Euroopa Liidu reaktsioon koroonaviiruse epideemiale on näidanud, et eriolukordades rakenduvad rahvusriikide enesekaitsemehhanismid ning bürokraatlik fantoomliit koos oma kõrgepalgaliste ametnikega unustatakse sootuks, märgib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Mullistused, eriolukorrad, sõjad, näljahädad ja kõik rasked ajad langevad meile kahtlemata kaela suurte katsumuste ja kannatustena. Ometi peitub neis ka suur potentsiaal muuta elu paremuse suunas ning teha kriisist järeldusi, kuidas on etem enda, oma perekonna, rahva ja riigi elu seada.

Esimese asjana visatakse eriolukordades üle parda kõik üleliigne – olgu selleks siis mõni sissejuurdunud harjumus, elukorralduslik iseenesestmõistetavus, ideoloogia või mõni tarbetuks osutunud institutsioon. Eriolukorrad sunnivad keskenduma olulisele ja reaalsele, ehk sellele, mis on tegelikult olemas ning millest sõltub minu lähedaste heaolu. Kõik väljamõeldised ja mõttetud kujutelmad tuleb sundolukorras maha jätta, sest need takistavad ellujäämiseks vajalikku pingutust ja röövivad liiga palju energiat. 

Esimese asjana visatakse eriolukordades üle parda kõik üleliigne – olgu selleks siis mõni sissejuurdunud harjumus, elukorralduslik iseenesestmõistetavus, ideoloogia või mõni tarbetuks osutunud institutsioon.

Euroopa Liiduga on juhtunud praegu just midagi sellist. Euroopa Liidu lõpmatud struktuurid ja mõttekojad võivad toimida vaid niikaua, kui inimestel pole mitte midagi muud teha kui nendesse oma eluenergiat pumbata ja neid käimas hoida. Ent kõik saavad väga kiiresti aru, et kui olukord on tõsine ja küsimus on elus ja surmas, rakenduvad rahvusriikide enesekaitse- ja eneseregulatsiooni mehhanismid. Elutähtsate funktsioonide tagamine kaalub üles tühja ja tähtsusetu loba ning bürokraatlik fantoomliit koos oma kõrgepalgaliste ametnikega unustatakse igapäevastes võitlustes sootuks.

Analoogne on lugu ka pahemliberaalide lemmikteemadega, nagu seksuaalvähemuste eriõiguste pealesurumise ja sootuse ideoloogia viimaste moeröögatustega. Kuni maksumaksja raha jookseb, võivad inimesed oleskleda LGBT-ühingutes, mõelda välja uusi sooidentiteete ning mängida nendevahelisi rollimänge, ent eriolukorras kukub võrdsete võimaluste edendamise sildi all tegutsev loomu- ja mõistusevastasuste pealesurumise kaardimaja kokku. Reaalses elus toimib teatavasti raudne reegel, et järglasi saavad üksnes mees ja naine, kelle ühise ja truu pingutuse ehk abielu toel need üles kasvatatakse.   

Mis juhtuks siis, kui Euroopa Liit lakkaks üldse olemast? Mitte midagi erilist.

Euroopa Liit on kriisi keskel suurepäraselt demonstreerinud enda tarbetust. Tühjad poliitilised avaldused, mida on saatnud pahemliberaalse globalismi suurmeistri Guy Verhofstadti karjatus, et kuna viirused ei tunne riigipiiri, siis on ka viiruste puhul ainsaks lahenduseks “rohkem Euroopat”, ajavad parimal juhul naerma.

Koroonaviiruse kriisis oma riigipiire sulgevate rahvusriikide kodanikud hakkavad ehk vaikselt mõtlema, mis juhtuks siis, kui Euroopa Liit lakkaks üldse olemast? Nii mõnigi jõuab vastuseni, et mitte midagi erilist. 

Sõbralike rahvusriikide vahel võib samuti rakendada vaba piiriületust ning teenuste ja kaupade vaba liikumist. Selleks pole vaja ellu kutsuda hirmkalli bürokraatiaga monstrumit, mis keskvõimuna elab oma elu ning nõuab endale üha suuremaid õigusi sekkuda liikmesriikide siseasjadesse.  

Tänaseks on selge, et väga paljudele, kaasa arvatud koroonaepideemia epitsentris viibivatele itaallastele, pole jäänud märkamatuks, kui abituna sipleb Euroopa Liit välise force majeure’i tingimustes ning kui kerglaselt jäetakse liikmesriigid – nagu Itaalia – enda hooleks.

Praegu on veel vara lõplikele järeldustele jõuda, ent Euroopa Liidu superstruktuuride ilmselge tarbetus kriisiolukordades viitab sellele, et peagi pudeneb käesolev liit sinna, kus on tema õige koht – ajaloo annaalidesse, teiste revolutsiooniliste ideoloogiate poolt ellu kutsutud ja tänaseks kokku varisenud liitude kategooriasse. 

Muidugi peab senist kogemust silmas pidades arvestama ka võimalust, et euroliit ise koos oma võimuringkondadega näeb lahendust risti vastupidises ehk võimu tsentraliseerimise suurendamises. Aga niisuguseks puhuks tuleks üks kõhutäis väljanaermist aegsasti valmis panna.