Alateadvuslikult teab ja tunneb inimene, et ühiskond ei toimi õigesti, meile valetatakse, on nähtavad vastuolud, kuid väliselt ta seda tunnistada ei suuda. Kognitiivne dissonants on haaranud suure osa kodanikest. Paranemine tuleb vaid suure ja äkilise muutusega, leiab Jüri Tiidus.
Mõne aja eest oli mul kogemus, kus meditsiinitöötaja, eriarst, eiras talle ülaltpoolt etteantud nõudmisi ja käitus üleüldise koroona-narratiivi vastaselt. Ta ei olnud nõus salgama maha oma teadmisi, kogemusi. arstieetikat, tõekspidamisi ja mis kõige tähtsam – ta seisis oma patsiendi tervise ja õiguste eest.
Arsti südametunnistus ei lubanud sellel eakal ja suurte kogemustega arstil teisiti käituda, olenemata survest ja ebameeldivustest, mida ta selle otsuse nimel taluma pidi. Kõneldes sellest juhtumist hiljem tuttavaga, jõudsime mõlemad samale järeldusele. Kuigi avalikkus peaks sellest teada saama, ei tohiks seda lugu siiski kuskil avaldada, sest arst võib olla äratuntav ja veelgi rohkem vintsutusi ei tahaks talle mingil juhul tekitada. Et äratundmise korral tagakiusamine tuleb, on aga enam kui kindel.
Kas pole olukord groteskne? Ausa inimese ausat ja eetilist tegu tuleb varjata, et tal ei tekiks ebameeldivusi. Mõtlesin selle üle pikalt. Mis ühiskond see selline on? Blatnoide ühiskond, kus vor v zakone ei tohtinud ausat tööd teha, muidu kaotas staatuse?
Eesti rahvas on olnud korduvalt võõra ideoloogia ja võimu alla surutud. Ometi on ta kestnud. Rahvast on sunnitud kaasa tegema ja heaks kiitma ideoloogilisi rituaale, mis vahel mõistuse- ja loomuvastased. Ülemvõimule on allutud, kuid rahvas on säilitanud siiski oma igipõlise terve mõtlemise. Kasvõi "rehepapluse" hinnaga. Alates Jakobsonist on meil olnud ka ülim aade – omariiklus. Seda kõike kuni viimase ajani. Praeguseks on olukord teine.
Olen murdnud pead, kuidas suutis Eesti üldsus, põhielanikkond, hoiduda Nõukogude ajupesust 70 aastat. Ajalehed, raadio, lõpuks televisioon – kõik hüüdsid kui ühest suust kiitust parteile ja pühale kommunismile. Haridussüsteemis oli totaalne propaganda. Kogu avaldatav ilukirjandus, laulutekstid näite- ja kujutav kunst oli kommunistliku tooniga. Aga ei mõjunud, kohe üldse ei mõjunud. Olid mõned ideelised kommunistid, keda üldiselt ullikesteks peeti. Siis olid karjäärikommunistid, kellest võis veel aru saada ja üldiselt neist saadigi aru, kuigi nad ise oma variserlikkust aatelisusega varjata püüdsid.
Siinkohal meenub ühe kolhoosi partorg. Olime üheaelised, mõlemad pärast ülikooli lõpetamist kolmeks aastaks sundkorras kolhoosi tööle suunatud "noored spetsialistid". Küll põrkis mees kommunismiliinis tööliste ja ka juhatuse peale. Kord mingil üritusel küsisin temalt otse, usub ta kommunismiideesse. Päris tugevalt viinasena ütles ta mulle, et sinu arust teen ma parteitööd ainult karjääri pärast. Sul pole õigus, kommunism on ainuõige tee ja sellesse võitlusse tahan anda oma panuse ja sinulgi oleks aeg juba parteisse astuda, muidu ei tohiks sa kolhoosi juhatuse liigegi ollagi.
Aasta oli 1988, kui isegi Moskvast enam nii lolli juttu ei tulnud. Praegu on see juristiharidusega härra elukutseline poliitik, Reformierakonna ja riigikogu liige, kes usinasti "Eesti asja" ajab. Niipalju siis aatelisest kommunistist.
Aga ega tollal seda karjäärikommunismi talle ette ei heidetud. Inimene oskas elada! Oskab praegugi.
