Jüri Kotšinev. Foto: Markus Järvi

Eesti kodusõda ei peeta konventsionaalsete taparelvadega, kuid seda julmem ja armutum on poliitilise survestamise ja ideoloogilise pressingu relvastuse rakendamine poliitheitluses, mis annab paljudes parameetrites sõja mõõtmed välja, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Kõikidest sõjaliikidest, milleks on inimene võimeline ja mida on inimkond pidanud, on kõige julmem ja ebainimlikum kodusõda. See on olnud nii läbi aegade ja põhjus, miks on just kodusõjad sõdadest kõige kompromissitumad ja julmemad, on tõsiasi, et selliseid sõdasid ei peeta mitte võidu ja oma tahte pealesurumise nimel, vaid vastaspoole täieliku hävitamise nimel.

Kodusõdades ei rahune võitnud pool enne, kui on oma vastase täielikult hävitanud ja selle vastase ideed ühiskonna mälust totaalselt välja juurinud. Kodusõjas on kangelased ainult need, kes on võidelnud sõja võitnud poolel. Vastaspoole õigust omada kangelasi võitjate pool ei tunnista. Vastaspoolt, kes on kodusõjas kaotanud, tembeldatakse igasuguste nimedega ja neile inkrimineeritakse kõikvõimalikke alatusi ning ebainimlikkust. Inkrimineerijaks on teadagi võitjate pool. 

Ka poliitilises kodusõjas ei lepita vastase taandumise ja kaotusega, vaid üritatakse see vastane poliitiliselt hävitada. Poliitiline kodusõda on väga julm. 

Eesti kodusõda ei peeta konventsionaalsete taparelvadega, kuid seda julmem ja armutum on poliitilise survestamise ja ideoloogilise pressingu relvastuse rakendamine poliitheitluses, mis annab paljudes parameetrites sõja mõõtmed välja.

Õnneks on Põhjala rahva temperament selline, et padrunite ja mürskude ning granaatide asemel kasutatakse sõnalist arsenali. Sellise ideoloogilise relvastuse abil üritatakse oma poliitilised oponendid demoraliseerida ja teha nad poliitheitluses võitlusvõimetuks.

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud, nagu ütlevad filosoofid. See on üks jälgimaid ütlusi, mida olen kuulnud, aga sellegi poolest on inimkonna ajalugu näidanud, et nii see tõesti on. On siis sõda ja armastus tõesti ühe medali kaks poolt? Kumb on seejuures selle medali avers ja kumb revers? Paistab, et avers on sõda ja revers on armastus.

Inimliku alatuse määr on juba sajandeid tagasi saavutanud oma kõrgpunkti ja tänapäeva inimesed vaid kordavad oma kaugete esivanemate ammu sooritatud sigadusi ning jälkusi oma liigikaaslaste suhtes. Pole midagi uut siin päikese all, nagu ütlevad filosoofid. Eesti praegune riik on selles suhtes veel üsna lapsekingades tatsuv pisike tegelane. Ometi on ka siin, otsekui minimudeli või maketi näol jälgitavad kõik tänapäeva ajastu poliitikale omased haigused. Selleks on plutokraatia – rikaste kätte koondunud tsentraliseeritud võim, korruptsioon nii võimuga kauplemise kui mõjuvõimu ostmise pärast. 

Toimub oma poliitilise tahte läbiviimise nimel erinevate riiklike institutsioonide allutamine võimude poliitiliseks tööriistaks. Kõik nimetatud ühiskonnahaigused on omased ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele ja kindlasti ka teistel mandritel olevatele arenenud ühiskondadele, aga Eestis on see kõik vähendatud mudeli kujul kuidagi eriti hästi jälgitav ja silmatorkav.

Kõik need „nokitsemised presidendi kallal" ja „poliitikasse minekud" on kõrvalt vaadates jälgid ja tülgastavad. Kohalikud poliittehnoloogid ja meie maailma „vägevad" on oma küünilises kasuahnuses ja oma võimukindluses läinud nii ülbeks ja suureliseks, et nende häältki kuulata ei taha. Meeletu enesekiituse ja suurelisuse ajad saavad ümber vaid üksikutele meie riigimasina operaatoritele. 

