Wilhelm von Kaulbach: Võitlus parukaaja kimääriga, 1850 Pilt: Wikipedia

Järjekordsete valimiste eel näitavad arvamusküsitlused taas, et "laulurahvale" meeldib, mida ühispartei nende peal korda saadab, kirjutab Karol Kallas.

Eesti poliitikamaailma kirjeldamiseks sobivad kolm teesi:

  1. Eesti üksikumalt ja Euroopa Liidu ning läänemaailma poliitilist korda üldisemalt ei saa enam pidada demokraatiaks. Selle nimi on korporatism
  2. Isamaa, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Keskerakond, Parempoolsed ja Rohelised ei ole erinevad parteid, vaid ainult korporatiivse ühispartei demokraatia nukuetenduse erinevad marionetid.
  3. Ühispartei ideoloogia on progressiusk.

Ühispartei ja seda toetavate struktuuride suurimaks "saavutuseks" võib pidada roimstoppi. "Viisakate" inimeste jaoks pole soovitav tähele panna parteipuu otsas kasvavat roiskumist, selleni ühispartei tegevus- ja käitumismustrid välja viivad. Stratkommarid, riigiintellektuaalid* ja korporatiivne meedia poevad nahast välja seletades, et puu viljade ja mustrite nägemise ellujäämisstrateegiad on uuskurjus.  

Nomenklatuur on seestunud 

Eesti poliitilist ja intellektuaalset nomenklatuuri ning neisse "uskujaid" liigutav vaim kujutab endast kimääri. Kõik allpool välja toodud neli kimääri tükki on üksteisega suuremal või väiksemal määral läbi põimunud ja selle kimääri üheks nimeks on "progressiusk". 

Esimene ja ilmselt suurim kujuteldava kimääri kehaosa on alaväärsuskompleks: kõik, mis tuleb läänest, on parem kui Eesti oma asjad. Varem nimetati seda kadakasaksluseks. Alaväärsuskompleksi avaldumist võib näha alates kõnekeelest kuni põhiseaduse eiramiseni. "Gei" ja "lesbi" on "ilusamad" sõnad kui "omasooihar". "Majandus- ja kommunikatsiooniminsteerium" kõlab ülevamalt kui "majandus- ja teabeministeerium". Põhiseadus ütleb, et põhiseadus on Eesti riigis kõige tähtsam seadus ja valimised toimuvad ühel päeval ning on ühetaolised. Riigikohus, parlament, valitsus ja korporatiivne meedia nii ei arva. 

Teine kimääri tükk on Ameerika Ühendriikide alusfilosoofia, pragmatism, mille otsa on ehitatud progressikultus, millest on tingitud arusaamine, et USA süvariik teab kõige paremini, "kuidas asjad on" ja neil on kohustus selline "asjade seis" kehtestada kogu maailmas. Eesti ilmingutena võib välja tuua kaporatuuri riigipöörde, loomuliku abielu rüvetamise ja "teistmoodi" seksuaalkäitumise ning "soomuutmise" poliitika. Nomenklatuur tahab olla Ameerika moodi, milleni loodetakse jõuda nii kuulekuse kui pugemisega.

Kolmandaks on Prantsusmaa 20. sajandi teise poole surnuaedades väikeseid poisse "põrutanud", läbivate pedofiilia ja intsesti kalduvustega, Karl Marxist indu ammutanud "intellektuaalide" välja mõeldud maailmapilt.

Neljas eesti nomenklatuurse kimääri kehaosa on sakslaste enesehävitamise tahe. Saksamaal on tekkinud terve teadusharu ja poliitiline diskursus ümber nähtumuste-nähtuste, mida kirjeldatakse oskussõnadega "Selbsthass", "Schuldkult" ja "Selbstabschaffung" – enda vihkamine, süükultus ja enda hävitamise tahe. Eesti nomenklatuuri selbstabschaffungi näiteks võib tuua nii "rohkem Euroopat", uusmarksistliku sooideoloogia jõustamise, rohepoliitikad, massisisserände, haridussüsteemi hävitamise, sotsialismi kehtestamise ja jõhkralt paisuva riigiaparaadi … Surmatahte ja enda hävitamise näidete nimekiri on sisuliselt lõputu.

Osutatud neljast jupist tuleb kokku kokku päris võigas pilt, aga sinna Eesti nomenklatuur on omadega jõudnud. Loomulikult kuulub momenklatuuri hulka inimesi, kes osutatud asju ehk isegi õigeks ei pea, kuid selle koha pealt suu lahti tegemine tähendab enda karjääri hävitamist. Sellest on tingitud üha süvenev paadumine, mis omakorda muudab kimääri järjest võikamaks. 

