Kaja Kallas on olnud valitsusjuht pea kaks aastat, ja selle aja jooksul on Eesti riik täiesti tuksi keeratud. Põhiseaduspärane riik – suveräänne rahvusriik – on de facto hävitatud, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Pärast edevate sokkidega Taavi „Mis On See Üks Viga, Mille Ma Olen Teinud?" Rõivast on meid Kaja Kallase näol nuheldud kõigi aegade viletsaima peaministriga. Isegi Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin ei suuda seda tõsiasja muuta.
Minu kokkuvõtte Kaja Kallase kui valitsusjuhi läbikukkumistest on lühidalt järgmine.
Kaja Kallas on olnud peaminister pea kaks aastat, ja selle aja jooksul on Eesti riik täiesti tuksi keeratud. Põhiseaduspärane riik – suveräänne rahvusriik – on de facto hävitatud. Mitte et enne seda poleks probleeme olnud, kuid nüüdseks on põhiseaduslikust korrast täielik hävitustöö üle käinud.
Eestist on saanud Brüsselile kuulekas liiduvabariik, mille riigiaparaat töötab põhimõtteliselt ja orjameelselt üksnes üleliiduliste poliitikate juurutamise ja elluviimise nimel, hoolimata põrmugi Eesti inimestest. Tõsi, see on olnud pikemaajalisem kurss, kuid Kaja Kallase persoon representeerib seda kurssi eriti ilmekalt. Korruptsioon ning õigusriigi ja demokraatia farss on vaid selle kuratliku kursi, mida võiks iseloomustada sõnadega „täielik vastutamatus", kaasnähteiks.
Kaja Kallas kui valitsusjuht vastutab pretsedenditu slaavi sisserände, rohkem kui 100 000 migrandi riiki lubamise eest, mis tõstab märgatavalt võõrpäritolu umbkeelsete inimeste osakaalu. Seesugusel sisserändel on ulatuslikud või isegi pöördumatud tagajärjed. Kuigi Reformierakond viljeleb valijate häälte püüdmiseks küüniliselt venevastast rahvuslikku retoorikat, näitavad nende teod, et neil pole Eestist kui eestlaste kodumaast sooja ega külma.
Niisamuti vastutab peaminister Kaja Kallas – ja mitte Vladimir Putin – elanike ja ettevõtete väga raske majandusliku olukorra eest. Ta ju on peaministri ameti saanud selleks, et töötada inimeste hüvanguks, otsida ja leida ka kõige keerulisemates oludes optimaalseid lahendusi. Selle asemel on ta üles näidanud fenomenaalset kalkust oma suhtumises inimestesse, kellele on jagunud õpetussõnu stiilis „aga minu vanemad ei vaja toetust" või „kõige odavam elekter on säästetud elekter".
Unustada ei tohi ka seda, et Kaja Kallase valitsus kehtestas pretsedenditu kriminaalse koroonaapartheidi, jättes n-ö direktori käskkirjaga 40 protsenti elanikest ilma oma elementaarsetest põhiseaduslikest õigustest ja lastes oma politseifüüreril protestijatele koerad ja nuiadega jurakad peale saata. Sellega varisesid põhiseaduse preambulist sõnad „rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele". (Valitsuse koroonapoliitika kohta tasub muu hulgas lähemalt lugeda Tallinna Halduskohtu murrangulise tähtsusega otsust.)
Kaja Kallas mängis avalikult mõttega lükata vaktsineerimata inimesed – s.t need, kes ei tahtnud alluda valitsuse alatule vaktsiinisunnile – ravijärjekorras tahapoole. Ainuüksi selle jõhkralt ebainimliku mõtte väljendamise eest oleks ta pidanud lahkuma mitte ainult valitsusjuhi kohalt, vaid ka poliitikast. Igaveseks ajaks.
Hale ja piinlik on lugeda Postimehest Priit Pulleritsu panegüürikat „Kaja Kallas paneb oma sõna Euroopas üha kõvemini maksma". Kaja Kallase sõna ei maksa rahvusvaheliselt mitte midagi ja tal ei ole ka ette näidata mingeid erilisi välispoliitilisi saavutusi peale sõjaõhutamise Venemaa suunal. See, et mõned välismaised väljaanded Kallasele kui sõjaprintsessile sisuturundust teevad, ei ütle mitte midagi tema rahvusvahelise autoriteedi ja võimete kohta.
Mind ei üllata, et rahvusvaheline globalism ja süvariik tahavad näha Kaja Kallase taolisi poliitikuid riikide eesotsas.
Kuid neile eestlastele, kes kavatsevad hääletada Reformierakonna ja Kaja Kallase poolt, ütlen vaid seda: tulge mõistusele, parandage meelt! Mida kurja see maa ja rahvas teile teinud on?