Aeg-ajalt teeb keegi nendest vea, mis on peamiselt tingitud oma kõikelubatavuse ja liigse enesekindluse illusoorsest kilbist. Siis kaotab mõni „riigimees" või „riiginaine" oma sooja koha poliitilisel Olymposel ja nende kukkumine sealt tavakodanike keskele on valus. Raha on küll mätta alla peidetud, aga võimu ja tähtsust enam ei ole.

Enamuses sellistest juhtumitest on aga viimastel aegadel Olympose kaasasukate poolt oma õnnetute kolleegide suhtes ära klatitud ja eksinutele on sageli nende möödaastumised andestatud. Kaasplutokraate hoitakse. Ainsad, kes siis selliste „õnnetute" libastujate vastu võidelda üritavad on nende poliitilised oponendid, valitseva seltskonna suhtes opositsioonis olevate erakondade esindajad. 

Järjekordne lahing suures poliitilise heitluse kampaanias algab peale valimisi tuleva aasta kevadel. Praegu on toimunud „vägede ülevaatused" igas parteis, kes tahab saavutada parima resultaadi riigikogu valimistel ja juba on kostmas esimesed kahuriväe ettevalmistuse avapaugud. Iga kord lähevad sellised valimised oma võitluses konkurentidega koha eest päikese all järjest räpasemaks ning selles pole midagi imelikku. Iga erakond kogub enda ümber toetajaid ja valijaid, kellest paljud asuvad ühe või teise partei taha oma poliitilistes veendumustes, aga on väga suur osa ka neid valijaid, kes tõsimeeli loodavad, et nende valitud erakonna liikmed aitavad esindada nende ainelisi huvisid riigikogu tasandil oma valijate huvide eest seistes. Sellistest valijatest on mul siiralt kahju, aga lootus sureb viimasena, nagu ütlevad filosoofid.

On tore näha, et aeg-ajalt liitub ühe või teise partei valimisnimekirjadega uusi inimesi, kes pole ennast elukutselises tegevpoliitikas veel kunagi proovile pannud. See annab meie valitsejatele mingigi rotatsioonivõimaluse ja toob aeg-ajalt poliitilisele areenile uute mõtete teostajaid ja uut energiat.

Loodan, et praeguse koalitsiooni vedaja ja lipulaev, reformierakondlaste meeskond enam võimule ei saa. Tahan näha, kuidas nende võimul olemisest läikima läinud poliitiline karv muutub võimult eemaldamise järel pulstunud, takuseks karvaklombiks.

Loodan, et see võimalus avaneb siis, kui reformarid ei saa soovitud arvu kohti riigikogus ja ei moodusta järjekordset valitsust. Neid see mõistagi ei paranda ega muuda, aga naeratus nende nägudel ei ole siis enam nii lai.

Valimised on tegelikult toredad selles mõttes, et meenutavad Antiik-Rooma gladiaatorite võitlust, mis on keeratud tagurpidi – areenil võitleb plebeide rõõmsate pilkude all kohalik võimuladvik. Plebeid istuvad areeni ümber istmetel ja jälgivad poliitilise eliidi armutut taplust võimuvõitluse suursündmuse võitlusväljal. Plebeide rõõmuks katkutakse karvu, rebitakse vastastikku peast juukseid, hammustatakse ja tehakse muidki sigadusi, kõike seda mõistagi ülekantud tähenduses.

Mulle plebeid ei meeldi, ei need, kes kaklevad areenil, arvates, et nad on ühiskonna eliit, ega need, kes istuvad tribüünidel ja arvavad, et nemad on privilegeeritud pealtvaatajad.

Seega jätan ma ise kõigest valimistega seotud üritustest osa võtmata. Need, keda ma tahaks näha uues riigikogu koosseisus, teavad seda niigi. Need, keda ma seal näha ei taha, pääsevad suures osas sinna niikuinii.

Kõik see tundub lootusetu, aga ma lohutan ennast alati mõttega, et minu häält nad ei saa. Samuti ei saa nad tulla minu nina alla oma „luuletusi lugema" ja oma poliitilisi rahvatantse tantsima.