Juhtkiri: uuspuritaanlik Euroopa

Euroopas ei anna enam tooni ketsereid jahtinud katoliiklik inkvisitsioon ega ristiinimeste elukommete järele valvanud protestantlik kombluspolitsei. Vahepeal on olnud valgustusaeg, mis tõstis usu asemel ausse inimmõistuse, ning üksteisele järgnenud revolutsioonid on nii ühiskondlikus kui isiklikus plaanis kodanikele järjest suuremaid vabadusi kätte võitnud.

Ja ometi elame täna olukorras, kus Euroopa kodanikel tuleb hoolega oma mõtteid, sõnu ja tegusid jälgida. Kui ta tahab näiteks ajaloo teemal sõna võtta, peab ta teadma, millise genotsiidi seikades ja faktoloogias on lubatud kahelda ja millise puhul ei tule see kõne allagi. Milline märk, lint või lipp on lubatud, milline mitte. Kui kõrgele ja sirgelt tohib ta oma kätt kergitada. Ka ajaloolane või ajaloohuviline peab täpselt piire tunnetama, et ta midagi kogemata või meelega ei eitaks ega maha vaikiks. Kui see ei too kaela trahvi või vangistust, võib see vähemalt rikkuda sinu karjääri.

Ühiskondlikes asjades kaasa rääkides peab aktiivne kodanik õhinapõhiselt selgeks õppima uue sõnavara, et mitte osutuda vihakõnelejaks või vaenuõhutajaks. Üksainus ettevaatamatu või asjatundmatu sõna võib talle kalliks maksma minna. Ja kindlasti ei maksa kaaluda ühinemist mõne liikumise või erakonnaga, mis on rajatud diskrimineerimisele kallutavale ideoloogiale. Varem või hiljem võetakse teiega ühendust.

Loomulikult peavad ka ettevõtjad ja ühiskondlikud organisatsioonid arvestama uue reaalsusega. Äriühingud ei saa end välja vabandada kapitalistliku turumajanduse reeglitega ja vajadusega olla turul paindlik ja teenida kasumit. Nad peavad üle vaatama oma kaadripoliitika. Nad ei või eirata ühiseid väärtusi. Kõige parem oleks, kui nad laseksid oma juhte ja töötajaid koolitada ning hakkaksid monitoorima, mil määral nende tegevus arvestab inimõigustega. Eeskuju näitab Swedbank, mis küsis oma toetusraha tagasi fondilt, mis premeeris ebasoovitavat kodanikuliikumist.

Ka kirjastajad peavad mõistagi hoolega jälgima, mida nad avaldavad. Eriti lastele ja noortele mõeldud raamatute osas. Äkki leidub neis – tõenäoliselt just vanemas, teadmatuse ja pimeduse aegadest pärit lastekirjanduses – ebakorrektseid sõnu ja väljendeid, mida pole kohane kasvavale noorsoole tutvustada. Ja vanemad ärgu üldse arvaku, et neil on õigus oma lapsi vastavalt oma veendumustele õpetada ja kasvatada. Ega ikka ei ole. Ühiskond, täpsemalt küll riiklikud asutused ja ideoloogiliselt läbiproovitud spetsialistid teavad paremini, milliseid väärtusi ja mil moel tuleb juba maast-madalast edasi anda.

Kas me tahame sellist puritaanlikku, kalvinistliku tõsidusega üles ehitatud valgustatud Euroopat, kus näiliselt valitsevad küll progress, heaolu ja vabadus, kuid järgi proovimisel ilmneb, et need on kaotanud oma maitse? Euroopat, kus kodanik ei tea viimaks, kui suurt osa oma vabadusest tohib ta kasutada?

Kui vastus on “ei”, siis on viimane aeg koonduda ja välja öelda: me austame ja väärtustame kaasinimest, me ei kutsu üles kedagi halvustama või alavääristama, kuid me pole nõus uuspuritaanliku diktatuuriga. Me pole nõus sellega, et veidrate nimedega komisjonid ja komissarid kirjutavad meile ette, kuidas me peaksime oma elu korraldama. Kui me oleme vabad inimesed ja vaba rahvas, siis olgu meil ka õigus järgida oma südametunnistust ning elada oma veendumuste ja ideaalide kohaselt.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!