Üldiselt oli siiski neid, keda võis tõesti ideeliseks kommunistiks võis nimetada, aga rahvas tegi ju kogu aeg tsirkust kaasa, laskmata oma mentaalsust sellest segada. Oldi koosolekul, loeti paberi pealt ette – meie kollektiiv teeb ettepaneku … jne jne. Kõik tõstsid kätt ja läksid laiali. Ja rääkisid anekdoote ja irvitasid. Kõik said aru, et see on tsirkus. Oli liturgia, mida nõuab valitsev kord ja ideoloogia. Ametlikult räägiti üht, mõeldi teist. Kaine mõistus oli kõigil olemas.
Selle jama üle irvitati, mis siis, et selles osaleti, olude sunnil. Eestlane oli rehepapp ja irvitas ka nende üksikute vabadusvõitlejate üle, kes hiljem küll kilbile tõsteti. See võib olla pühaduserüvetamine, kuid ma ei leia, et need vabadusevõitlejad oma isiklike ohverdustega eriti eestlust edendasid ja neid oli vaid käputäis. Samapalju ehk, kui tõsiusklikke kommunistegi. Need olid selle aja äärmused. Tegelikult müts maha mõlema poole ees. Olid meelekindlad inimesed.
Kõige enam hoidis eestlust ja omariiklust läbi okupatsiooniaja siiski kogu rahva mentaalne baas, mis küll näiliselt allus ülemvõimule ja tegi kaasa kõik nõutud liturgiad, kuid peaasjas jäi siiski omale joonele. Kordus sama, mis 800 aastat tagasi. Ühes jões ristitud hüüdsid "Aamen" ja läksid samateed teise jõe või allika äärde ja pesid ristivee maha. Omaette elati kui enne, võimurite ees mängiti ristituid.
Väidan, et NL ajal, olenemata ajupesust hariduses, ühiskondlikus elus ja meedias, tegelikult Eestis ajupestuid ei olnud.
Nüüd umbes 20 viimase aastaga on olnud ajupesu ülimalt edukas. Olen ehk pessimist, kuid ajupestute arv ei piirdu meil minu meelest ainult selle 30-40%-ga, kes nn liberaalseid erakondi valivad. See on palju laiem ja see pole mingi näitemäng.
Inimesed kohe tõesti usuvadki, et selline totalitaarne, ühe ideoloogiaga ühiskond on õnne tipp. Et hävitame oma põllud, toidutootmise, energiamajanduse ja elame õnnelikult mesilaste sumina saatel. Et ema pole ema ja isa on ka ema ja inimene võib elu jooksul olla kuus korda mees ja kaheksa korda naine ja ülejäänud aja seal kuskil vahepeal ja oma triikmasinaga paari minna ja lapsigi saada, kui ta just aborti ei tee, mis on inimõigus.
Et pole vaja perekonda, emakeelt, isamaad, et sind tänaval rööviv neeger on tegelikult eestlane ja sinu sõber, seltsimees ja vend.
Pole mõtet siin kõike seda enesehävituslikkust ette lugeda, millesse tohutu suur hulk meie inimesi usub kui progressi. Õigem oleks öelda, et usub hävitajate valesid, et hävitus polegi tegelikult hävitus. Täiesti normaalsed, haritud inimesed on ühekorraga nagu pimedusega löödud.
Nad ei näe, et sama ideoloogia on eelnevalt juba korduvalt näidanud oma inimvihkajalikkust ja täieliku totalitarismi ihalust. Et selle ideoloogia võimutsedes muutub elu päev päevalt raskemaks ja keerulisemaks ja kuskil terendub juba nõrgematele näljasurm! Et selles ideoloogias on kõik tagurpidi. Keda nimetatakse rõhujaks on tegelikult rõhutav ja sallijad sallivad nii, et veri lendab. Ja pidevalt karjub kuskil varas, et võtke varas kinni. Seaduse kaitse on vaid poliitustavaile ja tõeliselt ustavaile on seaduse kaitse ka seaduserikkumise korral.
Selle ajupestuse ilminguga pole võimalik võidelda. See on religioon ja religiooniga ei saa võidelda argumenteerides. Jüngreid ei veena ükski fakt ega argument, nad lihtsalt usuvad.
Kõige hullem, et sellised inimesed keelduvad informatsioonist. Lihtsalt keelduvad.
Näiteks koroonapandeemiaga olin ka mina algul üsna ehmunud. Tahtsin saada enam ja enam informatsiooni selle tapva viiruse kohta. Uurisin ja otsisin ja lugesin ja võtsin vanad õpikud ja konspektid välja. Tegin statistikaga tohutut tööd. Koos hea sõbraga jagasime isegi ülesanded, kes millist teadusartiklit loeb ja teisele refereerib. Põhjalikult uurides tuli üsna kiiresti arusaam ja kujunes arvamus, mis erines meedia poolt esitatavast narratiivist kardinaalselt. Algul oli tõesti raske uskuda, kuid ilmselged faktid ja arvud ei valeta. Järelikult valetab süsteem. Pole ju võimalik tavaelus mulla Nasreddini õigusemõistmine, kus ta nii kostjale kui ka hagejale õiguse annab. Kui tema naine väidab, et on võimatu, et mõlemal oleks korraga õigus, kostab mulla stoiliselt: "Ka sinul on õigus!"
