Nõukogude liider Mihhail Gorbatšov suudlemas Ida-Saksa juhti Erich Honeckeri 21. aprillil 1986. Foto: Scanpix

Ma usaldan ministreid, kes hoiavad raadio all tolmu sees oma endisi parteipileteid, mis võetakse õigel ajal raadio alt välja ja liputatakse, kus vaja. Ma armastan kõige palavamalt meie meediat, eriti riiklikku. See meedia on 21. sajandi au, mõistus ja südametunnistus. Nii palju on, mida armastada, kirjutab Jüri Kotšinev.

On aeg rääkida armastusest. Tõelisest, siirast, igavesest armastusest. Ma armastan poliitikuid. Ma kummardan opositsiooni kannatuste ees ja imetlen, kuidas neil on õnnestunud täisealistena säilitada kuueaastase lapse mõistus. Milline särav ja ehe puhtuse säilitamine. Ma imetlen sotsiaaldermokraatide (sõnast „дерьмо“) ponnistusi teha rahvas vägisi õnnelikuks ja terveks.

Ma plaksutan mõttes reformikommaritest oravate ees. Ma ei suuda sõnades väljendada kiitust presidendi vankumatule innule hoida rahvas õigel poliitilisel kursil ja olla tolerantne. Ma usaldan ministreid, kes hoiavad raadio all tolmu sees oma endisi parteipileteid. Partei oli meil muuseas üks. Nii kujunes see välja ajalooliselt. See pilet võetakse õigel ajal raadio alt välja ja liputatakse, kus vaja. Ma armastan kõige palavamalt meie meediat, eriti riiklikku. See meedia on 21. sajandi au, mõistus ja südametunnistus. Nii palju on, mida armastada…

Ainult ühte asja ei saa kõik loetletud armastusväärsed tegelased teha. Nad ei saa minu nina all kankaani tantsida. Ma ei luba. Nii lihtne see ongi. Kui üritavad, siis näitan ma neile, mis juhtub siis, kui maarahvas oma seaduslike isandate vastu mässu tõstab. Selleks mul veel jõudu jätkub. Niisama läbirääkimisi ma kellegagi pidama ei hakka. Ma ei jookse sigadega võidu ja skunksidega ma võidu ei lase.

Ma kutsun üles meie lugupeetud riigimehi jätma enne saabuvaid valimis püksid jalga. Vastasel korral meenutavad nad neid tegelasi, kes püksid enne jalast võtavad, kui keegi nendega vahekorda kavatseb astuda. See on ennatlik ja ei ole eriti ilus. Väärikus eelkõige.

Kui Jäneda krahv luges Kanti teoseid ja tema juurde toodi talupoeg, kes talunaisele tarekatuselt pähe lasi, siis oli krahvi üllatus suur. Ta oli sunnitud hea vanakese Immanuel Kanti teose kõrvale panema ja pidi lahendama maarahva sisekommunikatsiooniga seotud küsimusi. Praegune pasatants on Põhja-Liivimaal ja Eestimaal põhimõtteliselt sama kui eelmise sajandi algusaastatel, ainult et krahvi ega parunit ei ole enam kusagilt võtta ja keegi ei anna ülekäte läinud talupojale viisteist tulist sauna taga. Oh aegu ammuseid. 

Sestap ongi kätte jõudnud aeg, kus iga kalarappija võib inimesi sinatada ja neile massiteabekanalitest karistamatult pähe kusta. See ei oli tore. See ei ole isegi Baltische Biedermeier mitte. See on üks Scweinerei, üks Arschleckerite bande.

