Sotside plaan takistada riigikogus abielureferendumi otsuse vastuvõtmist 50 000 taotluslikult sisutühja muudatusettepaneku esitamisega kujutab endast rünnakut Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastu ja peegeldab poliitilise kultuuri erakordselt madalat taset, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Sotsid on andnud teada kavatsusest esitada 50 000 muudatusettepanekut, et blokeerida "vihareferendumiks" tembeldatud abielureferendumi korraldamise otsuse vastuvõtmine riigikogus. 

Kuna referendumi korraldamise otsuse eelnõud ei saa algatada Vabariigi Valitsus ja seega ei saa seda siduda valitsuse usaldushääletusega, siis tulekski niisugusel juhul hakata muudatusettepanekuid ükshaaval menetlema. See tähendaks omakorda, et kõigi ettepanekute menetlemiseks kuluks mitte päevi ja nädalaid, vaid kuid, ilma et parlament saaks millegi muuga tegeleda.

Kuigi sotsid paistavad tundvat sellise plaani väljamõtlemise üle uhkust – kutsudes ühtlasi inimesi üles saatma omalt poolt "mitte ainult surmtõsiseid" muudatusettepanekuid –, on see mitte lihtsalt alatu käik, vaid rünnak Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastu.

On ju Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra kohaselt riigikogu ülesandeks mh seaduste ja otsuste vastuvõtmine ning rahvahääletuste korraldamine. Niisuguste otsuste langetamiseks on riigikogu töö- ja kodukorra seaduses nähtud ette täpsem kord. Muu hulgas on nähtud ette ka eelnõudesse muudatusettepanekute tegemise võimalus, aga selle võimaluse mõtteks ei ole seadusandliku protsessi takistamine, vaid sellele kaasa aitamine puuduste esiletoomise ja paranduste soovitamise teel.

See, mida sotsid kavandavad referendumi takistamiseks ette võtta, kujutab endast aga kõike muud kui riigikogu töö- ja kodukorra seaduses ettenähtud võimaluste ausameelset ja heausklikku kasutamist.

Vastupidi, 50 000 ilmselgelt sisutühja muudatusettepaneku esitamine oleks ühemõtteliselt riigikogu töö- ja kodukorra seaduse mõttega vastuolus, sest selle kaudu sisuliselt halvataks riigikogu töö, mitte ei osaletaks selles vastavalt seaduse mõttele. Samuti osutab selline samm väga madalale poliitilisele kultuurile ning isiklikule vääritusele. Härrasmehed nii ei käituks. Ent rünnakud põhiseadusliku korra vastu on ühtmoodi lubamatud nii härrasmeestele kui ka matsidele.

Tähelepanuväärselt vaatab liberaalne meedia selget rünnakut põhiseadusliku korra vastu vaikivalt pealt. Hoidutakse vähimastki kriitikast ja pigem kiidetakse takka. Ehk tasuks uuesti mõelda, milles ajakirjanduse ühiskondlik roll peaks tegelikult seisnema – kas ükskõik milliste vahenditega endale meelepärase ideoloogilise ja poliitilise programmi edendamise toetamises või siis võimuvõitluses selliste vahendite kasutamise hukkamõistmises, millega lammutatakse poliitilist kultuuri, sõltumata sellest, kes niisuguseid vahendeid kasutab.

Eriliselt näotuks teeb kogu olukorra asjaolu, et jutt käib eelnõust, millega tahetakse anda rahvale võimalus otsustada ühiskonna alusväärtuste üle ja üle 17 aasta üldse esimene kord riigielu otsuste langetamises osaleda. Tõsiasi, et sotsid püüavad iga hinna eest takistada rahvale selliseks otsuseks võimaluse pakkumist ja seeläbi ühiskondlike pingete leevendamist, näitab kõige muu kõrval ka nende põlgust demokraatliku ühiskonnakorralduse ideaali vastu.

Kuidas sotside alatust poliittehnoloogilisest skeemist tingitud vastuolu kavatsetakse lahendada, seda saab olema huvitav jälgida. Mitte midagi huvitavat ei ole aga riigimehelikkuse ja lihtsalt isikliku väärikuse puudumises. Igal juhul on taas leidnud kinnitust, et euroopalike väärtuste, demokraatia ja progressiivsuse loosungitega ehitud maski tagant paistab ikka ja jälle kitsarinnalisus, valelikkus ja põhimõttelagedus.