Kasu minu eneseharimisest oli kahjuks ühepoolne. Kui oma mitmenädalase lugemise, uurimise, kõrvutamise ja ülemaailmse statistika andmed tuttavaile letti lõin, siis paljud haritud ja avara silmaringiga inimesed lihtsalt keeldusid kuulamast ja lugemast.
Kui saadad kõrgema haridusega inimesele Eesti statistikaameti või WHO ametliku kodulehe lingi ja näitad puust ja punaselt ilmseid vastuolusid meie ametkondade igapäevase informatsiooniga, vastab ta sulle, et netist võib leida kõike ja mina ei hakka sellist jama üldse vaatamagi. Mõni vaatab ja möönab, et siin on miski vastuolu küll, aga kuule, saa ometi aru, kogu maailma pole ju võimalik ära tinistada, sa oled lamemaalaste võrku langenud. Ja ta ei uurigi edasi, ei küsi midagi, kuigi sai aru, et vastuolu on. Ta peab sind imelikuks, lamemaalaseks. Ja mida rohkem sa sügavuti lähed ja ikka püüad oma väiteid tõestada, seda kaugemale ta sinust tõmbub.
Miks ikkagi on see nii, et suur hulk rahvast ei otsi informatsiooni, ei esita küsimusi, eitab ilmseid vastuolusid ja väldib meelsamini kogu teemat. Hea, kui ainult väldib. On olemas osa rahvast, kes aktiivselt ründavad teisel arvamusel olevaid kaaskodanikke. Nad usuvad pimesi meediast kuuldut. Kuulavad seda igal õhtul uuesti ja keelduvad üldse arutlemast alternatiivide üle. Ja keelduvad esitatud väidetega isegi tutvumast, kui need lahknevad peavoolust. Mis sest, et need on pärit täiesti ametlikest ja kindlatest allikatest. Nad on ajupestud.
Miks ikkagi ebaõnnestus nõukogude propaganda eestlase mentaalsuse muutmisel ja miks on uus neokommunism, liberalism, progressiivsus niivõrd edukas?
Põhjuseid on kindlasti palju, kuid mõned on määravamad.
Esiteks meie paljukirutud haridussüsteem. Kui Tartu Ülikooli teadlased kurdavad, et sisseastujate funktsionaalne lugemisoskus on puudulik, analüüsivõime minimaalne ja sünteesivõime absoluutne null, siis polegi nagu midagi rääkida.
Teiseks ei saa üle ega ümber meediast.
Palju on avaldatud nõukogudeaegsete meediategelaste menuaare, neist on tehtud raadio- ja telesaateid. Ühise nimetajana käib neist meenutustest läbi pidev võitlus kommunistliku tsensuuriga. Ja pidev püüd oma saadetesse midagi riigivastast sokutada või lihtsalt ideoloogilisi tobedusi ja valesid paljastada, välja naerda. Kõige hinnatumad tegijad oskasid oma artikleisse või saadetesse ridade vahele ära peita torkeid, võrdlusi ja sarkasmi, mis paljastasid kommunistliku riigi võltse ja totraid aspekte. Rahvas kuulas, luges ja otsis huviga selliseid pärleid. Ja muidugi ka leidis. Kuulsamad neist muutusid legendideks. "Loomingus" ilmunud Andrus Rõugu luuletuse esitähtedest moodustunud "sini-must-valge" ja Helvi Jürissoni "Mägra maja" tulevad esimestena meelde.
Toimetused olid erinevad ja rihma pingutamine muidugi erinev. Ühes väljaandes sai rohkem vallatleda, teises stuudios valitses väga karm kord. Baskin tõmbas Vene võimu aastaid ja rahvas naeris. Mitte Baskinit, aga kehtivat korda. Üldiselt tundub, eriti nüüd takkajärgi asjaosaliste meenutusi kuulates, et kogu meedias valitse natuke selline "venevastane" mentaliteet.
