“Vabanedes” kristlusest on kõik revolutsioonilised režiimid, alates Prantsuse revolutsioonist, kommunistlikust Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast kuni tänapäeva liberaalse demokraatiani välja, “vabanenud” ka inimelu pühadusest ja vajadusest kaitsta kõige kaitsetumate – sündimata inimeste – eluõigust, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Käesoleva aasta alguses arendas Postimees kõneka pealkirjaga ja veel kõnekama pildiga juhtkirjas „EKRE déjà-vu’d”  Mihhail Lotmani intervjuust pärinevat mõtet, mille kohaselt pole tänapäeva nn populistlikel liikumistel uusi ideid, vaid “kõik on juba emba-kumba, kas Natsi-Saksamaal või Nõukogude Liidus ära proovitud ja seal halvasti lõppenud.”

Rohkem või vähem meelevaldsete näidetega jõutakse naeruväärse tulemuseni, et Eestis kehastab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 20. sajandi hiiglasliku teesi ja antiteesi, kommunismi ja natsismi sünteesi.

Vabandage, siin 21. sajandil, alla miljonilise eestlaskonnaga miniriigis materialiseerub suur ajaloodialektiline antagonism sajaühekohalises parlamendis hiljuti veel seitsmel pingil istunud konservatiivses erakonnas?! Jah. Nuta või naera. Postimehe dialektikud annavad oma provotseeriva pildivalikuga mõista, et just nii see asi kipub olema.

Postimehe juhtkirja pildivalik ei jäta pooltoonideks ruumi: EKRE näol on tegu kommunismi ja natsismi sümbioosiga. Foto: ekraanitõmmis Postimehe juhtkirjast

Kui eelnev oli pelgalt odav valimiseelne propagandatrikk end jäärapäiselt erapooletuks ja sõltumatuks kvaliteetmeediaks tituleerivas liberaalses meelsusmeedia väljaandes, siis käesoleva nädala alguses ilmunud juhtkirjaga määratles Postimees end ise selgelt revolutsioonilise pärandi kandjaks ning pani teemakäsitluse kohati koomilisest küündimatusest hoolimata kõlama väited, mis ajalooteadlikumal lugejal peaksid kergesti esile kutsuma déjà-vu-tunde.

Juhtkirjas väljendati pealkirja tasandil veendumust, et laste sünnieelne tapmine emaüsas ei kujuta endast midagi enamat kui pseudoteemat, millega edumeelsel kodanikul, rääkimata koalitsioonikõneluste laua taga istuvatest erakondadest, pole sünnis tegeleda.

Mõtleme hetkeks, kus võis sarnast väidet ajaloos enne kohata.

Samal ajal kui revolutsiooni järjekordse maski ehk liberalismi tegelik olemus saab ka laiadele massidele iga päevaga selgemaks, tõuseb ikka ja jälle esile Kiriku ajatu õpetus inimelu pühadusest ja puutumatusest, mis seisab üle ajastute vastukaaluna barbaarsetele lammutajate kui tõeline ja tegelik humanism.

Teatavasti legaliseeris esimese riigina maailmas süütute inimeste tapmise emaüsas bolševistliku revolutsiooni läbi teinud Venemaa 1920. aastal, juba kaks aastat enne Nõukogude Liidu moodustamist.

Bolševistlikud revolutsionäärid Lenini, Klara Zetkini ja Aleksandra Kollontai juhtimisel viisid sisse pretsedenditu terrori nii emaüsa sees kui ka väljas – süütuid inimesi võis ideoloogilistel kaalutlustel tappa kõikjal. Nii nagu kümned miljonid GULAGis või NKVD piinakambrites surnud inimesed, olid ka Nõukogude Liidus oma emaüsas tapetud sajad miljonid lapsed naise kollektivistlikku emantsipatsiooni jutlustava ja perekonda ühiskonna nurgakivina teadlikult lammutava revolutsioonilise doktriini ohvrid.

Meeles tasub pidada sedagi, et ka Eestis seadustati laste sünnieelne tapmine just nõukogude võimu poolt 1956. aastal, mis tänaseks on endaga kaasa toonud hinnanguliselt 1,5 miljonit inimohvrit, keda kommunismiohvite muuseumis ei mainita.  

