, mis puudutab välispoliitikat ja julgeolekut ning mis erinevalt tema äärmusliberaalsetest vaimusünnitistest immigratsiooni ja terrorismi teemal näitab Venemaa ja NATO küsimuses üles ebatavaliselt selget mõistust.

Härrasmehelikus suhtluses kehtib printsiip, mille kohaselt tuleb au anda sellele, kellele see kuulub, olgu ta kasvõi sinu verivaenlane.

Hoolimata sellest, et Ahto Lobjaka mõtteavaldused massiimmigratsiooni, kooseluseaduse ja Euroopat jalust rabanud terrorismilaine osas kuuluvad oma “seedimata kristluse” ja islamiterroristidest “rohkem eurooplastega” vasakliberaalse tragikoomika kullavaramusse, on sama mehe mõningad mõtted välispoliitika alal üllatavalt mõistlikud.

See käib artikli “Trump ja Eesti julgeoleku pankrot” kohta, milles Lobjakas astub valusalt pimedalt NATO-keskse ja Venemaa suhtes klähviv-ärpleva Eesti välispoliitika viljelejate varvastele.

Nähes, et Donald Trump võib võita USA presidendivalimised ja seejärel muuta USA poliitikat Venemaa-sõbralikumaks, on Eesti poliitiline eliit hakanud paar kuud enne USA presidendivalimisi kukalt kratsima. Lahendused on aga visad tulema.

Lobjakas kirjeldab tabavalt meie välispoliitilise strateegia taset: “Viimase 15 aasta valitsused ja praegune president on oma pead kollektiivselt liiva alla peitnud. Praegu on neil Trumpi-sarnasele stsenaariumile kaks võrdselt mannetut vastust: “ei või olla” ja “jama küll”.”

Eesti poliitikute ja ka Ahto Lobjaka rahustuseks tuleb tõdeda, et eeldus, nagu oleks Trump presidendina võimeline muutma USA ja angloameerika globalistlike ringkondade poliitikat vähem invasiivseks, on USA-s kehtiva juhitud demokraatia näiliste kempluste juures liiga ilus, et reaalsusele vastata.

Kujutlus, et angloameerika korporatiivne oligarhia lubaks ühel suvalisel presidendil kahjustada oma majanduslikke huve ja geopoliitilist strateegiat, kuulub rahvale pakutavate lihtsameelsete muinaslugude ja PR-fantaasia valdkonda. Ent see ei vabanda meie välispoliitika strateegilise mõtte autistlikku ühekülgsust, millele Lobjakas viitab.

Tegelikult peitub Eesti strateegilise mõtlemise üheülbalisuse taga palju ulatuslikum tegematajätmiste jada, mille Lobjakas välja toob:

“See, millele on 15 aastat vilistatud, jaguneb kolmeks. Esiteks venekeelse vähemuse integreerimine nii, et see ei oleks mitte julgeolekurisk, vaid meie riigi heast käekäigust huvitatud osaline. Teiseks suhted Soomega, mis on pea kriminaalselt minna lastud. President Ilves on ametiaja jooksul võtnud läbivalt osatada Soome haavatavust, kuna põhjanaaber ei kuulu NATOsse. Tegelikult on nii, et kui meilt võtta NATO garantii, jääb Soomele ikka iseseisev kaitsevõime. Kolmandaks suhtlus Venemaaga, mis on Eesti poolt olnud suitsidaalselt väljakutsuv – sama tulemuse oleksime saanud vait olles.”

Rahvale esitatud poliitilises diskursuses on viimased paarkümmend aastat taotud trummi, et Eesti käsutuses on vaid üks kahest võimalikust valikust – vältimatu saamine Leningradi oblasti osaks või tingimusteta allumine USA ja teiste lääneliitlaste ideoloogilistele ambitsioonidele ja geopoliitilistele kavadele.

Selle vastanduse abil võidetakse valimisi ning talutakse Reformierakonna lõppematut laastamistööd riigi ja ühiskonna kallal, peaasi, et meie vahvad eesti poisid – nagu näiteks hävitajate vahel jalutav Taavi Rõivas – meid Leningradi oblasti koosseisu minemise eest kaitseksid.

Ent vähemalt teoreetiliselt iseseisva riigina on Eestil kahtlemata kasutada terve diplomaatilise arsenali palett, mida väärikalt ja oskuslikult välja mängides on võimalik säilitada viisakad suhted Venemaaga, tugevdada samas oma kaitsevõimet ja leida läänest toetust tingimustel, mis ei taanda meid ühe või teise jõukeskuse üliagaraks kannupoisiks.

Eesti poliitiline eliit, kes vana ütluse kohaselt on püüdnud olla suurem katoliiklane kui paavst, võib leida ennast peagi olukorras, kus ollakse suuremad lääneliitlased kui paljud teised, kelle peale oldi pikka aega harjunud pimesi lootma.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!