"Kodanikuühiskond" on demokraatia nurgakivi. Sellest "ühiskonnast" moodustavad olulise osa "universumi kuningate" tahet ellu viivad valitsusvälised organisatsioonid, mis on osa suuremast lääne demokraatia "vaatemängu ühiskonnast", kirjutab Karol Kallas.
Jennica Pounds, kes ühismeedias kannab kunstnikunime @DataRepublican, on võimekas andmeanalüütik, kes sai tuntuks süvariigi õuduste tõhusa paljastajana.
Pounds avaldas 23. oktoobril põhjaliku "demokraatia maakaardi" ehk erinevate Ameerika Ühendriikide ja ühtlasi läänemaailma olulisemate valitsusväliste organisatsioonide – nõndanimetatud kodanikuühiskonna tugisammaste – omavahel põimunud organisatsioonikaardi.
Kõnealuse petuskeemi ulatust pole võimalik täpselt mõõta, aga mõtlevatele inimestele peaks olema selge, et asi, mida nimetatakse "läänelikuks demokraatiaks", on tegelikult suur tsirkus ja ühispartei selle klounikari.
Ühiskonnaõpetuse algtõdesid Groki toel meelde tuletades peaks "kodanikuühiskonna roll demokraatias" olema järgmine: kodanikuühiskond pole mitte ainult "osa" demokraatiast, vaid see on nurgakivi, mis hoiab püsti ja jõustab "demokraatlikke süsteeme". Demokraatia toimimiseks on vaja palju enamat kui ainult valimisi – see nõuab kodanikkonna jõulist osalemist, võimude kontrollimise mehhanisme ja mitmekesiseid arvamusi.
Kodanikuühiskond aitab demokraatiale kaasa järgneval viisil:
Edendab osalemist ja esindatust:
- jõustab ühiskonna äärealadele tõrjutud gruppe (naised ja teised vähemused). Ametlik propaganda toob selle punkti parimaks näiteks värvilised revolutsioonid.
Tagab vastutuse ja läbipaistvuse:
- Valitsusvälised organisatsioonid (VVO-d) jälgivad valitsuse tegevust ja seisavad hea poliitikate muutuse eest. Selliste VVO-de üheks parimaks esindajaks on Transparency International, mis koostab üleilmset korruptsiooniedetabelit ja lisaks on tegemist omamoodi järelvalveorganisatsiooniga, mis seisab hea õigusriigi põhimõtete ning inimõiguste tagamise eest.
Seisab hea ideede mitmekesisuse ja vaba arutelu eest:
- Julgustades mitmepoolset arutelu ehitab kodanikuühiskond sellel viisil üles ühiskondlikku sidusust ja sallivust, mis hoiab ära langemise autoritaarsusesse. Ameerika Ühendriikides on sellise VVO üheks tublimaks esindajaks Mustad Elud on Tähtsad (BLM).
Harib ja kaasab kodanikke:
- VVO-d harivad inimesi kodanikuühiskonna toimimise vallas, suunavad inimesi hääletama ja tagavad, et nad langetaksid teadliku otsuse ning pööravad loiud kodanikud tegusateks osalisteks.
Kõik selline jutt oleks ilus ja puha, aga paraku läänemaailma "demokraatia" pole seda selle algses Vana-Kreeka mõistes, vaid korporatismi kattevari, mis omakorda on tänapäevane nimi üpris tavalisele fašismile.
Probleemidest vabanemiseks tuleb need esmalt teadvustada, nende olemus selgeks teha ja neist lahti saamiseks on abi avatud arutelust ning -lahendustest.