Pariisi kalarappijad, kes vaatasid pealt Pariisi väljakutel, kuidas aristokraate viidi „Vabariigi habemenoa“ alla ning tegelesid samal ajal kudumisega, et aeg mõrv-hukkamiste vaheaegadel kiiremini läheks, on hämmastavalt sarnased praeguste poliitikute näoilmetele. Sootud kalarappijad olid prantslaste suurima sigaduse – 1789. aasta revolutsiooni sümboliks. Hiljem, 19. sajandi keskel oli munakivi proletariaadi relvaks. Munakivi oli Stalini arvates nii ohtlik võitlusvahend, et ta enamuse Moskva sillutistest asfalteerida lasi. 

Tänapäeval on revolutsiooni sümboliks saanud kaabu. Soge ei ole enam moes. Õigemini on kaabu kontrrevolutsiooni sümbol ja mulle kui elukutselisele kontrrevolutsionäärile ja punastega võitlejatele peaks kaabu eriti armas olema. Mood oli alati poliitilise võitluse üks vahendeid. Paul I keelas oma lühikese valitsemise ajal (1896–1801) kõige inglispärase kandmise. Eriti jälgitav oli see peakatete vallas. Inglise silindreid kanda ei tohtinud, selle eest võis Paul I ajal vangi sattuda. 

Minule on kõige rohkem ette heidetud keelteoskust ning nina kuju. See on osutunud tõeliselt ohtlikuks katsumuseks minu elus. Ma saan aru, et sellise ninaga, nagu mul, on Eestis elamine mitte ainult ebapatriootlik, vaid suisa mõnitav põlisrahva silmis. Keel on mul pikk ja terav ning ma suudan selle abil mulle teadaolevaid sõnu lauseteks vormistada. Põhjus on väga lihtne – jooma, suitsetama ja rääkima õppisin ma üheaegselt. Kirjutama õppisin pisut hiljem ja nagu siinmail kombeks, ei saanud alguses vedama ja hiljem pidama. Nii ma siis muudkui kirjutan, kuni mind ei peata miilits.

Poliitikerid ja kulturnikud! Olge valvsad! Ma armastan teid! Säästke oma keeli – neid läheb teil vaja seinte lakkumiseks. Seinte lakkumine ei ole niisama varnast võtta kunst. Seinte lakkumine on väga vastutusrohke ja tähtis poliitiline töö. Keel võib kiiresti lihtsalt ära kuluda.

Armastus on see, mis karukoopasse võib viia rebase või orava. Eriti tänapäeval. Võideldakse ju leppimatult selle eest, et kõik armastuse liigid on tervitatavad. Isegi lendoraval on lendude vahel õigus, ja ma ütleks et isegi kohustus armastada. Igas meist võib olla oravat või rebast või karu. Meis kõigis on natuke klouni, mis sest, et me seda ei tea.

See kes elab lüpsjaga
selle elu väga hea...

Armastusest on vihkamiseni vaid üks samm. Viimasel ajal on nii mõnedki särtsakad seltskonnategelased ilmutanud tungi võidelda monumentidega. Tartu suudlevad tudengid ja Tallinna raidskulptuurid on tõsiselt ohustatud. Sestap ajaga kaasas käies ongi Pätsi monumendi kallal töötanud geeniused igaks juhuks kujutada ainult vaese Kostja pead. Et asi oleks mõjuv, otsustasid need imbetsillid selle pea üleloomulikult suureks paisutada. Nii ongi vesipea, mida nad riigipeaks tituleerivad, maakera sarnane. Androgüün Päts. Eks ta ole. Aga mis siin ikka nuriseda.

Meie Kostjal kivist pea
küll on tore küll on hea

Armastama peab oma tööd. Armastama peab armsaid kaaskodanikke. Armastama peab seadusi ja nende tegijaid. Armastama peab kõike. See on tänapäeva ideoloogia. Nii mõtleb poliitiliselt õigesti rautatud inimene. 

Iga amet on auväärt. Isegi see, mis meie Kostja ilma peata jättis – õigemini jättis pea ilma kehata.

Kirves tõuseb kirves langeb
pea see kukub lumehange
see on timukale töö
kes ei tööta see ei söö