Sama hästi sobiks Postimehe jutt süütute laste tapmisest kui pseudoteemast ka teise 20. sajandi revolutsioonilise totalitarismi konteksti ehk Natsi-Saksamaale, kus paljuski angloameerika eugeenikute ja Inglismaal levinud sotsiaaldarvinismi ideid rakendades kuulutati osa inimesi rassiliselt alaväärtuslikuks ning asuti neid seejärel ka hävitama. Teatavasti kuulusid väheväärtusliku elu hulka ka puuetega lapsed.

Kuid eelkõige on Postimehe jutt süütute inimeste tapmisest kui pseudoteemast kodus meile kõikidele tuttavas euroliberalismis, mis jutlustab inimestele vabadust loomuseaduse kütkeist ja moraali ahistava repressiooni alt – ning, déjà-vu, kuulutab jälle kord ühe osa inimestest vähemväärtuslikemateks, kelle eluõiguse jalge alla tallamist pole parketikõlbulikul kodanikul sobiv kritiseerida.

Suhtumine veel sündimata laste eluõigusesse, kõige süütumate ja kaitsetumate kõige põhilisemasse inimõigusesse, määrab tegelikult kogu ühiskonna moraalse palge. Viimati nägime seaduste tasandil kõige kaitsetumate eluõiguse eest seismas kristlikke ja konservatiivseid väärtusi kandvaid riike, mis kohe kui nad revolutsioonilistele sisenditele andusid, asusid massiliselt tapma emaüsas lapsi.

Seega pole ime, et lapsetappu kodanikuvabadusena käsitleva liberaalsuse lipukirjaks ja ühtlasi Postimehe juhtkirja ajalooliseks motiiviks on üdini revolutsiooniline tõdemus, et “[…] läänemaailma areng sai minevikus võimalikuks vaid tänu […] sallimatu, religioosse totalitarismi paine alt vabanemisele.”

Kaitsetutele lastele emaüsas pole nimelt vahet, kas neid tapab Prantsuse revolutsioon, Pariisi kommuun, seltsimeeste Aleksandra Kollontai, Lev Trotski ja Lenini poliitika või kiiret maist õnne ja piiramatut isiklikku vabadust tõotav liberalism.

“Vabanedes” kristlusest on kõik revolutsioonilised režiimid, alates Prantsuse revolutsioonist, kommunistlikust Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast kuni tänapäeva liberaalse demokraatiani välja, “vabanenud” ka inimelu pühadusest ja vajadusest kaitsta kõige kaitsetumate – sündimata inimeste – eluõigust.

Tõik, et tänapäeva liberaalsus end oma revolutsioonilistele eellastele vastandab, ei peaks tähelepanelikumat vaatlejat eksitama. Kristlikku korda lammutava revolutsiooni jaoks on inimelu pseudoteema, sest peamine rõhk pannakse seal alati inimeseks olemise keskseid tõdesid lammutava ühiskonnakorralduse rajamisele.

Kaitsetutele lastele emaüsas pole nimelt vahet, kas neid tapab Prantsuse revolutsioon, Pariisi kommuun, seltsimeeste Aleksandra Kollontai, Lev Trotski ja Lenini poliitika või kiiret maist õnne, rohkelt meelelisi naudinguid ja piiramatut isiklikku vabadust tõotav liberalism.

Teataval määral on isegi tänuväärne, et Postimehe lapsesuud liberalismi inimvihkajalikkuse nii selgelt esile tõid ning selle vabatahtlikult revolutsioonilise traditsiooniga sidusid. Samal ajal kui revolutsiooni järjekordse maski ehk liberalismi tegelik olemus saab ka laiadele massidele iga päevaga selgemaks, tõuseb ikka ja jälle esile Kiriku ajatu õpetus inimelu pühadusest ja puutumatusest, mis seisab üle ajastute vastukaaluna barbaarsetele lammutajate kui tõeline ja tegelik, inimese ego ületav ja nii inimest õilistav humanism.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!