Lahkumine Istanbuli konventsioonist tähendab vähem korporatistlikku totalitarismi, mille säilitamine on MTÜ-tööstuse, progressiusulise haritlaskonna ja ühispartei partokraatia ning seda toetava "soo" jaoks eluküsimus.
Kui teatud tüüpi inimeste käitumise ja olemuse mustrid reeglipäraselt korduvad, siis ühel hetkel muutub kasude ja riskide vahekord selliseks, et konkreetsete omadustega inimeste puhul ei kaasne mustrite järgimisega suuremaid eksimusi. Kindlasti on kuskil mõni progressiusklik inimene, kes võib olla isegi tore inimene, aga üldjuhul kujutab progressiusk rakset ajuhaigust ja progressisti etteheited on üldjuhul froidistlik projektsioon. Sigmund Freudi sõnastatud projektsiooniteooriat kirjeldab lühidalt vanasõna: kes teist lolliks nimetab, seda ise on.
Imeliselt paljastaval viisil ja peopesal saab progressismi ajuhaigust ja projektsiooni Eestis hetkel ühekorraga kõrvalt jälgida Istanbuli konventsiooni ning isadepäeva omasooiharuse propaganda peale puhkenud ühiskondlikus arutelus.
Pisut jämedamate joontega võõbates on probleemi sisu, päris algusest alustades, järgmine: suurem osa lääneriike ei ole demokraatiad, vaid korporatistlikud koetised.
Korporatism on fašismi uuem vorm ja kujutab süsteemi, milles "kõik" on üks kimp – fasces. Osutatud fasces-i varrasteks on ühispartei, valitsusväliste organisatsioonide (VVO; ka MTÜ-) tööstus (nn "kolmas sektor"), ükstervis (rahvatervisetööstus) ja mõistuse parasiitidest reostunud nüristav kõrgharidus. Korporatistlik meedia seletab päevast-päeva lihtrahvale kui tore ning vajalik see kõik on. Seda täiendab ja "jõustab" progressiusklike juhitud jõuametite, aktivist- prokuröride ning kohtunike moraali- ja väärtuste vaba riikide põhiseaduseid loominguliselt tühistav õigussüsteem.
Kommunistide mahitatud "suure marsi" tulemusel korraldatud 1960-ndate "kodanikuõiguste" revolutsioonidega tõmmati fascesi pulgad tihedamalt kokku ja inimeste rahulolematus kanaliseeriti juhitavatesse "kodanikualgatustesse".
Korporatismi kui sellist võib pidada iidseks nähtumuseks – inimtsivilisatsioonid on läbi ajaloo ehitanud riigisüsteeme, mida täna võib kirjeldada korporatistlikena. Kommunistide mahitatud "suure marsi" tulemusel korraldatud 1960-ndate "kodanikuõiguste" revolutsioonidega tõmmati fascesi pulgad tihedamalt kokku ja inimeste rahulolematus kanaliseeriti juhitavatesse "kodanikualgatustesse". Nõndanimetatud VVO-sid kontrollivad suured "heategijad" ehk korporatistliku süsteemi "universumi kuningad".
(Põhjusel, kuna korporatismi ideoloogiliseks tuumaks on progressiusk ja progressism on äärmiselt akronüümi-lembeline, siis on õigustatud "universumi kuningate" kutsumine edaspidi "unkudeks".)
Mille juures võiks meeles pidada, et korporatismi südamik ja eesmärk on alati järjest rohkem võimu. Totaalne kontroll. Kuna unkudel on mingisugune seos "valgustamise" ideoloogiatega ja müüriladujate ametiühingu(te)ga, siis on need võtnud pähe lääne ühiskonna hävitamise ning kõigega "null aastast" uuesti alustamise. Mille viimaseks näiteks on "Suur Lähtestamine".
Kriitiline teooria on korporatismi teoloogia.
Mille toime panemiseks ja õigustamiseks on kriitilise teooria näol koostatud uus "teoloogia". Mille mõju avaldub lääne ühiskondade naisestamise ja efemiseerimise vandenõus, mille üks õiguslik kehand kannab nime "Istanbuli konventsioon".
Ühiskonnateadlane ja eidestumise ekspert Michael Young selgitab kriitilist teooriat: "Kriitilisest teooriast on saanud igaks otstarbeks sobilik masin, mille toel saab väärastada ja õõnestada kõiki tõeseid seisukohti juhul kui need peaksid kuidagi jääma ette vasakäärmuslikele poliitikatele."
