Juhtkiri: vabaduse diktatuur

Eugène Delacroix. Vabadus viib rahva barrikaadidele. Õlimaal, 1830 (inspireeritud samal aastal toimunud Juulirevolutsioonist Prantsusmaal)

Portaali Objektiiv juhtkirjas tõdetakse, et vasakliberaalsest ideoloogiast võrsuval väärastunud vabaduse diktatuuril ei ole midagi pistmist ehtsa demokraatia ega euroopalike väärtustega.

Vabadus ja demokraatia ei kuulu automaatselt kokku. Näiteks 19. sajandil pooldati USA kui demokraatliku valitsemiskorraga riigi lõunaosariikides orjapidamist ning seda ei kaotatud vabadel valimistel või demokraatliku debati tulemusena. Põhjaosariikides leiti nimelt, et vabadus ja inimõigused on olulisemad kui lõunaosariikide valijate tahe, ning nad sunniti verise kodusõja käigus alistuma. Neegrid said vabaks.

Ka Eestis on viimasel ajal ühiskondlikus debatis kostnud ikka ja jälle hääli, et demokraatia ei tähenda enamuse arvamuse tingimusteta pealejäämist. On teemasid – nagu näiteks inimõigused –, mille puhul ei saa alati asju hääletamise teel otsustada. Häda on selles, et teatud huvigrupid püüavad inimõigusi oma suva järgi ümber defineerida, et rakendada need oma ideoloogiliste ambitsioonide teenistusse. Inimõigusaktivistide arvates ei tohiks ühiskonnal lubada otsustada näiteks põgenike varjupaigaõiguse või “seksuaalvähemuste õiguste” üle. Nõutu kodanik küsib seepeale, kas ühiskonna enamusele jääb üldse sõnaõigust massilise sisserände ja järjest uute seksuaalperverssuste normiks kuulutamise teemal. Kas see ongi demokraatia? Või hoopis väärastunud vabaduse diktatuur?

5. märtsil ilmunud artiklis “Aeg kaitsta Euroopa väärtusi” hoiatas sotside endine juht Sven Mikser jõudude eest, kes pakuvad ärevatel aegadel lahendusena enesesse sulgumist ja püüavad luua Eestit, mis ei kuulu ei itta ega läände ja millel on oma, unikaalne väärtussüsteem. Mikseri sõnul on see utoopia, sest “läänelikud väärtused” ei ole meile väljast peale surutud võõras kraam, vaid need on meie oma väärtused.

Sellele mõttekäigule olgu vastatud, et esiteks ei samastu ebademokraatlik ja föderaalseks superriigiks kujuneda üritav ühendus nimega Euroopa Liit Euroopa ega euroopalike väärtustega ning teiseks ei samastu nimetatud väärtused tingimata mõne erakonna ideoloogiliste seisukohtadega. Seega ei saa EL-i või vasakliberaalse ideoloogia suhtes skeptilisi kodanikke ja kodanikuühendusi pidada isolatsionistideks ega Euroopa- või läänevastasteks.

Euroopas ja Eestis ei käi praegu võitlus avatud ja suletud, demokraatliku ja autokraatliku või lääne ja ida maailmanägemuse vahel, nagu sotside propagandistid väita püüavad. Võitlus käib tegelikult lääne kultuuriruumi sees, sest ka konservatiivid jagavad Euroopa kristlikust kultuurist võrsunud väärtusi nagu üksikisiku õigused ja vabadused. Ainult et need väärtused on oma algsest kontekstist välja rebitud ning moonutatud kujul võetud aluseks liberalismi ideoloogiale, mida nüüd euroopalike väärtuste pähe esitatakse.

Küsimus on seega mõistliku ja harmoonilise suhte leidmises ja teostamises ühelt poolt üksikisiku õiguste ja vabaduste ning teiselt poolt tema kohustuste ja vastutuse vahel viisil, mis säilitaks meie kultuurilist järjepidevust ja austaks ühist hüve. Sellest pingeväljast on juttu ka Eesti põhiseaduse preambulis, kus on viidatud nii üksikisiku õigustele ja vabadustele kui vajadusele tagada rahvuse ja tema kultuuri püsimine.

Probleemiks on see, et vasakliberaalne seltskond püüab oma ideoloogiast tulenevaid tõlgendusi vabaduste pähe esitleda ja vastuvaidlemist mittesallival toonil ühiskonnas kehtestada. Näeme kõikjal lääneriikides, kuidas teisitimõtlemist, tegelikult aga täiesti normaalseid, eelnevate põlvede elutarkust edasi kandvaid rahvuslikke, moraalseid või religioosseid vaateid üritatakse sildistada, marginaliseerida ja koguni kriminaliseerida. Just sellist püüdlust võiks pidada omaseks suletud, kitsaste huvigruppide poolt suunatud mitteliberaalsele ohlokraatiale, kus imiteeritakse demokraatlikke otsustusprotsesse, kuid kus tegelikult ei austata ei sõna-, usu- ega mõttevabadust.

Kui demokraatiast saab ainult ühe poliitilise ideoloogia – nt liberalismi, sotsiaaldemokraatia või üldistatult uusmarksismi – elluviimise vahend, siis tähendab see ebaõiglust teistsuguste tõekspidamistega inimeste suhtes. Fakt on see, et lääne ühiskonnad on rajatud kristlikule ilmavaatele. Meie mõtte- ja kultuuriruumi on kujundanud kristlusega seotud arusaamad ja ideed. On muidugi olemas igat masti revolutsiooniline seltskond, kes tahaks kristlusest kui ühiskondlikust mõjutegurist täielikult lahti saada – ja viimased sajandid Õhtumaa ajaloos kujutavadki endast süstemaatilise dekristianiseerimise ajajärku. Kuid just seetõttu ei saa taolisi sihte pidada läänelikeks või euroopalikeks väärtusteks. Ja sõna “utoopia” sobib hästi taoliste seltsimeeste püüdluste iseloomustamiseks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!