Tänases teadusmaailmas märatsevad (vähemalt) kaks suurt progressiusust tingitud probleemi: teadustööde ideoloogilise tsenseerimise ja nende korratavuse kriis.
Teadustööde ja -uuringute maailm on suures kriisis, mis viimaste aastate jooksul on ainult süvenenud.
Esiteks: teaduse progressiusustumise kõige jõhkramaks näiteks oli inimsusevastaste kuritegude toimepanemise ajal ja meditsiinieetika nülgimise saatel levitatud loosung "uskuge teadusesse", millele pea ükski Eesti ametliku teaduse esindaja vastu ei hakanud. Päris teadusilmas ei ole midagi teaduse vaenulikumat kui "usk" teadusesse. Teadus on pidevas muutumises ja sellesse ei ole võimalik "uskuda". Eriti ei peaks sellisest usust rääkima siis kui "usutegude" peale tabab riiki liigsurmade laine. "Teaduslikud" olid nii Prantsuse revolutsioon, kommunism kui on tänane üleilmastumine.
Teiseks on tegemist on "korratavuse kriisiga" ehk suurema osa teadusuuringute tulemusi pole võimalik teistel teadlastel samadel tingimustel, isegi algse uuringu sooritanud teadlaste abiga, taasluua. Eriti raskel kujul on mure levinud humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas.
Kolmas probleem, mis on tabanud nõndanimetatud teadusmaailma, on reaalsust eirav progressiusu ideoloogia, mille paljastavad suurem osa vimma-, naiste, soo-, rassi-, inimõiguste- ja kaasnevates valdkondades toime pandud uuringud. "Kliimamuutused mõjuvad kõige rängemalt värvilistele inimestele, mille pärast peab neile andma palju raha" on üks inimõiguste-, rassi-, kliima-, üleilmastumise- jne "teaduse" alusloosungeid.
Filosoof Peter Bhogossian, kultuurikriitikud-filosoofid James Lindsay ja Helen Pluckrose kirjutasid 2017. aastal kokku rea "uuringuid", millega paljastati "vimmateaduse" nürimeelsus. Üks kuulsamaid paroodia-teadustöid, mille teadlaste kolleegium avaldamiseks sobivaks kiitis, kannab nime "Konsteptuaalne peenis ja sotsiaalne konstruktsioon".
"Kontseptuaalse meeste suguorgani" uuringu kokkuvõttes kirjutatakse:
"Anatoomilised peenised võivad olla olemas, kuid kuna eel-valmisolekus transsoostatud naistel on samuti anatoomilised peenised, siis peenise vis-à-vis mehelikkus pole [mehelikkusega] üheselt seostatav konstruktsioon. Me väidame, et kontseptuaalset peenist saab paremini mõista mitte anatoomilise organina, vaid sotsiaalse konstruktsioonina, mis on isomorfne performatiivsele toksilisele mehelikkusele. Läbi üksikasjalise poststrukturaalse diskursiivse kriitika ja kliimamuutuseid näiteks tuues, esitab käesolev teadustöö väljakutse valitsevale ja kahjulikule sotsiaalsele troobile, nagu peeniseid saaks kõige paremini mõista meeste suguorganitena. Selle asemel me väidame, et neile [organitele] tuleks anda uus palju sobivam ülesanne, milleks on mehelikkuse etendamise roll."
Bhogossian kirjutab viis aastat hiljem sotsiaalmeedias:
"93 protsenti humanitaarvaldkonna teadustöid ei tsiteerita peale avaldamist viie aasta jooksul mitte ühtegi korda. Uuringut "Kontseptuaalne peenis ja sotsiaalne konstruktsioon" on tsiteeritud selle avaldamisest alates 41 korda. Kui seda oleks tsiteeritud ainult ühe korra, oleks see seitsme protsendi kõige tsiteerituma teadustöö hulgas. Küsimus: mitme tsiteerituma soouuringu protsendi hulgas on "Kontseptuaalne peenis"?"
Vastuseks on üks protsent.
Filosoofilisest naljast on saanud päris elu
Kui osutatud kontseptuaalsete suguorganite uuring ongi nali, siis tänaseks on "soovahetusest" saanud Eesti rahvatervisetööstuse ja poliitiline reaalsus. Eesti Psühhiaatrite Selts esitas (ilmselt) 2022. aastal sotsiaalministeeriumile taotluse inimeste "soo vahetamise" ja "soo vahetamiseks" vajalike ravimite manustamise korra õgvendamiseks, millist soovi on toetatud kümnete "teadusuuringutega", mis väidavad, et inimeste "soo muutmine" on võimalik ja inimesed saavad "soo muutmise" peale õnnelikuks. Praxis koostab Eesti rahvatervisetööstusele juhiseid, kuidas peab "muudetud sooga" inimesi ravima.
Ehk ametlik teadusmaailm tsenseerib teadlaseid, kes osutavad, et ilmselt oleks vaja uurida, kas modRNA eksperimentaalse geeniteraapiaga ei kaasne märgatav surmaoht, kuid kiidab suhteliselt valimatult heaks "uuringud", mis kinnitavad, et inimeste sugu on võimalik "muuta".
"Müürileht" pole küll teaduskirjandus, kuid selle autorite sõnavõtud näitavad paraku, et arvamus, nagu "sugu oleks inimese ettekujutuse vili", võib mingites ringkondades olla üpris levinud.
Kindlasti on viimane "Müürilehes" esitatud seisukoht sotsiaalministeeriumi, mille kantsleri sugu on jäetud avalikkuse eest saladusse, ametlik poliitika. Sotsiaalministeerium on kliimaministeeriumi kõrval üks kõige teaduslikumaid Eesti ministeeriume, kuna selle haldusalasse kuulub rahvatervisetööstus, mis teatavasti alati tegutseb puhta teaduse viimaste saavutuste ja eksperimentide ajel.