Kui kord juba ÜRO rändeleppe aruteluks demokraatlikes institutsioonides läks, oleks tänaseks tekkinud olukorras aus teha samm riigikogust edasi ning panna rändelepe rahvahääletusele, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Mäletame väga hästi, et enne kui ÜRO rändelepe tõusis terava ühiskondliku arutelu objektiks, oli presidendil ja välisministeeriumil plaan sõita Marrakeshi ilma valitsuse ja isegi riigikogu otsuseta nimetatud leppe osas. Kõlasid naeruväärsed põhjendused, et kuna lepe on vaid poliitilise ja deklaratiivse iseloomuga dokument, siis võib leppele allkirja anda ilma igasuguse aruteluta Eesti Vabariigi demokraatlikes institutsioonides.
Alles 9. novembril väitis välisminister Sven Mikser ERR-ile, et rändeleppe toomine riigikogu suurde saali hääletamiseks mõjuks äraspidiselt. "Tegemist ei ole lepinguga. Riigikogu suur saal võib rändeteemat tervikuna arutada, aga antud juhul suure saali hääletus võibolla mõjuks äraspidiselt, sest muudaks selle olemuslikult õiguslikult mittesiduva leppe ju meie siseriikliku õiguse osaks. Olemata küll konstitutsiooniline jurist arvan, et see ei oleks mõistlik mõte," sõnas Mikser toona "Aktuaalsele kaamerale".
Kui aga rändeleppe arutelu valitsuses päädis põhimõtteliselt valitsuskriisiga ning silmapiiril hakkas terendama oht, et presidendi allkiri jääb rändeleppe alla üleüldse kirjutamata ning Eestit võiks arvukate kommentaatorite arvates oodata oht langeda lääne "usaldusväärsete partnerite" heast kirjast kõikvõimalike "paariariikide" kategooriasse, muutus rändelepet läbisuruva liberaalse nomenklatuuri retoorika eesotsas presidendi ja sotsidega päevapealt.
Hädaolukorras tuli isegi sotsidele meelde, et Eesti on idee poolest sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja peaks olema tagatipuks rahvas. "Meil on ettepanek, kuidas olukord lahendada," rääkis Jevgeni Ossinovski 19. novembri Vikerraadio hommikuprogrammis. "Teen ettepaneku riigikogu tasemel arutada. See on väga demokraatlik viis, kuidas olukorrast välja tulla," sõnas Ossinovski, kes alles paar päeva tagasi oli esitanud peaminister Jüri Ratasele ultimaatumi, milles ta nõudis justiitsminister Urmas Reinsalu ministritoolilt vabastamist. Kui Reinsalu jätkaks, ei nägevat sotsid võimalust valitsuses enam jätkata.
Parlamentaarse demokraatia vooruseid hakkas valitsuskriisi lävel kiirkorras hindama ka Kersti Kaljulaid, kes alles eile sõnas Postimehe intervjuus: "Iseenesest on mul hea meel, et kui inimestel on küsimused, arutatakse neid kõige läbinähtavamas formaadis ehk parlamendis. Nõustun nende parlamendiliikmetega, kes diskussiooni puhkedes arvasid, et parlament peaks seda küsimust arutama."
Nüüd kui rändeleppe tulisemadki pooldajad on kiirkorras leidnud üles oma usalduse Eesti Vabariigi demokraatlike institutsioonide vastu, tuleks sellesama demokraatia huvides astuda riigikogust samm veel kaugemale, kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahva suunas – ÜRO rändelepe tuleks nimelt panna rahvahääletusele.
Huvitav küll, aga seda presidendi nõustumist polnud rändeleppe arutelu algfaasis sugugi kerge hoomata. Ilmselt oli taaskord tegu "kommunikatsiooniprobleemiga", nagu valitsuse strateegilise kommunikatsiooni spetsialistid on üha tihenevas tempos vähemalt viimase viie-kuue aasta jooksul meile üritanud kõikvõimalikke rahva pahameelt esile kutsuvate teerullipoliitikate silumiseks sisendada.
Igal juhul, nüüd kui rändeleppe tulisemadki pooldajad, kes algselt plaanisid selle läbi suruda suuremat kära tekitamata, on kiirkorras leidnud üles oma usalduse Eesti Vabariigi demokraatlike institutsioonide vastu, tuleks sellesama demokraatia huvides astuda riigikogust samm veel kaugemale, kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahva suunas – ÜRO rändelepe tuleks nimelt panna rahvahääletusele.
Praeguseks tekkinud olukorras oleks ülimalt vajalik, et nii olulises väärtusküsimuses, kui seda on migratsioon, mis mõjutab mitte ainult meid, vaid ka meie lapsi, saaks otsuse langetada meie riigi kodanikud.
Kui me praegu jääksime valitsuskriisi tekitanud küsimuses pidama parlamendi tasandile, võiks mõlema otsuse korral olla tulemuseks üha süvenev võõrdumine poliitikast, mis omakorda lõhestaks ühiskonda.
Referendum aitaks aga tänaseks kujunenud olukorras lahendada selle poliitilise ja maailmavaatelise küsimuse konstruktiivselt ja kahtlemata suurema legitiimsusega, kui riigikogu, rääkimata kitsast ametnike ja poliitikute ladvikust.
Seega, olgem lõpuni ausad demokraadid ja pangem ÜRO rändeleping rahvahääletusele!