Jaak Johanson lõi ühe hümnidest, mis andis lootust ja leevendas rahva valu ja kannatust. Selliseid lauluisasid ei ole palju ühegi rahva hulgas. Eesti on väike ja eestlaste hulgas on selliseid tulekandjaid ja tõrvikuhoidjaid väga vähe, kirjutab Jaagu sõber ja ajaloolane Jüri Kotšinev.
Kõik, kelle sünniaasta oli eelmise sajandi viiekümnendatel või kuuekümnendate esimesel poolel on põlvkond, kes on tänaseks päevaks jõudnud üleminekuvanusesse. See on üleminek sellest ilmast teise.
Enamus elutööst on tehtud. Meile langes osaks sündida ajal, kus enamus eestlastest, keda punavõim vaenlaseks pidas, olid juba küüditatud ja massirepressioonide hoog oli raugenud. Kahel vaenupoolel sõdinud Eesti mehed olid ilmasõja rinnetel kas langenud või siis ellu jäänud. Ühel poolel võidelnud – Laskurkorpuse mehed – sattusid Moskva heakskiidul sõjajärgses ENSVs juhtivatele kohtadele ja „arendasid rahvamajandust", juhtisid hariduselu ning mängisid esimesi viiuleid kohalikul kultuurimaastikul. Teisel poolel, ehk siis „valel poolel" võidelnud ja ellujäänud eestlaste osaks olid saanud repressioonid, jälitamine ja karistus…
Meie lapsepõlve ilmestas see, et enamus siia saabunud idanaabreid olid ennast kehtestanud kui maailmavallutajad ja sõja võitjad. Nende lapsed, meie eakaaslased, mängisid põhiliselt sõjamänge. Need mängud olid alati väga lärmakad, agressiivsed ja vihkajalikud kohalike suhtes. Nad tundsid ennast võitjatena. Meie, eesti keelt kõnelev põlisrahvas, vaatas seda nukralt pealt. Jõuetu nördimus saatis siis sellistel hetkedel kõikide eestlaste meeli. Käed langesid alla, kuna ei olnud midagi võimalik teha selle laavaga, mis ida poolt siia saabus ja ennast ülijõuliselt ja toorelt kehtestas.
Siis saabus mõningane mugavdumise ajajärk ja eilsete skautide ja noorkotkaste pojad said järsku aru, et elu tahab elamist ja et see on võimalik vaid uute olude ja uue võimuga kokku mängides. Samal ajal oli suurel osal eestlastest meeles vanaisade ja vanaemade jutustatud lood sellest, et oli kord Eesti riik, Eesti Wabariik. Mõnelgi oli sahtlipõhjas alles hoitud Eesti trikoloori kujutav rinnamärk ning Eesti Wabariigi mündid, kroonid Pika Hermanni ja viikingilaeva kujutisega. Kõik see oli justkui unenägu ja viirastus ajast enne seda, kui tulid kurjad vallutajad ja elu muutus vangilaagriks.
Need, kes otsustasid oma elu paika seda ja karjääri teha muutusid aktiivseteks nõukogude võimu teostajateks nii komsomoli kui partei ridades. Partei oli sel ajal üks ja ainus. Nii oli see kujunenud ajalooliselt, nagu ütles viimane NLKP peasekretär Gorbatšov ühes oma teleesinemises. Kõik see tundub omakorda praegu viirastusliku unenäona.
Aeg lendas kiirelt edasi ja eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate teisel poolele hakkas järsku aeglaselt, aga kindlalt puhuma vabaduse tuuleiile. Rahvas hakkas tardunud unenäost ärkama. See oli aeg, kus oli vaja uut hingust ja uut rahvusliku iseolemise lainet. Selline laine tekkis justkui iseenesest, kuid tegelikult hakkas realiseeruma vabaduse tahe, mis mitte kunagi ei olnud päriselt eestlaste meeltest ja südamest kadunud. Laulurahvana oli eestlastel kohe varnast võtta uusi ja meenutada vanu vabaduse laule.
