Olukord, kus riigikohus mehitatakse harjumuspäraselt üksnes liberaalidega, ei saa olla konservatiividele vastuvõetav – või kui saab, siis tuleb konservatiividel pärast süüdistada iseennast, kui riigikohus langetab poliitiliselt tundlikes asjades üksnes liberaalidele meelepäraseid otsuseid, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mõne päeva eest kirjutas Eesti Päevaleht, et kuigi riigikohtus on viimasel paaril aastal toimunud esimese põlvkonna kõrgema astme kohtunike pensioneerumislaine tõttu suurem verevahetus, on kõrgeimas kohtus vabanenud kohtadele saanud mitte sinna kandideerinud pika staažiga kohtunikud, vaid peaaegu eranditult riigikohtu endaga seotud või riigikohtu esimehe heasse sõpruskonda kuuluvad inimesed.

Seejuures tunnistab riigikohtu esimees Villu Kõve Eesti Päevalehele antud intervjuus, et mitmed uued riigikohtu liikmeid on tulnud ühest ja samast justiitsministeeriumis koos töötanud sõpruskonnast.

Ent veelgi tõsisem probleem seonduvalt riigikohtu mehitamisega seondub pea mitte kunagi avalikus arutelus esile toodud tõsiasjaga, et riigikohus on mitte ainult kõrgeim kohtuorgan, vaid de facto ka kõrgeim seadusandlik organ ehk kõrgeim poliitiline organ Eestis.

Sõltub ju riigikogu poolt vastu võetud seaduste kehtima hakkamine või kehtima jäämine lõppastmes sellest, kas riigikohus arvab need põhiseadusega kooskõlas olevaks või mitte, kusjuures küsimus ühe või teise seaduse põhiseadusega kooskõlas olemisest pole sugugi mitte puhtalt õiguslikku laadi, vaid seondub alati ka ilmavaateliste hinnangutega, kätkedes sellisena poliitiliste valikute langetamise vajadust. 

Ilmekaks näiteks sellest on praegu riigikohtu menetluses olev küsimus sellest, kas riigikogu poolt vastu võetud pensionireformi seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Juristide seas on avalikuks saladuseks, et väga suures osas taandub riigikohtu otsus ja ühes selle taustaks olevate küsimustega võrdsest kohtlemisest, õiguslikust ootusest, eraomandi kasutamise vabadusest ja muust sellisest kohtu liikmete ilmavaatelistele ehk poliitilistele eelistustele.

Täpselt sama võib öelda välisteenistuse seaduse muutmise seaduse kohta, mille president Kersti Kaljulaid jättis välja kuulumata, pöördudes ühtlasi riigikohtu poole ja pakkudes viimasele võimaluse otsustada kõnealuse seaduse põhiseaduslikkuse üle. Seejuures on vaidluse keskmes puhtalt poliitilise iseloomuga küsimus sellest, kas riigikogu peab kirjutama seadusesse sisse, et diplomaatide samasoolisi partnereid tuleb kohelda diplomaatide abikaasadega võrdsetel alustel.

Kuivõrd riigikohus langetab seaduste põhiseadusele vastavust hinnates sageli vähemal või rohkemal määral poliitilisi otsuseid – just nagu on iseloomult ilmavaatelised ehk poliitilisi valikuid kätkevad kõik küsimused sellest, kuidas põhiõigusi ja -vabadusi määratleda, piirata ja omavahel tasakaalustada –, on igati põhjendatud küsida, kust võetakse selleks demokraatlik mandaat. 

Selle küsimuse taustaks on tõsiasi, et põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt peaks Eesti olema demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, mis peaks omakorda tähendama, et poliitilisi otsuseid ei saa langetada ilma demokraatlikku mandaati omamata.

Muidugi võib väita, et kuivõrd riigikohtunikud kinnitab ametisse riigikogu, siis on riigikohtunikel ka demokraatlik mandaat. Ent selline formalistlik põhjendus ei peegeldaks reaalsust tõepäraselt. Tegelikult on riigikogu toiminud selles küsimuses juba aastaid kummitemplina, mis lihtsalt kinnitab riigikohtu esimehe poolt esitatud kandidaadid uuteks riigikohtunikeks.

Paraku on niisuguse praktika tulemusena kujunenud olukord, kus riigikohtu valdav enamus moodustub veendunud liberaalidest. Seega pole ka üllatav, kui riigikohus langetab selgelt liberaalidele meelepärase tulemusega poliitilisi otsuseid. Just selliste otsustega tühistati Ameerika Ühendriikides ülemkohtu poolt veel sündimata laste elu kaitsvad seadused ja ka seadused, mis ei võimaldanud abielu sõlmida samast soost isikute vahel.

Seetõttu võetakse Ameerika Ühendriikides uute ülemkohtu kohtunike ametisse määramist väga tõsise poliitilise otsusena ja samal põhjusel oleks tagumine aeg hakata ka Eestis suhtuma asjasse niisugusel moel. Olukord, kus riigikohus mehitatakse harjumuspäraselt üksnes liberaalidega, ei saa olla konservatiividele vastuvõetav – või kui saab, siis tuleb konservatiividel pärast süüdistada iseennast, kui riigikohus langetab poliitiliselt tundlikes asjades üksnes liberaalidele meelepäraseid otsuseid.

Peagi saab riigikogu taas otsustada, kas kinnitada Eesti kõrgeima kohtu uueks liikmeks veel üks riigikohtu praegusele esimehele lähedal seisev inimene, samuti varem justiitsministeeriumis koos töötanud sõpraderingi liige Urmas Volens. Juba praegu tasuks konservatiividel teha samme, selgitamaks avalikult välja tema vaated kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes ja hinnata selle pinnalt, kas pidada tema kandidatuuri toetamisväärseks või mitte. Igal juhul peaks vältima olukorda, kus liberaalid saavad riigikohtu liikmeteks ilma, et nad peaks isegi avalikult oma liberaalseid vaateid tunnistama.