"Puud tuntakse tema viljast" ja näiteks nii massisisserände kui rohepöörde käilakujud on "me saame hakkama" tüüpi naiskoletised ja efemiseeritud mehed. Mille taustaks aetakse juttu "patriarhaadist" ja "valge mehe süüst". Mõned kirsid kriitilise teooria tordil on näiteks postkolonialistlik teooria ja sooideoloogia.
Naiste ja teiste "vähemuste" õiguste revolutsiooni taga mitte kunagi olnud kellegi vabadus, mitmekesisus, õiglus, ega võrdsus, vaid ainult võimutahe.
Nii pole ka naiste ja teiste "vähemuste" õiguste revolutsiooni taga mitte kunagi olnud kellegi vabadus, mitmekesisus, õiglus, ega võrdsus, vaid ainult võimutahe. Mille on ilusti lahti seletanud kriitilise teooria üks tuumik-ideoloog, Frankfurdi koolkonna teist põlvkonda esindav Jürgen Habermas: "Võim tuleneb süsteemsete jõudude (n majandus ja riigiaparaat) poolt toime pandud elumaailma koloniseerimisest, mis väärastab kommunikatiivse tegevuse strateegiliseks manipulatsiooniks." Siinkohal võiks pidada meeles kaasteksti, et kõik, mida progressistid räägivad, on ainult projektsioon. (Osutatud Habermasi lausungist saab muuhulgas välja lugeda "strateegilise kommunikatsiooni" sisulise alusülesande.)
Mis annab vastuse küsimusele, miks Läti Istanbuli konventsiooni tühistamise mõte tekitas valulikke purskeid nii seal- kui siinpool Eesti lõunapiiri: kõigepealt võim ja siis raha. Kui lisada sooideoloogia tegur, siis suurel hulgal, pehmelt öeldes kummalist sugutungi maandamist ja fetišeid. Nagu tavaliselt. Korporatism ja ühispartei toodavad psühhopaate.
Korrates: võlts-kodanikuühiskond on korporatismi kubu oluline osa. VVO-tööstusel on Istanbuli konventsiooni rakendamisel tähtis roll, kuna igasugused vabaühendused saavad selle toel – igasuguse "kaasamisega" – suurema voli sekkuda inimeste ellu. Mis omakorda kujutab korporatistlikku tagasisidestuse lahendust, kuna nii saab jõudu juurde süvariigi ja unkude võim.
Madalal tasandil on kõigi viimastel nädalatel Istanbuli konventsiooni ülevuse ja sellest lahkumise kurjuse teemal sõna võtnud preilide-prouade ning vaimselt efemiseeritud meeste sõnavõttude taga hirm võimu vähenemise ja rahast ilma jäämise ees. Kõrgemal tasandil lammutab Istanbuli konvenstiooni denonseerimine korporatistlikke võimukoetisi, mida unkugarhia erinevatel põhjustel mitte kuidagi lubada ei saa.
Kisa ulatus ja jõulisus tõestab, et naistega ning perevägivallaga pole kõnealusel puhul midagi tegemist. Kui naised oleks lärmajate jaoks tähtsad, poleks üksikumalt moslemite ja üldisemalt kolmanda maailma sisserännet Euroopasse mitte kunagi lubatud. (Naistel on turvalisem elada kõrge usaldusega ühiskonnas.)
Pilt: epl.delfi.ee ekraanitõmmis, 16.11.2025
Istanbuli konventsioon on permanentse revolutsiooni tähtis areng. Kõige inimliku ning üleva kallal vingumine ja tühistamine on oluline osa revolutsioonilste madruste elumõttest. Kuigi, sarnaselt kõigi progressistide poliitikatega, ei lahenda konventsioon mitte midagi, vaid tekitab ainult häda ning viletsust juurde. Mis ongi unkude ja kõigi nende sabarakkude eesmärk. Õnnelikud, kenasti hakkama saavad ja hea tahtega inimesed on revolutsiooni vaenlased.
Revolutsioonilised madrused ei saa kõige otsa paraku ise aru, et nad on ainult kulumaterjal. Põrgus pole kunagi õelust, ega vendlust. Veel vähem tänutunnet. Tähtis on ainult kurjus. Progressiusk on kurjuse tarkvara.