Neid laule oli palju, kuid vaid mõned üksikud neist andsid välja vabaduse hümnide mõõdu. Üks laul – Jaak Tuksami „Meil on elu keset metsa" – oli juba tuntud laul, mida paljud mitteametlikuks hümniks pidasid. Jaak Johanson lõi aga just uuel ärkamisajal laulu, mida olen alati pidanud tegelikuks hümniks – mitte riigihümniks, vaid kogu maa ja rahva ja ühiskonna ja põlvkonna hümniks.
Hümniks just neile, kes sündisid viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel maal, mis tundus igaveseks ajaks jäetud võõrvõimu ahelatesse ja heidetud sügavaimasse vangikongi. See laul andis selgelt tunda ja mõista, et on võimalik murda orjuse ahelad kasvõi lahkudes õudsest tegelikkusest sinna, kus ei ole ahelaid ja vanglamüüre ja ahistajaid.
Lahkuda koos allesjäänud rahvaga, kes ei taha enam elada orjuses. Kes ei hooli enam mingist karjäärist ja võõrvõimu ees lipitsemisest isegi siis, kui see viimane lend jääbki viimaseks üldse. See laul oli kõige mõjusam ja usku sisendavam laul, mida olen kuulnud eelmise sajandi lõpukümnenditel vahetult enne Eesti vabanemist punastest ahelatest.
Pole midagi imestada, et laulu autor Jaak Johanson kuulub ise selle põlvkonna hulka, kes on lahkumas, olles teinud oma elutöö. Töö, mida ei oleks võinud kuidagi paremini teha.
Öelda Jaagu kohta, et ta on vabaduselaulik, see on mitte midagi öelda. Jaak sai hakkama millegi sellisega, millega ei saa hakkama enamus andekaid lauluisasid ja laulikuid. Jaak Johanson lõi ühe hümnidest, mis andis lootust ja leevendas rahva valu ja kannatust. Selliseid lauluisasid ei ole palju ühegi rahva hulgas. Eesti on väike ja eestlaste hulgas on selliseid tulekandjaid ja tõrvikuhoidjaid väga vähe. Jaak Johanson on kahtlemata üks nendest vähestest valitutest, kes ainult selle lauluga oleks juba õigustanud kõik oma tegemised siin ilmas.
Meie põlvkond on näinud sügavat orjaööd ja masendavat liikumist kindla hääbumise poole. Meie põlvkond on tunda saanud lootust ja vabaduse tuulte kahinat. Meie põlvkond on murdnud läbi punase vangla müüridest ja saanud tagasi priiuse. Vähemalt lühikeseks ajaks on meie põlvkond olnud vaba. Meil oli võimalus. Brüsseli ketid ja lukud ja müürid tulid hiljem, aga me olime vabad.
Üks selle vabanemise ja vabaduse laulumustrisse põiminud, kelle looming jääb püsima eestlaste kultuuri panteoni on Jaak Johanson oma lauluga „Lahtilükkamine". On hea, et tunnen seda meest, kelle nime järgi võiksid tulevikus eestlased, juhul kui nad ei sulandu rahvusena suurde europaabelisse, kirjeldatud ajastut hakata nimetama Johansoni ajajärguks eestlaste kultuuriloos.
Meie põlvkonna kohvrid on juba pakitud ja peagi algab reis siit ilmast teise. Kaasa ei võta ma sellele reisile midagi peale nimetatud laulu. Meil siiski vedas. Me nägime ühe süsteemi langemist. Me ei jõua näha uue süsteemi hääbumist. Meil õnnestus vabaneda ja olla vabad, vähemalt mõnda aega vaba. See on kogemus, mida enamusel põlvkondadest siin Maarjamaal pole võimalik olnud kogeda. Me lahkume rahus.
Öö tähtede tuules me lä'eme. Maad varjab ta hingede vall. Uhke laine lööb Lätimaa randa seal Ruhja ja Valga all. (Jaak Johansoni laulust „Lahtilükkamine")