Poundsi demokraatia aluskoetise kaardi juurde tulles, siis läänelik demokraatia sai tõenäoliselt alguse müüriladujate kutseühingust, vähemalt on sellel süsteemis märkimisväärne osa. Mis avalikult on näha, siis enne Esimest Maailmasõda asutasid toonased "universumi kuningad" Andrew Carnegie ja John D. Rockefeller Sr. vastavalt mõttekojad Carnegie Endowment for International Peace (1910. aastal; Carnegie Rahvusvahelise Rahu Sihtkapital) ja Rockefeller Foundation (1913. aastal; Rockefelleri Sihtasutus). Mõttekodade teema lekkis 1920. aastaks Suurbritanniasse, kus asutati Royal Institute of International Affairs (Rahvusvaheliste Suhete Kuninglik Instituut) ehk Chatham House'i nimeline mõttekoda, mille asutamise osas langetati otsus kõrgete Briti riigitegelaste, ettevõtjate ja Ameerika Ühendriikide esindajate poolt 1919. aasta 30. mail Pariisi rahukonverentsi raames toimunud kohtumisel.
Vahepeale jäävad Brookings Institutioni (1916) ja Hoover Institutioni (1919) asutamine, kuid tõeline "demokraatia plahvatus" toimus 1921. aastal kui Rockefellerite, Carnegie'ite ja nende kaastööliste eestvõttel asutati Council on Foreign Relations (Välissuhete Nõukogu). Kõik järgnev koos Soroste ja teiste sarnaste "vaba ühiskonna" taga olevate soerditega on puhas "demokraatia" ajalugu. Mida teostavad Rand Corporation, Maailma Majandusfoorum, National Endowment for Democracy (NED) ja teised sarnased "kodanikuühiskonna" sigitised.
Suuresti tänu Sorose Avatud Ühiskonna Sihtasutusele ja mitmele teisele suurele rahvusvahelisele valitsusvälisele organisatsioonile on "demokraatia" jõudnud ja Eestisse ning mõned inimesed on sellise Sorose käskude täitmise eest saanud isegi Valgetähe IV klassi auraha ja Euroopa kodanikuks. Ehk kui demokraatlik on Eesti "demokraatia", on pehmelt öeldes pisut küsitav.
"Arukas lahendus, kuidas hoida inimesed loidude ja kuulekatena, seisneb lubatud arvamuste kogumi väga ranges piiramises, lubades samas antud arvamustekogumi raames pidada väga elavat arutelu, sealjuures isegi õhutades tagant kriitilisemate ja teisitimõtlejate seisukohtade levikut. Selline olukord tekitab inimestele mulje, et sõna on vaba, kuigi samaaegselt ja järjepidevalt sunnitakse inimestele debati ulatuse piiramisega peale süsteemi [ideoloogilisi] eelduseid."
Noam Chomsky: The Common Good, 1998
Kõigele lisaks taastoodab süsteem jooksvalt iseennast. Eestis loodi vastu 2023. aasta riigikogu valimisi "demokraatia" EKRE käest "päästmise" eesmärgil SALK, mille üheks suuremaks rahastajaks on Bolti asutaja (või asutajad). Tänu Eesti peaministrile lükkas Euroopa Ülemkogu hiljem tagasi ettepaneku teha "tööampsajatest", nagu seda on Bolti kullerid elik taksojuhid, päris-, makse maksvad töötajad. Nii töötab korporatism.
Mis muidugi ei tähenda, et tõelisel demokraatial ei oleks läänemaailmas olnud paremaid päevi ja "universumi kuningad" alati oma tahtmise saaksid. Samas võiks mõtlev inimene pidada meeles, et vaatamata kõikvõimalikele suurtele sõnadele ei ole nõndanimetatud "läänelik demokraatia" ja "õigusriik" koos selle "põhimõtetega" loomulikud rahva tahte arengud, vaid üpris üheselt, üpris pisikese seltskonna poolt juhitud ja kinni makstud afäär. Ehk "kodanikkonna jõuline ühiskondlikus elus osalemine, võimude kontrollimise mehhanismid ja mitmekesised arvamused" on osa ühest suurest etatistlikust süsteemist. Mille niiditõmbajate tahet viivad poliitikas ellu ühispartei hampelmanid. Mille tõestuseks ei pea tegema midagi muud kui esitama, seda eelkõige iseendale, küsimuse: miks valitsus langetab otsuseid nagu selle liikmed vihkaks ja jälestaks südamest oma riiki ning rahvast!?
Post Scriptum: käesoleva arvamusavalduse näol ei ole tegu päris demokraatia kriitikaga, ega "autoritaarsuse ihalusega".