Kõik Eesti korporatiivse ühispartei Euroopa Parlamendi saadikud ja -kandidaadid kehastavad osutatud kimääri. Nende jutt ei ole tähtis, tähtsad on viljad, mida nad kannavad ja need on suuremas osas jubedad. See kimäär on revolutsiooniline, pandud kokku uue maailmakorra ehitamiseks ja nagu kõik revolutsioonid, õgib see oma lapsi. Kõiki, kes sellele natukenegi poolehoidu avaldavad või käe külge panevad.

Mis kasu on Euroopa Parlamendi valimistest? 

Suurem osa Eestis kehtivatest seadustest "tuleb Euroopast". Euroopa Parlament on küll mõttetu, demokraatia mängimiseks loodud institutsioon, kuid kuna see kord olemas on, siis nii vähe kui Eesti eurosaadikuid ongi, võiks Parlamendi vähesed pakutavad võimalused ära kasutada.

Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen kuulub Isamaaga samasse parteide perekonda ja Euroopa Liidu ajaloos pole olnud komisjoni, mis oleks suutnud saata Euroopa riikide ning rahvaste vastu korda rohkem kurja.

Leyeni Komisjoni ja Euroopa Liidu jubeduste ilminguks on Eestis massisisseränne, rohepoliitikad ning kliimaministeerium. Progressiusulise roimstopi üheks "ilusamaks" näiteks on sihikindel seisukoht, et kui midagi põhimõtteliselt ei tööta, siis aitab selle vastu selle asja võimendamine, sest nii on ideoloogiliselt õige. Eesti majandus on üheksa kvartalit alla käinud, mille põhjuseks on eelkõige "rohelised" ja sellega seotud poliitikad. Järele jätmise asemel keerab valitsus ainult vinti juurde. Viimaseks ja seni suurimaks õuduseks on üdini kasutu ja majanduslikku hävingut tootev kliimaministeerium.

Samamoodi ei sobi sõnavabaduse piiramine kuidagi kokku päris õigusriigi, inimõiguste ja ühiskonna "neljanda võimu" ajakirjanduse alusväärtustega. Ometigi ootab Eestit ees vihakõneseadus.

Aastaid tagasi saadeti keset Tallinnat lavale näitlejad, kellel oli häbi. Vana-Euroopa ja Sakndinaavia massisisserände puu viljasid natukenegi hinnates peaks saama aru, kui mädad need on. Ometigi on viimaste aastate jooksul Eestisse saabunud saja tuhande inimese kandis uusasunikke ja Eesti valitsus kiitis heaks Euroopa Liidu ebaseaduslike sisserändajate jagamise leppe. Seda kõike tehti olematute kohalike ja kohutavalt palju raha raisanud "lõimumise saavutuste" otsa. 

Osutatud "kasud" on ainult üksikud Euroopa Liiduga kaasnevad "võlud". Mida päev edasi, seda enam meenutab Eesti elu (:)kivisildniku ette kuulutatud kerjusahvide planeeti. Marina Kaljurannale, Jüri Ratasele, Urmas Paetile ja teistele ühispartei Europarlamendi kandidaatidele võivad kõik Euroopa Liidu poolt pakutavad "banaanid" meeldida, kuid normaalsed, natukenegi inimlikkust säilitanud inimesed, ei soovi neid käsu peale igale poole toppida. Arvamusküsitluste kohaselt paistab siiski, et suuremale osale Eesti elanikest meeldib, kui neid "banaanidega" alandatakse ja nad kiidavad heaks nimetatud isikute "banaaniekspertiisi".

Ainult üks Eesti partei lubab, et see ei soovi inimestele "banaane" igale poole toppida, kuid selle "populaarsus langeb". Eesti eurosaadikuid on vähe, kuid "üks on lahinguväljal sõdur". Mida rohkem on Euroopa Liidu rinnetel selle "banaanivabrikuga" sõdivaid inimesi, seda parem on see nii Eestile kui eestlastele. Kaasa arvatud kõigile progressiusklikele, muulastele ja seksuaalvähemustele.

Esimene arvamuslugu, mis kirjeldas, kuidas Eesti inimestele meeldib, kui neid piinatakse, ja ennustas, mis juhtub ühispartei valimise järel, ilmus enne 2023.aasta riigikogu valimisi. Ühe korra võib kogemata reha otsa astuda. Kui seda tehakse sihilikult ja korduvalt, on tegemist raske ajuhaigusega. Progressiusk, usk ühisparteisse, on üheselt julm ja kõikehävitav ajuhaigus.

*Riigiintellektuaal – ühispartei poliitikat õigustav "ekspert" või "teadlane"