Juhtkirjad ja paraadsaated nagu AK olid muidugi nõretavalt riigitruud. Meediatarbija juba teadis, kuidas propagandasse suhtuda. Üldiselt ei usutud suuremalt jaolt neid juhtkirju. Põhja-Eesti vaatas Soome TV-d, kuulati ka "Euroopa Häält" ja "Vaba Euroopat" Ja seda, mis sealt tuli, üldiselt usuti ja võeti kriitikavabalt. Ärksamad keeleoskajad kuulasid ka BBC-d ja teisi Lääne uudistejaamu.
Nii kujuneski välja arvamus, et Moskva valetab ja Lääs räägib tõtt, mis tollal suures osas ka tõsi oli. Koos iseseisvusega saabus eufooria. Mida kõike ei tulnud nüüd meediast. Kõik see, mis oli aastaid varjul, tuli kui paisu tagant. Polnud vaja enam peita ega valetada. Meediast tuli alasti tõtt. Me olime "Lääs". See mentaliteet tundub kehtivat siiani. Ega Lääs ei valeta.
See on asja üks pool.
Teine pool on see, et kuidagi märkamatult on kogu meie arvestatav meedia muutunud ühe partei häälekandjaks. Mitte isegi niivõrd ühe ideoloogia, kui just ühe partei hääletoruks. Arvan, et see muutus hakkas eriti märgatavaks saama umbes 2014-2015 aastal. Erameedia võib olla ükskõik millise ideoloogia või partei esindaja, aga kui ERR sama teed läheb, on kuri karjas.
Kogu meedias pole juttugi sellisest üldisest valitsuse- ja ühiskonnakriitilisest hoiakust nagu oli nõukogude ajal. Valitsus saab ajakirjanduses turmtuld vaid siis, kui omad on opositsioonis. Muul ajal tuleb ainult läila kiidulaul ja ilmselgete eestivaenulike otsuste õigeks- ja heaksvaletamine ja häma. Ülimalt ohtlikke muutusi ühiskonnas ei nähta, õigustatakse täiesti ennekuulmatuid seaduserikkumisi omade poolt ja näritakse mõnuga iga tähte, mis vastaspool kuuldavale julgeb tuua.
Näiteid on palju toodud, kuid midagi ei muutu. Üle kogu Eesti meediamaailma laiub hiiglaslik katedraal. Sinna alla on aastate jooksul kokku kogutud seltskond, keda pole enam vaja suunata. Nad teavad täpselt ja sõnadeta, keda kiita, keda laita ja keda täiesti tühistada. Toimetajad teavad täpselt, ilma suunisteta, milliseid kolumniste avalda, milliseid mitte. Keda kutsuda AK-sse poliitkommentaari andma, keda mitte. Keda intervjuul küsimustega silitada, kellele lajatada sarkasmi, põlguse ja viha nuiaga otse lagipähe.
Maailma uudiste avaldamine käib läbi ideoloogilise filtri. Kui süsteemi satubki tööle teiste vaadetega inimene, siis ei saa ta sellises õhkkonnas töötada. Teda pole vaja vallandada, ta lahkub ise. Kogu see katedraal on ebardlik ja täiesti viltu, kuid nii ta valitsejate huve kõige paremini teenibki
Kui nüüd tavaline Eesti inimene teab, et pärast iseseisvumist teler ega raadio enam ei valeta, tema analüüsivõime on teadlaste sõnul kehvake ja sünteesivõime olematu, siis polegi mingi ime, kui ta pimesi usub ajalehtede juhtkirju ja igaõhtust AK-d. Kõik räägivad ju sama juttu, seega peab see olema haljas tõde. Ja kui see tõde muutub risti vastupidiseks vähem kui nädalaga, nagu covidi uudistega tihti juhtus, siis sellest pole ju midagi. Küllap laseb Issand (meedia) tõde täna niipidi paista.
Mis saab edasi? Kas toimub tasapisi mingi murrang? Vaevalt küll, sest niisama üks ajupestu ei virgu. Inimene tunnetab alateadlikult, et kui ta nõustub ühte valet tunnistama, viib see paratamatult teiseni ja kolmandani ja lõplik selgumine võib olla nii valus, nii kohutav, et lööb segi kogu senise maailmapildi ja seda püütakse iga hinna eest vältida.
Alateadlik kaitse. Alateadvuslikult teab ja tunneb inimene, et ühiskond ei toimi õigesti, meile valetatakse, on nähtavad vastuolud, kuid väliselt ta seda tunnistada ei suuda. Kognitiivne dissonants on haaranud suure osa kodanikest. Paranemine tuleb vaid suure ja äkilise muutusega. Kas aga selline suur pauk kogu rahvale kasu tooks, on ülimalt küsitav.